Alfa ja oomega

Mai Levin

Alfa ja oomega Enn Põldroosi näitus „Alfa ja oomega” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 15. IX. Alfa ja oomega – see on kõigepealt jumala sümbol. Aga see peegeldab ka inimese mõtisklusi elu alguse ja lõpu või loomingu alguse ja otsa üle. Enamasti kaldutakse seda laadi mõtisklustesse vanemas eas.

Alles see oli, kui kodumaale naasis Amandus Adamsoni skulptuur „Alfa et omega” (1923), mis kujutab kolba najal magama jäänud lapsukest. 1922. aastal sündis kunstniku noorim tütar Maria Magdaleena. See tegi 67aastase isa uhkeks, ent tuletas talle ühtlasi päev päeva kõrval tema vanust meelde. Kuus aastat, mis lahutasid teda lõpust, olid ometi täis tööd, ta jõudis veel palju teha. Küllap loodab seda ka Enn Põldroos, kes galerii esimeses saalis on välja pannud tosinkond tööd, mis on valdavalt maalitud aastal 2012, „Labidamees” käesoleval aastal. See tosin mõjub hästi, sest lumivalgete seinte valgusele lisanduv sügiseselt leebe päike toob esile hallide ja hallpruunide toonide varjundid ning pintslikäsitluse, milles on hoogu, värskust, tundlikkust ja maalimõnu. Seejuures kannavad teosed selgelt loetavat sõnumit, mis seob neid teises saalis eksponeeritud, peamiselt aastail 1967–1969 maalitud töödega. Seda aega peab kunstnik nähtavasti oma loomingu päris-alguseks, ehkki sellele eelnes kümmekond aastat otsinguvaimulist maalimist, millel on oma võlu. Teise saaliga seovad esimest ka pruunookerjas koloriidis „Köis”, „Androgüüni” (2012) ja „Operatsiooni” (1969) sarnane kompositsioon, „Nelja ühejalgse põlvitaja” väikesed täisfiguurid kontrastse detailina nende päkkade maalilise suurenduse kohal, ka „Labidamehe” sümbolism. Tolle karmiilmelise mehe peas segunevad nähtavasti mõtted loomisest, armastusest ja surmast. Teda flankeerivad „Püha Franciscus Assisist”, kelle põuest lendavad välja värvilised linnud, ja „Androgüün”, kes piilub voltide vahelt, mis toovad rohkem esile kui varjavad ning meenutavad voldilembeseid ridu Põldroosi memuaarides.

„Credo” – sellist nime kandis Põldroosi kevadine isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. Sellenimeline teos on maalitud mullu ning kujutab asju, mida vanameister tähtsaks peab: kodumaja, suuri puid, taevast. Aastad on toonud loomingussegi hardad meeleolud, mis väljenduvad maalide „Palve”, „Skarabeus” ja „Näeb valgust” lihtsas ja selges sümboolikas. Paistab, et nagu Colas Breugnoni on kunstnikku hakanud paeluma vanad tähendusmahukad inimlikud lood. „Simsonis ja Delilas” laseb kena värvikas Delila Simsoni mahalõigatud juustel mõtlikult sõrmede vahelt pudeneda. Oma osa on selles olnud klassikalisel kunstil, millele aastate eest loodud maalilisest hommage’ist on mõned näited 1999. aastast sellelgi näitusel. Need on n-ö negatiivid, üldmuljet hallides toonides jäädvustavad maalid peamiselt Ermitaažis, aga ka Uffizis (Botticelli „Maarja kuulutus”) asuvatest piltidest väikeste „kommentaaridega”, nagu nimbus ümber Kristus-lapse jala („Leonardo kiituseks. Madonna Litta”) või värvilised nooled Püha Sebastiani ihus („Renieri ehk Nicolas Régnier’ kiituseks”).

Valik aastatest 1967–1969 koosneb vanematele kunstihuvilistele enamikus kindlasti tuntud maalidest, „Vangistatud Kalevipojast” (1967) peale, mis iseloomustab end ahistatuna tundva intelligentsi tollast suhet rahvusromantilise teemaga. „Tantsuõhtu” ja „Öö” olid väljas 1968. aastal Tallinna kunstnike kevadnäitusel. See oli üldse haruldaselt viljakas aasta eesti kunstis, sealhulgas Põldroosi loomingus, andes peale nimetatute veel „Söömaaja”, „Sõjapõgenikud”, „Triptühhoni”, „Natüürmordi”, „Reptiili”, mida võib praegu avatud näitusel samuti näha. Nooremad kunstnikud-kriitikud peaksid kasutama võimalust vaadata neid möödunud sajandi murrangulise kümnendi tähtteoseid. Eesti kunsti kontekstis on see juba samasugune klassika nagu Põldroosi tõlgendatud itaalia või prantsuse meistrite looming Euroopa kultuuri kontekstis. Mine sa tea, võib-olla reprodutseeritakse „Tantsuõhtu” kunagi mõnes väljaandes „1001 maali, mida peab ilmtingimata nägema”.

Just tänu sellele tagasivaatele näitavad uued tööd esimeses saalis eriti ilmekalt, et Kunstnik on igavesti teel.