Arhetüüpide järelelu
Holger Loodus on väljapanekus „Taasluues neid vanu nõlvakuid“ puudutanud piiritletud probleeme, kuid pakub sealjuures filosoofilise üldistusega universaaltasandit.
Holger Looduse näitus „Taasluues neid vanu nõlvakuid“ Kogo galeriis. Näituse ja sellega kaasneva trükise graafiline disainer on Aleksandra Samulenkova, tekstide autor Tanel Rander.
Seoses piirangutega on galerii suletud, kuid peatselt valmib erilahendus näituse vaatamiseks distantsilt. Täpsem info saabub peagi galerii Facebooki lehele.
Kogo galerii näituste selle aasta programm on koondatud mõistepaari ökoloogia-ökonoomia ümber ning pühendatud maailmas aina päevakajalisemale keskkonna ja majanduse problemaatikale. Ähvardava keskkonnakatastroofi olukorras, mida suuresti põhjustab loodusressursside vastutustundetu ekspluateerimine, on hädavajalik, et ökoloogiast ja ökonoomiast saaksid sünonüümid – sümbioos, mitte ühepoolselt kurnav suhe. Ei teostama asudes ega teadvuses omaksvõetuna ei tule lahendus sugugi lihtsalt. Siin ongi hea anda sõna kunstnikule kui ühiskonna südametunnistusele ja mõtestajale, sest selles poleemikas loeb iga hääl, eriti kui kõnetatakse täie valjusega.
Kõnealust näituste programmi avav Holger Looduse väljapanek „Taasluues neid vanu nõlvakuid“ on oma ülesandes üsna sümboolne. Puudutades konkreetseid probleeme pakub Loodus talle omaselt filosoofilist üldistust, laiendades käsitlust sümbolikeele kaudu üldinimliku, universaalse tasandini. Väljapanekus näeme teoseid looduse, põllumajanduse ja kaevanduse teemadel, kuid autor on neist põiminud keerulise allegoorilise jutustuse, mille keskmes on kultuurilised arhetüübid, eelkõige põrgu ja paradiisi kujundid kontsentriliste koonusekujuliste struktuuridena ja ka binaarsed opositsioonid mägi ja kuristik, küllus ja puudujääk. Näitusega kaasnevas sama pealkirjaga trükises pakuvad Looduse enda valitud ilmekad repromaterjalid ja Tanel Randeri essee nimetatud sümboolsete kujundite kohta mitmekülgse võrdleva käsitluse, osutades seejuures kunstniku soovile neid arhetüüpe demüstifitseerida. Siiski tekib näitust vaadates mulje, et demütologiseerimise kõrval toimub ka remütologiseerimine, uue mütoloogia loomine, kuhu on kaasatud ka vaataja.
Holger Looduse isikunäitus põhineb Euroopa kultuuri ühel tüvitekstil, Dante Alighieri „Jumalikul komöödial“ (1307–1321). „Just meie maise elu poolel rajal // end äkki [—] keset sünget metsa [—]“ leidnud Dante esitas minavormis narratiivi, kus kirjeldab müstilist rännakut teispoolsusesse: peategelasele avaneb seal surmajärgne igavene eksistents põrgus, purgatooriumis ja paradiisis ning kogu maailmapilt, universumi ülesehitus ja seadused tervikuna. Autor on seda poeemi nimetanud komöödiaks, tõenäoliselt austusavaldusena antiikkomöödiale kui ontoloogiliselt kaalukale tekstivormile, jumaliku epiteedi sai see alles pärast Dante surma.
Hoolimata Dante ilmalikust autoripositsioonist on see olemuselt sakraalne tekst, mille üheks tähendust loovaks tasandiks on initsiatsiooni struktuur. „Keset sünget metsa“ alanud teekond seostub viibimisega sümboolsel hämaral alal elu ja surma vahel, sissepääsuna teise maailma. Traditsioonilise initsiatsiooniriituse läbija katsetustele, mis tähistavad (ajutist) surma, järgneb valgustuslik kogemus, maailma kohta teadmiste saamine ja nendega ühiskonda naasmine. Kõnekas on asjaolu, et Dante saatjaks sellel retkel osutub Vergilius (70. – 19. eKr), eepose „Aeneis“ autor. Protagonist, troojalane Aeneas sooritab samalaadse sümboolse retke ja ammutab Hadese allilma laskudes uusi teadmisi. Nende abil leiab ta koha uue linna rajamiseks, millest päritolumüüdi järgi saab hiljem alguse Rooma riik.
