Ariste medal Jaak Kangilaskile

MART KALM

Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul 8. juulil anti kunstiajaloolasele Jaak Kangilaskile üle keeleteadlase Paul Ariste nimeline medal. Akadeemik Ariste nimelise medaliga autasustatakse väljapaistvaid humanitaar- ja sotsiaalteadlasi. Eelmise medali pälvis aastal 2014 Arvo Krikmann, varem on selle au osaliseks saanud Huno Rätsep ja Tiit-Rein Viitso.

Jaak Kangilaski suur missioon on 1960. aastatest peale olnud moodsa kunsti kodustamine Eestis. Kui ta jõudis Tartus ajalugu õppides mõni aasta vanemate Mart Elleri ja praeguse EKA emeriitdotsendi Ene Lambi mõjul kunstiajaloo juurde, haaras tedagi peale moodsa kunsti legendaarse professori Voldemar Vaga frankofiilia. Teistpidi polnud see ime, sest tema teatrikunstnikust või, nagu nüüd öeldakse, stsenograafist isa oli õppinud Tallinna kunsttööstuskooli järel Tartus Pallases. Ise oli ta raiunud akna vabasse maailma juba 1950. aastate lõpul raadio ja sõnastiku abil soome keelt omandades.

Kangilaski kaitses 1969. aastal Tartus kandidaadiväitekirja XIX sajandi lõpu Pariisi kunstnike rühmituse Les Nabis teemal. Ehkki USA tippülikoolides kaitstakse seniajani massiliselt doktoritöid prantsuse kunsti kohta, on see Eestis jäänud ainsaks pääsukeseks. Oma armastust moodsa kunsti ajaloo vastu jagas ta noore kuldsuise õppejõuna loengutel, mis olid nii populaarsed, et kõik huvilised keemia ringauditooriumi ära ei mahtunud. Loengute alusel ilmusid põhjalikud artiklid, mis jätkasid sealt, kus lõpeb Vaga ennesõjaaegne „Üldine kunstiajalugu“. Moodsa kunsti maale­toomise lõpetas koos Ants Juske ja Reet Varblasega kirjutatud „20. sajandi kunsti“ ilmumine 1994. aastal. Selle aja peale polnud moodne kunst enam kahtlane ja ohtlik valdkond ning seda osalt tänu Kangilaski tööle.

Tallinnas ERKI, praeguse EKA kunst­i­­­ajaloo õppejõuna sukeldus Kangilaski 1970. aastatel kaasaegsesse kunstiellu. Erakordselt osava sõnaseadja ja diplomaadina, kes valdas pealegi marksismi teooriat kompartei ladvikust palju paremini, pesi ta parteiliste rünnakute eest puhtaks suurema osa toonasest edumeelsemast eesti kunstist. Sellele järgnes administratiivne töö, sh oli Kangilaski aastatel 1989–1995 kunsti­akadeemia rektor ning 2003–2006 Tartu ülikooli prorektor. Kangilaski on tõenäoliselt Eesti ainus kahe ülikooli, nii EKA kui ka Tartu ülikooli emeriitprofessor.

Eelmise sajandi lõpul hakkas Kangilaskit huvitama Eesti kunst ning ilmus koos Sirje Helmega kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“. Koos Ene Lambiga uuris ta stalinistlikku repressiivpoliitikat. Teaduslikku originaalloomingut esindab parimal kujul Eesti sõjajärgsete aastate kunstielu käsitlus. Kõike seda kroonib tema koostatud „Eesti kunsti ajaloo“ VI köite I osa (2013).

Jaak Kangilaski tegevuses avaldub selgelt humanitaarteadlase eripära. Ta ei ole kunagi olnud kitsas nišis tegutseja, keda mõistab väike pühendatute ringkond. Selle asemel on Kangilaski kujundanud oma laiahaardeliste intellektuaalsete huvide ja hoiakutega eesti kultuuriruumi, kogu ühiskonda, aidanud sel moderniseeruda ja vähendanud raudse eesriide tekitatud kahju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht