Ajaloo võltsimine – mis see on?

Tenno Soosteri pildid küsivad „mida värki?“ või kõkutavad millegi üle naerda.

ANDRI KSENOFONTOV

Tenno Pent Soosteri näitus „Ajaloo võltsimine“ Vabaduse galeriis 2. – 21. VII ja Rakvere galeriis 11. VIII– 11. IX.

Miks ei võiks kunsti defineerida kui ajaloo võltsimist? Ehk teisisõnu, kunst pole ajalugu. Sellest järeldub, et ajalugu pole kunst. Kuid Tenno Sooster ei ole pidanud seda silmas. See siin on oletuslik arutlus. Kogu kunstikriitika on suures osas oletuslik arutlus, mis ausalt öelda võltsib kunsti. Sellest ei ole miskit hullu, ega teisiti ei saagi. Kunstnikud isegi ütlevad: „Tore, kui pilt mõtteid äratab.“ Kuid kasulik on meeles pidada, et suur osa kriitikute arutlustest kantakse üle kunstiajalukku. Kunstnike ülesannet ei nähta arutlemises, vaid väitmises. Kunstivahenditega ei ole isegi võimalik arutleda. Kunsti üle arutlevad kuraatorid ja kriitikud. Kuraatorid arutlevad ette ja kunstnikud joonistavad selle järgi. Kriitikud arutlevad tagantjärele ja valivad kunstnike töid oma arutlustele illustratsiooniks.

Tenno Pent Sooster. Šoti vigaste laste tsirkus. Segatehnika, 2006.

Vahel tulevad kunst ja ajalugu meie juurde ja puudutavad meid. Veel võltsimata kujul, sellisena, nagu nad on. Võtame näiteks eludaatumid. Käsiraamatutes ja Vikipeedias on need esitatud kahe järjestikku kirjutatud kuupäevana. Näiteks niimoodi: Ülo Sooster (17. oktoober 1924 Ühtri, Hiiumaa – 25. oktoober 1970 Moskva). Kui see aga juhtub, tulek ja lahkumine, siis mitte sellisel kujul, ritta kirjutatuna. Tenno Sooster oli 12aastane koolipoiss, kui isa ateljee järsku tühjaks jäi. Seal kõrgus vaid hunnik pilte. Sellel ajal, kui kunstnik ateljees elas ja töötas, ei olnud ta ajalugu. Ja siis, nagu öeldakse, sai temast ajalugu – see kunstitööde kuhi, mida üks teismeline noormees pikki aastaid sorteeris.

Kuid mitte sellest ei teinud Tenno Sooster näitust. Näituse teema oli hoopis meestemängud ehk siis kriket, pesapall, jalgrattasõit ja kiikhobusesõit. Ja siis veel üks maskiballipilt. „Bostoni pesapallimängu kummaline juhtum“ kujutab pesapallimängijate rongi, kus iga mees, välja arvatud esimene, hoiab eesseisja ümbert kinni. Inimene eesti publikust küsis: „Kas autor on homo?“ Kui Iisraeli tulid põgenikud Aafrikast, siis tekkisid linnapilti noormehed, kes kõndisid tänaval paarikaupa käsikäes. Inimesed Iisraeli publikust küsisid: „Kas nad on homod?“ Ei olnud, tuli hoopis välja, et aafriklased on palju taktiilsemast kultuurist. („Et ikka homod või?“) Ja Tenno Soosteri pildid on hoopis camp. Kui ta kujutab meeskondlikku sõitu tandemrattal või -kiikhobusel, istub iga mees kaassõitjatest lahus, mitte üksteise süles nagu kummalise juhtumi puhul Bostoni pesapallimängus. Vuntsilised rattasõitjad on ameeriklased, kes hoiavad pea kohal pilvevormilist trofeenaist ehk röövivad Europet. Noormehed teklites, ühel käes meile tuttav trikoloor, ratsutavad naise seljas, kes kannab nappi nahkkostüümi. Mida see kõik tähendama peaks? „Et neist piltidest aru saada, võiks näiteks teada, kes oli Churchill ja millal ta elas,“ ütles kunstnik. „Uudiseid kuulates ja pildiga töötades tekivad kujundid, mille tähendust ise ka ei tea. Mulle meeldib ebamäärasus kunstis, kui kõik ei ole täpselt paika pandud.“

