Anu Raua lihtsad, kuid mõjuvad märgid

Helen Adamson

Anu Raua näitus „Eesti asi” Tallinna Kunstihoones kuni 24. III , kuraator Vappu Thurlow, kujundaja Ene-Liis Semper. Anu Raua teoste kaudu võetakse justkui ette rännak paika, kus kõik on arusaadav, lihtne, sisendab rahu ja soojust. Miks tema looming on tuttavlikult arusaadav, aga ka võluvalt paeluv ja erutav? Vastus peitub järjepidevuses, meie ühises teadvuses, mälus, mida on põlvest põlve edasi kantud. Kultuuripärimus on see, mis meid mõjutab. Andres Herkel on märkinud, et kollektiivsed kujutelmad määravad meie käitumise ja mõtted, rõhutades niiviisi maailma tajumist ja mõtlemise kultuurisõltuvust. Kultuur annab nii-öelda sõnatagavara, mida (kultuuri)ruumis kasutakse. Inimene tajub maailma nii, nagu ta oma kultuurilisest taustast on õppinud. Kultuuri võib defineerida ka sümbolite ja tähenduste süsteemi kaudu. 2009. aasta alguses ilmunud Vikerkaares on Tõnu Viik kirjutanud kultuurivormide loomusest. Ühe kultuurivormina esineb sümbol või märk kui kultuuriobjekt, mida saab meeltega registreerida ja mis kannab tähendust. Seda tähendust mõistame just tänu konkreetsele kultuurikoodile, mida ühes või teises kultuurikeskkonnas tuntakse. Aja jooksul omandab üks või teine sümbolkujutis uusi varjundeid, kuid oma algset tähendust see päriselt ei mineta, sest on talletatud kollektiivsesse arusaama. Sotsiaalantropoloog Edmund Leach on kirjutanud, et kõikide signaalide, märkide ja sümbolite edastamine on väljendav tegevus. Mineviku tegevuse tulemusi ja ka märke me pidevalt tõlgendamegi. Tõlgendame ning kanname edasi.

Inimese ja looduse side

Ka Anu Raud on oma lugude jutustamisel kasutanud märkide keelt. Kunstiinstituudi ajast peale on teda huvitanud meie kultuuripärandi kogumine ja säilitamine. Kunstnikuna kerkis ta esile 1970. aastate teisel poolel, kui tõi põimevaipa uue lähenemise, jätkas seda suunda 1980. aastatel, kui tarbekunstis valitsenud uusrahvuslikkus peegeldas ühiskonnas tugevnenud rahvustunnet. Pea ainsana on Anu Raud tänaseni välja keskendunud rahvakunsti loovale interpreteerimisele.

Tema vaipadesse on kootud nii tähenduslikke kui ka argiseid etnograafilisi elemente. Tema teosed räägivad lihtsat keelt, neis ei ole peidetud sõnumeid, puudub nn sekundaarne süžee. Vaatamata oma lihtsusele, õhkub nendest ürgset jõudu ja tähenduslikkust. Anu Raud on armastanud tööde kõrval kaastekste. Sõnadesse pandud kujutatu annab vaatajale võtme, et avada uks kunstniku maailma. Anu Rauda iseloomustab uudishimu, oskus märgata ning tabada momenti. Ta armastab elu, selle ilu – seetõttu tähistavad argipäevadki talle pühapäevi.

Tema tööde keskne teema on inimese ja looduse side, oskus näha neid koos, kombineerida rahvakunstiga. Oluline osa lasub selle kõige alalhoidmisel, säilitamisel. Lapsepõlvest peale on Anu Raud armastanud loodust ja maaelu, eks seetõttu on sellel tema loomingus nii keskne koht.

Kui sukelduda Anu Raua sümbolite tihedasse loomingusse, joonistuvad seal välja korduvad motiivid: kolmnurk, rist, kaheksakand. Kiht-kihilt tähendusi täis vaibad mõjuvad siiski ennekõike isiklike hetkede jäädvustusena, kuigi motiivistikus avaldub kunstniku maailmanägemine, eluhoiak.

Anu Raua kunsti tegemises võib näha maaelu argitoimetustega üsna ühesugust lähenemist: mõlemad eeldavad täpsust, kohalolekut, jälgimise ning järgimise oskust (külv, looduse rütmid vs. idee sünd ja selle vaibaks kujunemine; loomade talitamine vs. teose loomine, selle edasine saatus).

Kunstnikule olulise teemana kohtame vaipadel kodu(kujundit). Mitmesuguseid tähendusvälju kandvate motiivide (akna-, ukse-, majade motiivid, katused, ahjud) kaudu on rõhutatud kodutunde tähtsust ning olemasolu, vajadust selle järele.

