Arhitektuurituul: Sõlmpunkt, pilv ja ühendus

?ar Mark

  Rahva osalusega linnaplaneerimine on teema, millest on palju räägitud ja mis sellele vaatamata ilmselges kriisis. Protsesse eemalt jälgides on kõik justkui korras, aga sisuliselt ei saa kinnitada, et planeeringulised otsused sünnivad piisava osalusega. Paljudes protsessides on demokraatiat, aga pole vabadust ja vice versa.

Osalusdemokraatia üks eesmärke on tagada peenemate nähtamatute võrgustike kaitstus, pakkuda seejuures inimestele keskkonna parandamiseks oma hääle kaudu mõjutusvõimalust.

Linnakeskkonnas ei saa küsitleda ainult neid inimesi, kes elavad selles piirkonnas. Samuti ei piisa, kui lisada need, kes seal töötavad. Space Syntaxi uuringute järgi on enamik Londoni linnatänavaid alla 5 protsendi nende kasutada, kes sellel tänaval elavad või töötavad ehk kasutavad selle tänava piirkonnas paiknevat privaatset osa. Kui aga küsida kõigi linnaelanike käest arvamust, kas 30-kordne maja sobib Graigs Courti, siis on kõigil selle kohta oma arvamus, ilma et nad oleksid selles piirkonnas kunagi viibinud. Nad ei tee oma otsuseid kohakeskselt, vaid üldise fooni ehk keskmise arvamuse alusel: näiteks kõrged majad ei sobi Londonisse. Kuidas kaasata osalema need, kellel on konkreetse käsitletava ruumiga seos?

Siiani on meedia peamine kaasamisviis. Tavaliselt kutsutakse projekti esitlusele meediat kasutades kõik osalised, kes soovivad midagi öelda. See viis on aga tänapäeva meediaruumis üha kasutuskõlbmatum! Miks? Huvi pakkuva kuulutuse või üleskutse märkamise tõenäosus on kaduvväike. Tänapäeva meedia on disperseerunud: ajalehed, televisioon (kaabel, satelliit, kohalik), raadio, Internet. Mida spetsialiseerunum on inimene oma erialal, seda vähem suudab teda meedia kaudu tabada. Isegi juhul kui kuulutust kaasaegse meediakära kiuste märgatakse, on sellesse süvenemise aeg piiratud. Need, kes leiavad aja, on enamasti kitsa sihtrühma esindajad: pensionärid, töötud, materiaalselt huvitatud osapooled. Sellised arutelud pakuvad enamasti huvi vaid psühholoogia ja massirahutuste teooriate aspektist. Väga harva kujuneb rahvaaruteludest sisuline arutelu. Peab ka tõdema, et esitlejal ehk küsimuse püstitajal on väga suur roll olukorra juhtimisel soovitud rajale. Kui lisada, et  pooltel inimestest puudub visuaalne oskus kaarti lugeda, pooltel puudub ettekujutusvõime, siis ei saa kuidagi rääkida laiapõhjalisest ja representatiivsest esindatusest – osalusdemokraatiast. Mida pakutakse, on võimalus osalusdemokraatiaks, mitte osalusdemokraatia ise. Veelgi kasutum on rääkida tasakaalustatud jõudude diskussioonist. Ühel pool lauda on kohale tulnud seitse pensionäri ja käputäis inimesi, kellel pole oma ajaga midagi peale hakata. Teisel pool lauda 700 000 Ameerika pensionäri raha esindajad, arendusspetsialistid, kes liigutavad sadu miljoneid eurosid. Abiks karismaatilised arhitektid, parimate juristide armee, koos õpetussõnadega nagu: “Kuidas saavutada läbirääkimistel oma tahtmine?”.

Milline peaks olema osalusdemokraatia tööriist, mis võimaldaks kaasaegse meedia vahendusel teavitada inimesi ja, mis veelgi tähtsam, milline peaks olema  poliitikutele suunatud tööriist, mis näitaks analüüsidele toetudes olukorda ja võimaldaks püstitada küsimusi?

Tänapäeva kiire muutumise ajastul on aina tähtsamaks planeeringuliseks aspektiks inimeste erinevad sidemed kohaga. Pole olemas universaalseid võrgustikke. On kohakesksed võrgustikud, mis muutuvad, kaovad, katkevad ja ühenduvad. Sõltuvalt hetkesituatsioonist. Lisaks on sotsiaalsetel võr­gustikel iseparanemise võime. Kõigi sotsiaalsete võrgustike ruumilise mõistmise võtmeküsimuseks on inimesed, nende erinevused ja sarnasused. Erinevus ei ole siinkohal mitte soovitav, vaid ellujäämise alus. Kuidas on võimalik kuuldavaks teha neid inimesi, kellel on antud ruumiga seoseid? Milline on see metoodika, millega kaardistada erinevate sotsiaalsete tunnustega inimeste käitumisjäljed ruumiliselt ja ajaliselt?

Sotsiaalsed võrgustikud hõlmavad nii virtuaalset  kui ka füüsilist keskkonda. Siinjuures tuleb rääkida ühenduse võimalustest:  Internet, telefon. Sotsiaalsed võrgustikud toimivad kõige tugevamalt füüsilise maailma osana, seal, kus üksteist nähakse, katsutakse, nuusutatakse ja tuntakse. Võib väita, et kui ruumi ja teatud hulga inimeste asukohapunktid ühtivad, siis on tegemist ühel või teisel kujul seotusega. Ruumiliste võrgustike puhul võib eristada sõlmpunkte, pilvi ja ühendusi.

Sõlmpunktid on suurema hulga inimeste kokkusaamispunktid, millel on reeglina tähendus kas märgina, kohana (väljak, funktsioon) või lihtsalt ühenduste ristumiskohana. Sõlmpunkti tekkimise välja suurus ja inimeste omavaheline kaugus on teemati ja kultuuriti väga erinev. Sõlmpunktid on sünergia tekkekoht ja algallikas uuele energiale.

Pilved on teatud piirkonnad, kus naabrid mõjutavad üksteist. See võib olla puutumis- ja rääkimiskaugus, jalgsi käidavuse kaugus või ühe tunni jooksul transpordiga läbitavuse kaugus. Pilvede sees olijad mõjutavad üksteist alati, isegi siis, kui nad ise seda ei teadvusta. Kui vaadelda tihedalt asustatud linna, siis on kõik inimesed omavahel jalgsikäimise kaugusel, moodustades nii linnasuuruse pilve. Kui aga vaadelda ainult üliõpilasi, siis paigutub pilv nende elukoha, kooli ja kasutatud ruumi järgi pilveks, mida võib nimetada näiteks ülipilveks. Pilved on, võrreldes sõlmpunktide keskse rolliga, piiride kompajad, uute alade vallutajad, uue värvi loojad. Esmapilgul on pilved tihti ajutise väljanägemisega või mõjuvad ebaselge vahealana.

Ühendused on erinevate kohtade ja sõlmpunktide ühendused, kus ruumis viibija ei mõjuta linnakeskkonda. Näiteks metroos või trammis. Kui ilmneb tema seotus keskkonnaga, muutub ühendus kohe pilve osaks. Ühenduste kiirus, mugavus ja nn peatuste kättesaadavus on pilvede ja sõlmede tekke oluline tegur. Võib öelda, et ühendused on kohtade ja pilvede loomisel kõige tähtsamad, olles samas ise teisejärgulised. Poliitilise planeerimise korral keskendutakse ühendustele, sest seda on lihtne arvutada, unustades, et see on kõigest vahend sõlmpunkti pääsemiseks ja mõnusaks pilves olekuks.