Albert Gulgi sürrealistlikud figuurid

Eesti ühe huvitavama, võib-olla koguni kõige geniaalsema joonistaja juubelinäitus oleks pidanud olema Tartu kõige väärikamas kunstiasutuses – kunstimuuseumis.

KRISTA PIIRIMÄE

Albert Gulgi näitus „Suurte liblikate öö“ Tartu Kunstimaja galeriis kuni 10. III, kuraator Peeter Talvistu.

Kui kuulsin, et Tartu Kunstimaja teeb Albert Gulgi esimese isikunäituse väikeses galeriis, siis kergitasin kulme: mida küll kuraator Peeter Talvistu valib välja kunstniku kolmekümne aasta jooksul loodud umbes kolmest tuhandest joonistusest ja akvarellist? Valik on osutunud asjatundlikuks, väikeses ruumis on suudetud avada mitu põnevat lehekülge kunstniku fantastilisest loomingust.

Kohe sisse astudes näeme tõenäoliselt eesti suurimat joonistust filosoofilise pealkirjaga „Elu mõte“ (1993, mõõdud 163 × 753 cm). Pilt on tihedalt täis kõikvõimalikke tegelasi. Keskel troonib Venusena mõjuv nukulik kaunitar. Ka teised inimfiguurid on realistlikult kujutatud. Kuid juba on ebaloomulikke kõrvalekaldeid: inimesed on mitmesuguste proportsioonidega, mõni on nii väike, et mahub põdra kõhu alla seisma ja kilpkonna peal ratsutama. Silmad on loomulikud ainult Venusel, teistel on kivistunud-kalgistunud. Loomade kujutamisel tunneb autor ennast veel vähem piiratuna ja need on kukkunud välja täiesti fantastilised. Ka keskkond on sürrealistlik: esiplaanil on kiviklibu, mis läheb märkamatult üle veeks, ja taamal on must taevas tihedalt täis midagi lendavat ja paigal seisvat. Lehetud puud vasakus servas on pea ainus äratuntav floora Gulgi loomingus. Kuid näeme juba midagi, mis saab tunnuseks kogu tema loomingule – teos on üle puistatud pisikeste arusaamatute olenditega. Selles teoses ka kalad, kes ujuvad vees, maal ja taevas. Kui küsisin kunstnikult, mis on siin pistmist elu mõttega, vastas ta asjalikult: „See on fragment elamisest.“

Edaspidi toimusid tema loomingus pöörased muutused. Üks põhjus on süvenev huvi mikromaailma vastu, nagu see oli Ilmar Malinil. Tahtis ta ju minna bioloogiat õppima. Klassi­juhataja ja kunstiõpetaja soovitasid aga kunstile pühenduda ja nii õppis ta aastatel 1984–1988 Tartu kunstikoolis ja 1992–1996 Tartu ülikooli maaliosakonnas. Kunstnik on ühendanud oma kaks armastust sellisel viisil, et on täitnud oma piltide kõik tühjad kohad amööbide, viburlaste, kingloomadega.

Tema kolmas armastus – naine sai ka uue karakteri. Klassitsistlikult sile ja sale naine muutus pontsakaks ja tegusaks, staatilisus asendus dünaamilisusega. Veelgi enam, pildi meeleolu on muutunud kirglikuks, agressiivseks, kiimaliseks, kus naised suhtlevad saatanatega. Selles kõiges on midagi hullumeelset ja isegi värdjalikku. Naise vormitu keha koosneb lihasetompudest, keerduvast soolestikust, hiigelrakkudest. Mõnikord on neil kaks pead ja hulganisti rindu, jalgu, käsi. Ometi on nad oma jubeduses kaasahaaravad, ometi on see kõrgkunst. Seda ka kõige siivutumad detailid. Gulgi põrgu on põrgulikum kui Eduard Viiralti oma.

Albert Gulgi joonistused on kirglikud, agressiivsed, hullumeelsed, isegi värdjalikud, kuid ometi on need kaasahaaravad.