Igaüks jätab jälje

Huvitava kogemuse pakuvad tööd, mis on pilgeni detaile täis. Neisse süüvimisel, motiividesse süvenemisel hargneb tervikust lahti eraldi kulgev lugu. Nõnda toimib Eesti Rahva Muuseumi sajandaks aastapäevaks valminud vaip „Kogujad”, mida silmitsedes näeme pea kolmesada motiivi. Lustakalt jutustatakse ERMi ajaloost. Omaaegsetele ning praegustele kogujatele vihjavad jalajälgede read: etnograafi ja ERMi esimese direktori Ilmari Mannineni vildijäljed, Kristjan Raua saapajäljed, August Pulsti jäljed, etnoloog Heiki Pärdi suusajäljed, ei puudu Anu Raua enda jäljereadki. Nende kõrval on lindude, koerte ja kasside jäljed. Edasijõudmisele, arengule ja eesmärgini jõudmisele vihjab kolm redelit. Taluarhitektuurist- ja majapidamisest tuttavad esemed täidavad teose keskse pinna. Ülaäärel on reastunud kolmnurgakujuliselt rändlinnud positiivse märgina rändamisest, teadmiste hankimisest ja tagasipöördumisest kodukohta.

Vaipadel kohtab veel minemise ja tulemise sümbolina uksemotiivi avatud (uus algus, vabanemine) kui ka suletud kujul (senise lõpp). Vabanemine, pääsemine pimedusest, tulevikku pööratud pilk on äratuntav aknakujutisena. Aken on vahel asendatud rombide, ristidega, kaheksakannaga nagu vaibal „Kodutuled”, teos, mis puudutas 1970. aastate teisel poolel paljusid just oma diskreetse emotsionaalsusega, pakkudes lohutust ning lootust. Kasutatud kaheksakanna motiiv on õnne ja taassünni märgina tuntud ka Muhu männana. Koduigatsust, kojujõudmist sümboliseerib töödel koduvärav.

Palju on kunstnik kasutanud oma vaipadel ka kindaid ja kindamustrit. Praegusel näitusel on eksponeeritud rikkalik ERMi Heimtali muuseumi kinnaste kogu reastatuna vabaõhumuuseumi püstaia lippidele. Kujundaja on seeläbi kõrvutanud loomeallika ning kindamotiivid, toonud sinna juurde ka kindapuid kujutavad vaibad.

Lihtne, aga tähendusrikas sümbol

Kirikutekstiilide kujunduses on kunstnik otsinud sümboleid, mis oleksid lihtsad, aga paljutähenduslikud, näiteks nagu käemotiiv, mis väljendab kord ingli, kord kalasabana õnnistuse jagamist.

Ürgseim elamutüüp ning rändrahvaste elamuna tuntud püstkoda vaibal „Koda” osutab meie kuulumisele põhjarahvaste sekka. Sellist eluaset kasutati Baltimaadel, Skandinaavias, aga mujalgi. Püstkojast on arenenud aja jooksul suvine keetmiskoht ehk suvekoda, suveköök, mis oli XIX sajandil Eestiski laialt levinud. Püstkojale lisavad tähenduslikkust kolmnurga motiiv ning silmad. Kolmnurga kooniline ülespoole suunatud osa on tule sümbol, sellel on olnud õnnetust ärahoidev tähendus. Negatiivset eemale peletavat, teadmist tähistavat silmakujundit võib mõista ka hoiatusena, et ei tohi kaotada valvsust.

Anu Raud on kasutanud tihti kolmnurgast tuletatud siksaki motiivi, seda leiab ka kindakirjades. Õnne ja rikkuse tähistajana oli siksakil või hammasreal kinda randmeosas ka kaitsemaagiline mõju.

Triibuseelikutest (varieerudes värvitoonides) ehitatud „Emapuu” osutab ka kandja staatusele, on mitteverbaalne suhtlusvahend. Seda võib vaadelda ka naise sümbolina, uue elu allikana.

Peaaegu kõigist Anu Raua töödest võib leida ristimärke. Mitmeid tähendusi kandev arhailine sümbol ei ole aga vaipadel ainult elu ja surma märk. Rist tähistab maa ja taeva suhteid, tasakaalu, nelja aastaaega, ilmakaari, ristumispunktina on see kõigi võimaluste algus.

Vahelduseks põimevaipadele on Anu Raud hakanud tegema väikesi seinatekstiile, mulgi kuue graafikat. Mõte on tuletatud mulgi mehe pikk-kuue kaunistustest, punasest näpunöörist. Näpunöör ehk näppude vahel punutud nöör kinnitati mustale pinnale. Anu Raual on sellises tehnikas valminud lustakad, graafiliselt mõjuvad pildid.

Kunstniku vaipade iga detail, motiiv on visuaalselt kõnekas ning räägib oma lugu, kui vaid seda lugeda tahetakse ja osatakse. Anu Raua looming on väga rikas, seda võib mitmeti tõlgendada. Eks uues kontekstis ja tingimustel seda tehaksegi, kuid möödunud aegade sõnumit kannab see endaga ikka.