Initsiatsiooni rituaali kontekstiga seostub ka Holger Looduse näituse keskel eksponeeritud lauamäng – spiraal, mida mängijad saavad oma reeglite abil muuta keerdkäikudega labürindiks, mille keskpunktis asub paradiis, igavene valgus ja armastus. Paradiisi sümboolikaga on ühendatud ka teised selle väljapaneku kujundid – plastmassist mängutorti meenutav objekt võltskristallidest kaunistustega ja lasteraamatu „Maailma rikkaim varblane“ illustratsioonist laenatud kuldne teraviljakuhi –, kuid need hoiatavad välise sära ja külluse eest, mis võib õigelt teelt kõrvale meelitada. Eksiteelt aitab ära hoida näituse järgmine eksponaat: võtmehoidja, mis ühendab purgatooriumi stiliseeritud kujukest ja sulge, võib-olla ingli tiivast. Meene ja talismani funktsiooni sulandav vaimukas objekt on ambivalentne, seostudes nii kommertsliku turunduse soovi kui ka kaitsva sümbolesemega. Samuti on ambivalentne kuju kõrval asuvas kompositsioonis: riietatud kontsentrilistest ringidest koosnevasse kostüümi, milles on sõnum „I Love Eternal Life“ ehk „Ma armastan igavest elu“, võib see olla nii avangardset moekollektsiooni esitleva modelli kui ka Hieronymus Boschi sürreaalsete põrgutegelaste tõlgendus.
Näituse läbiv kujund on aga pealkirjas välja toodud nõlvakud – kivised, tolmused ja elulagedad, kus peab vastu vaid mõni kõrbekaktus. Nagu ka põrgukaljud, kus suitsu ja väävli tõttu pole elu võimalik. Tahes-tahtmata tekib vaatajas mõte, et inimene ise on oma ümber tekitanud sedalaadi nõlvakud – ja teinud seda külluses. Põrgutules hõõguv surnutelinn, mille taustal on ahastuses üles tõstetud Dante käsi – tsitaat Eugène Delacroix’ maalilt „Dante ja Vergilius põrgus“ (1822) – pakub samuti mõtlemisainest. Dante käe kujutis, korraga kontekstist välja tõstetud ja siiski sellega seotud, on hoiatav märk. Kiviste nõlvakute teema jätkub videoprojektsioonis, kus näidatakse Eesti dokumentaalfilmide katkendite valikut, valdavalt kaevanduse teemal. Raske töö, plahvatused ja puurimised, kivide massiivi puhastamine ja sõelumine selleni välja, et tegemist ei ole enam maavara kaevandamisega, omandavad sellel näitusel purgatooriumi metafoori tähenduse. Elutust põlevkivist energia saamine hakkab Dante ajastu kontekstis kõlama peaaegu et alkeemiliselt.
Näituse kõige kummastavam teos ja ühtlasi ainuke loodusvaade kujutab kidurat tundrumaastikku, vastandatud selle taustale asetatud reprolikule raamitud pildile, mille keskel on kujutatud šiškinlikult uhke mänd. Kas on tähenduslik, et raamitud looduspildi pinnal on rebendeid, kust paistab läbi veidi ehedat loodust? Kunstnik vihjab, ei ütle otse, andes taas võimaluse üpris vabale tõlgendusele.
Tänavu viiekümneaastaseks saanud Holger Looduse valik „just meie maise elu poolel rajal“ algava narratiivi kasuks on mõneti eneseirooniline žest, vaimukas katse tähistada keskikka jõudmist. Seda narratiivi on kunstnik laiendanud meie ühiskonnale: verstapostina toimival ülikriitilisel ajal tegutsemine määrab suuresti tulevaste põlvkondade, kogu meie planeedi ajaloo kulu ja võimalik, et nii, nagu mitte kunagi varem. Dante suurteost on käsitletud keskaegset maailmapilti ja hierarhilist ühiskonnakorraldust võimsalt kokku võetuna, renessansi ja uusaja väljakuulutajana. Praegust maailma on korduvalt võrreldud keskajaga. Kui jätta kõrvale keskaja vaimus valminud võluvad summa’d, kõikehaaravad traktaadid ja kunstiteosed, tuletavad Dante kodulinna kimbutanud gvelfide ja gibelliinide intriigide tagajärjel tekkinud konfliktid, samuti seda ajastut iseloomustavad ristisõjad, katk, usuteadvust kummitanud apokalüpsis meelde (küber)terrorirünnakuid ja infosõdu, koroonaviiruse pandeemiat ja maailmalõpuna ähvardavat keskkonnakatastroofi. Kas ka meie keskajale järgneb uus renessanss ja milline see võiks olla, on raske öelda.