Autor on arutluskäigult tabatud: modernistlik kunstiparadigma? Ei-ei! Iisrael on ikkagi nüüdiskunstiga sammu pidav riik. Ka eesrindliku teadusega. Muust maailmast on nad ette jõudnud näiteks merevee magestamistehnoloogias. Nad isegi armastavad soolaheeringat, sest see taastab kuumuses välja higistatud soola. Mis see kõik kunsti puutub? Ah jaa, ka Iisraelis peab igal näitusel selgitav tekst juures oleme. On küll nüüdiskunst!

Kuid miks peab kunstnik üldse oma tööd õigustama? Üks üldine tähelepanek ajaloost: kui sootsium, selle asemel et oma sootsiumielu elada ja ajalugu teha, hakkab hoopis mingit joont kiivalt jälgima joone enda vastu eriti huvi tundmata, keskendudes hoopis vääratustele, siis on tegemist kriisiga. Kui mingi nähtusega tegeledes muutub kõige tähtsamaks selle nähtuse hindamine heaks või halvaks, siis, paradoksaalsel kombel, ei pühenduta selle „hea“ kultiveerimisele, mis kõrvalseisjale loogilisena tundub. Selle asemel keskenduvad hindajad hoopis „halva“ tabamisele. Nagu rõõm leivast leitud mutri üle. Jahirõõm nõia, rahvavaenlase, vanamoodsa kunstniku kinnipüüdmisest.

Tenno Soosteri tööd on õelusest kaugel. Isegi Hitleri-kujutises graafilisel lehel „Treener“ ei ole õelust. Kui rääkida kunstniku eetosest, siis Tenno Soosteri puhul sobib seda iseloomustama pildisari „Šoti vigaste laste tsirkus“. See oli näituse üks neist töödest, mis tugineb tegelikule ajaloolisele materjalile seda võltsimata. Sageli kõnetab nüüdiskunst vaatajat „koleda“, mitte „ilusa“ kaudu, sest viimane on naiivne ja tähtsusetu, esimene aga tähenduselt intensiivne ja seda annab hõlpsasti sõnadesse panna. Kuid puuetega lapsed, kes keskenduvad oma vigastatud elu hinnaga trikkide sooritamisele, ei ole Tenno Soosteri töödes „koledad”, vaid äratavad imetlust.

Kunstiparadigma üle, milles Tenno Sooster üles kasvas, võib uhkust tunda. Töötades animaatorina, elavdades muu hulgas kunstiklassikute, sealhulgas isa töid, on ta õppinud osavalt jäljendama. Praegugi võib ära tunda soosterliku tušivarjutuse ja kontrastse realistliku pildikäsitluse, nii et soosterlik tähendab siin niihästi Ülot kui ka Tennot. Ning Ülo Sooster arutles piltide ja kunsti üle palju. Näiteks teaduslikku fantastikat illustreerides ei üritanud ta rabada lugejat-vaatajat muumaailmsete koletistega. Pigem paigutas ta argisesse olmestseeni midagi arusaamatut, mida keegi märkamagi ei teinud. Midagi selgitava kuraatoritekstita. Ülo Sooster sai indu sellest, kui leidis midagi, mis talle tõeliselt meeldis. Olgu siis kunstist, teadusest, kirjandusest. Ta ei öelnud selle kohta „ilus“, aga ta ütles „блеск“. Tenno Soosteri pildid küsivad „mida värki?“ või kõkutavad naerda millegi üle, mille puhul on väga raske seletada, mille üle täpselt. Siin ongi sellise nüüdiskunsti üks puudujääke, kus kõik tuleb tekstiga ära seletada: sellises kunstis ei ole huumorit. Kõik ju teavad, mis saab naljast, kui see ära seletada. Ainult need ei tea, kellel naljasoont pole.