Tanel Asmer

Tähelepanu äratavad käed ja juuksed. Kõige raskem on kunstis kujutada käsi, Gulk aga naudib seda. Need on tal võimsad, täiesti ebareaalsed, aga kunstiliselt uskumatult veenvad. Juukseid näeme haruharva. Pähe on end kleepinud elukad või kasvanud seened. Näiteks joonistusel „Uue vankri liigud“ on naisel peas rattad, meestel sarved ja tiivad. Kuid ma ei saanud aru, mis on naise peas pildil „Kevade saabumine“. Ka kunstnik mõtles pikalt ja ütles vaimukalt: „Ajud.“

Hästi kontsentreeritult näeme võimatust maast laeni ulatuvas joonistuses „Tõukude helendavad varjud“ (2007, mõõdud 300 × 160 cm). Naisfiguuril on neli rinda, mis on samaaegselt titepead, ja neli jalga ning ta istub eelajaloolist saurust meenutava eluka saba peal. Elukal on kaks suurt ja neli väikest naise rindu imevat suud. Naise huuled on meelelised, käed mehelikud. Elukal on seevastu hoolitsetud küüntega peente sõrmedega käsi. See on ühteaegu eemaletõukav ja ligitõmbav. Järgmisel päeval selgitas kunstnik, et elukas on hoopiski mikroskoobi all öiselt helenduv tõuk.

Kolmas suur pilt on õlimaal „Punase sipelga mälestused“ (1999, mõõdud 150 × 300 cm). Mulle aga ei hakka silma ei sipelgas ega punane värv. Gulk selgitas, et sel perioodil kasutas ta ainult siniseid toone. Peeter Allik oli muianud, et punast jälle ei ole. Nii oli Gulk siis ühele looma meenutavale laigule maalinud tumepunase silmatera. See maal on Gulgi loomingus üks abstraktsemaid ja on raske aru saada, mida autor on täpselt mõelnud geomeetriliseks stiliseeritud kujunditega.

Sellel teosel ilmneb selgelt Gulgi eriti suurte kompositsioonide üks omapära: neil puudub keskendatus ja neid võib suvalisest kohast poolitada ilma kunstilist mõjujõudu kaotamata. Ühtlane pinge katab lehte ühest servast teiseni ja seetõttu võib mitmest teosest moodustada uue taiese à la Gulk. Seda ongi Peeter Talvistu kahel seinal teinud. Hiigeltaiestes loovad vahelduse ja rütmi mitme perioodi teosed. Kuidas teos on pealkirjastatud ja mis aastal midagi on loodud, on nutikalt kirja pandud näituse nimestikus.

Oma viimase teose „Sead suplevad“ on Albert Gulk pühendanud sea-aastale. Ta hakkas 4. veebruaril joonistama ja sai nädalaga valmis. Nüüd seletab Gulk uhkelt, et Tiiu Kirsipuu  „Lihtsalt üks siga“ raekoja platsil (avati 5. II) on ammu sulanud, aga tema pühendus on alles.

Gulgiliku sürrealismi teeb eriliseks pliiatsitehnika, mida saab imetleda juba teoses „Elu mõte“. Koos on suur anne ja erakordne töökus, vaadakem kas või kopra saba läbitöötlust! Edaspidises loomingus paelub kõige enam pliiatsi tundlikkus ja pehmus. Naise reite kujutamisel on üleminekud tumedast heledasse nii sujuvad ja õrnad, nagu polekski tegu grafiitpliiatsiga. Gulgi maalilise joonistuse parimaks näiteks on teos „Varjutused“ (2014), mis oli siis aastanäituse hiilgavaim teos, aga praegusele näitusele ei mahtunud.

Näitusel ei ole ka ühtegi akvarelli ega värvilist joonistust. Ei ole ühtegi näidet Gulgi A4 formaadis joonistustest, mida ta tavatseb luua Viiralti kombel kohvikutes, et endale õlleraha teenida. Temast saab legend.

Muidugi oleks pidanud eesti ühe huvitavama, võib-olla koguni kõige geniaalsema joonistaja juubelinäitus olema Tartu kõige väärikamas asutuses – kunstimuuseumis. Ühele kunstiajaloolasele on kõige tänuväärsem töö andeka kunstniku retrospektiivnäituse koostamine ja kujundamine ajatelge mööda. See annab parima võimaluse uurimiseks, millal ja miks tekkisid kunstniku loomingusse uued teemad, uus sisu ja vorm. Nii tekib kunstiteadus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht