Ainulaadne duo Kristjan ja Paul Raud

MAI LEVIN

Kristjan Raud. Kalevipoja surm. Süsi, paber, 1935.

Kristjan Raud. Kalevipoja surm. Süsi, paber, 1935.

EKM Stanislav Stepaško

Kristjan Raua majamuuseumis oli selle tegutsemisajal aastail 1984–2008 mitu näitust, mis eriti hästi sobisid selle ehtnõmmeliku maja vaimuga, meistri nähtamatu juuresolekuga.

Üks selliseid oli Peeter Ulase 1990. aastate joonistuste näitus 2000. aastal. Algse idee kohaselt pidi seal eksponeeritama tema söejoonistusi mändidest, mis tekitavad silmapilkse assotsiatsiooni Kristjan Raua „Pedaspea pedajatega“ (1938). Suuri männijoonistusi näituseruumi palju ei mahtunud, neile lisaks pani Ulas välja rea visandeid fantastilis-grotesksetest olenditest endanikerdatud saarepuust raamides. Kaks vastandlikku, ent ometi kokkukuuluvat ainevaldkonda. Olgu inimene kui veider tahes, on ta osa loodusest. Olenditele pani Ulas üldnimetused, muuhulgas iroonilise, kuid solidaarse „Meis on palju inimlikku“.

2006. aastal tegi ta Kristjan Raua majas teisegi näituse. Oli liigutav teda näha seal mõnel Kristjan ja Paul Raua loomingule pühendatud üritusel. Kristjan Raud oli talle tähtis, nagu oli Vive Tollile ja paljudele tema põlvkonna kunstnikele.

1960. aastal Eesti Kunstimuuseumis korraldatud Kristjan Raua suur ülevaatenäitus äratas erakordselt tugevat vastukaja, sundides näiteks Voldemar Pansotki sulge haarama. Kristjan Raua looming muutus omamoodi kunsti rahvuslikkuse etaloniks ja küllap oli ühiskonnale tol momendil sellist etaloni vaja. Näituse üheks tulemuseks oligi kunstiavalikkuse survel Kristjan Raua majamuuseumi avamine Nõmmel. Tundub aga, et kunstnikud hindasid Rauda mitte ainult rahvuslikkuse, vaid millegi muu pärast veel ja see oli ehk eneseväljenduse ökonoomsus, omalaadne kontseptualism, mis paneb ta seniajani kaasaegselt mõjuma. Kindlasti tõlgitses igaüks neist tema loodud kujusid omamoodi.

2000. aasta näitusele tegi Ulas väravad, milles ühe motiivina kasutas tegelast Kristjan Raua joonistuselt „Fuuriad“ (1897), aga kättemaksujumalannadeta, ümbritsedes mehe pea kiirtepärjaga ning seades vaataja küsimuse ette, kas see tegelane üldse kellegi eest põgeneb, võib-olla otsib hoopis väljundit sellele, millest kiirgab tema pea.

Kristjan Raua retseptsiooni esimene haripunkt oli 1940. aastal – see aasta kuulutati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks eeskätt „Kalevipoja“ 1935. aasta väljaandes reprodutseeritud joonistuste pärast. Saanud selle raamatu Pariisis kätte, kirjutas Eduard Wiiralt Alfred Rõudele, et kujunduse parim osa on Kristjan Raua joonistused, milles „pole midagi üleliigset“. Kristjan Raud käis oma sõnade järgi, et „kunst on puhastatud, tihendatud elu, kuigi isiklikus värvis“. Oma teostes on ta elu sõlmpunktid tihendanud sümboleiks, mille vorm meenutab talupoja majapidamisse muiste kuulunud tarbeesemete rohmakat otstarbekohasust. Selle vormi lihtsus on petlik: Kristjan Raud nägi omajagu vaeva, selleks et see väljendaks võimalikult täpselt „ilu, elu, valu“, mida laulikutelt nõudis tema eakaaslane Juhan Liiv. Kosimise rõõmus pidulikkus, võitluse viha, ehitamise tarm, loomise ülevus, surmaheitlus ja leina raskus – ei oskagi öelda, kes on kõike seda temast mõjuvamalt eesti kunstis väljendanud ja kes peale tema oleks kõike seda suutnud „Kalevipojast“ välja lugeda. Kristjan Rauda ei inspireerinud ainuüksi „Kalevipoeg“ ja folkloor, vaid elu ise – see, mida ta enda ümber nägi ja läbi elas. Kindlasti on tema „Kalevipoja“-piltide aluspõhjaks suuremal või vähemal määral isiklik elukogemus, isiklikud kaotused ja võidud. Ent niisama selge on seegi, et tema sümbolistieeldustele, mis avaldusid juba varajastes joonistustes, oli soodsaks arengupinnaseks omaaegne kultuur.

Praegu Kumus avatud Düsseldorfi koolkonna näitusel on mõlemale pühendatud üks ruum. Seal on põhiliselt Paul Raua tööd, Kristjan Raualt vaid kaks joonistust – ta ei kärsinud sealses akadeemias rohkem kui ühe, 1897/98. aasta talve olla. Paul Raud lõpetas akadeemia 1894. aastal, olles võtnud sealt vist küll kõik hea, mis sealt võtta oli. Ta oli andekas ja peenekoeline maalija ning mul on hea meel, et vendade ühisnäitusel Kumus 2006. aastal tema loomingu väärtused ja mitmetahulisus esile tulid, nagu ka selle kokkupuutepunktid venna omaga. Kristjan Raud jagas vanema vennana talle õpetusi, püüdes teda sundida julgemale eneseväljendusele, ent Paul Raud tunnetas oma võimete piire ning püsis üldse rohkem reaalelu pinnal, olles vennale lõpuni toeks. Nad moodustavad nii kunstilises kui ka inimlikus mõttes ainulaadse duo meie kunstis.

Kui loen Valentin Serovi 150. sünniaastapäeva puhul avatavast näitusest Tretjakovi galeriis või Tarvaspää muuseumis Akseli Gallén-Kallela juubeliaasta puhul ette võetud programmist, siis hakkab mul veidi piinlik. Eduard Vilde 150. sünniaastapäeva puhul räägiti vähemalt kirjaniku tervisest. Kas arvatakse, et vendade Raudade puhul on kõik ära räägitud ja näidatud? Kahtlemata on palju räägitud ja sageli suuremal või väiksemal määral eksponeeritud, ent nende pärand on nii mitmetahuline, et kätkeb veel teemasid küllaga. Näiteks, see, millist osa etendasid nende loomingus hävinud või kadunud teosed. Üks Tartu Ülikooli bakalaureusetöid oli pühendatud Kristjan Raua stuudiole Tartus – teema, mis vääriks laiemat kõlapinda. Paul Raua süvenemist kunstipedagoogikasse peegeldavad publitseerimata arhiivimaterjalid. Kristjan Raua tegevus Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi rajamisel, töö muinsuskaitse alal haridusministeeriumis on olnud õigeaegne, konstruktiivne ja tulevikku vaatav ning seda tasub ikka ja jälle meenutada. Kunsti rahvuslikkus eile ja täna – ka see on üks võimalikke arutelu teemasid, juhul kui seejuures välistatakse populistlik demagoogia ja pseudomodernne mütsiga löömine. Kui nähakse rahvuslikku identiteeti ähvardavaid ohte, siis olekski mõistlik meeles pidada ja austust avaldada neile tegusatele inimestele, kes on selle identiteedi tegelikult üles ehitanud. Ja nii palju raha peaks meie riigil ikka olema, et mitte lasta hävineda oma Tarvaspääl Nõmmel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht