Aga väljas ootavad meid teised

Kadri Veermäe

Berliini VI kaasaegse kunsti biennaal KW Kaasaegse Kunsti Instituudis, Vanas Rahvusgaleriis ja hoonetes Oranienplatz 17, Dresdeneri tänav 19, Kohlfurteri 1 ning Mehringdamm 28 11. VI – 8. VIII . Kuraator Kathrin Rhomberg.        Berliini VI kaasaegse kunsti biennaali pealkiri „mis ootab väljas” („was draussen wartet”) on ühtmoodi tähenduslik nii nendingu kui ka küsimusena. Näitus oli oma kombitsad ajanud  kuude ruumi, hõlmates nii Vana Rahvusgalerii ja kaasaja kunsti instituudi esinduslikke näitusesaale kui ka autoparandustöökodade vahele peidetud näitusepindu, garaaže.       

Seekordse biennaali suund oli selge: kunstiruumist välja tegelikkusesse. Kunsti ning reaalsuse lõhe võib kõlada kulunult, kuid paraku on reaalsust raske ignoreerida. Puhtasse egoismi sulgumine tehnilise arengu ning ülemaailmse majandus-, sotsiaal- ning poliitilise kriisi ajastul on lühinägelik ja ebaotstarbekas. Kui osa näitusel osalenud kunstnikest  jäi pidama hüpoteeside juurde, mis seal väljas siis ikka oodata võiks, siis mõned julgemad (ning jultunumad) autorid olid läinud seda ka vaatama. Need kunstnikud olid jätnud oma ego tagaplaanile ja lülitunud ümber teistele.       

Adolph Menzeli erandlik ekstreemrealistlik projekt oli tore, kuid selle vajalikkus küsitav. Kunstnik oli teinud ajaloolise kõrvalepõike XIX sajandi Saksamaale: õukonnastseenide kõrval eksponeeriti ka moondunud jäsemeid, äramagatud voodeid ning räpasust kõige üldisemas mõttes. Ülejäänud biennaal moodustas ühtsema paketi: ühisjoonena tuleb välja tuua Teise mõiste, seda just antropoloogilise Teise mõttes – Teine kui uuritav (ühtlasi konstrueeritud) objekt. Kuigi, Teised on ammu Esimesteks saanud ning kasutavad osavalt ära ahistamisajalugu, tantsides kollektiivsel süütundel. Berliini biennaali Teine  päris selline polnud: sealne Teine oli jätkuvalt Teine ning tema pärast tunti siirast ja sügavat muret. Olukorra võttis ammendavalt kokku Renzo Martensi projekt „Naudi vaesust” („Enjoy Poverty”). Tema filmis näidatakse valges pluusis kunstnikku kongolastele tarkusi jagamas: kohalikud peaksid ekspordiartikliks vormistama oma masendava situatsiooni, pildistama alatoidetud lapsi ning vägistatud naisi, selle asemel et pidustusi jäädvustada.  Kunstniku ikooniline lause „Teie kannatuste nägemine teeb minust parema inimese” on tahtlikult silmakirjalik, laetud ebasiira pseudopaatose ning suure üldistusjõuga.     

Otsekui oleks lähtunud Marc Augé kohatuse  (non-place) kontseptsioonist, olid biennaalitööde fookuses isiksusetud (non-person) – inimesed kui transiitjaamad, kellel puudub oma koha identiteet. Pilguheitmine võõrasse ning samal ajal vastikult reaalsesse maailma annab vaatajale võimaluse olla parem inimene, turvaliselt osaleda võõras tragöödias. Võõrad jäävad võõrasteks, kuigi nii mõnigi biennaalil osutatud võõras või nende olukord tuleb tuttav ette. Mark Boulos’ kahel vastastikku  asetatud ekraanil oli eksponeeritud nii Nigeeria kui ka läänemaailma börsi elulisi stseene. Ühel ekraanil pöördusid relvadega vehkivad nigeerlased sõjajumal Egbisu poole ning lubasid tappa kõik, kes varastavad nende maa rikkusi ehk naftat. Rituaalsesse pöördumisse oli lisatud ka tänapäeva atribuut, automaat, traditsioon oli segatud modernsusega, kuid usk rituaali efektiivsusesse oli alles. Teisel ekraanil võis näha hääletuid, kuid kehaliselt  üliaktiivseid börsimaaklereid, kes vehkisid kätega, hoidsid peast kinni, seletasid tigedalt, röökisid üksteisest üle, sest müstilised arvuread muudkui muutusid. Rituaalid on mõlemad, kuid Nigeeria versioonil on vere maik küljes.   

Konflikt ning ebavõrdsus läbisid ka teiste kunstnike töid, eriti selgelt tuli see välja Mohamed Bourouissa seerias „Perfeeria” („Périphéries”), kus on kujutatud Pariisi äärelinnade mustanahalisi gänge. Kunstnik oli saanud inspiratsiooni 2005. aasta rahutustest  ning lavastanud ülirealistlikuna mõjuvaid dokumentaalkaadreid noorte immigrantide elust. Kujutatud objektid on nagu päris, kuigi situatsioon ise mitte, tegelikkust ja fiktiivsust on võimatu eristada. Dialoogi tekitamiseks oli KW Kaasaegse Kunsti Instituudis samasse ruumi paigutatud Anna Witti video, kus Austria kaubanduskeskuseidealistid mõtisklevad selle üle, milline võiks olla täiuslik maailm: islami meestele tuleks teha feminismi tutvustavad  loengud kohustuslikuks, kõigile tagada võrdsed palgad jne. Iroonilist aktuaalsust lisas teosele tõik, et Austria range immigratsioonipoliitika ning fortress Europe stiilis aadete kõrval on veel ruumi ideaalmaailma konstrueerimiseks. 

Lihtsad binaarsed opositsioonid nagu „oma ja võõras” („meie ja nemad”) võimaldasid ka iseennast defineerida. Biennaalil oli küllalt Teisi puudutavaid teoseid, kuid mida kunstnikud siis ikkagi enda omaks tunnistavad? Küsimus on seda intrigeerivam, kuna näituse kuraator Kathrin Rhomberg manifesteerib kataloogi saatetekstis, et maailm on  küllastunud iseendasse sulguvast ning kunstisiseseid probleeme lahkavast kunstist. Siiski on suutnud vaid mõned kunstnikud renzomartenslikust tõsisusetaotlusest kõrvale põigata: reaalsus pole ainult masendav, muutmist nõudev olukord, vaid pigem potentsiaal, mida oma tahte järgi vormida. George Kuchar oli ühte garaaži loonud hiiglasliku videoteegi, mille kõikide filmide kangelane on tema ise. Vaatajad said osa 

Kuchari elu kõige proosalisematest aspektidest: nägid teda söömas, televiisorit vaatamas, tuttavaid külastamas. Kõike seda saatis autori sundimatult katkematu sõnavool, mis moodustas oma juhuslikkuse tõttu pildilise poolega sümbioosi. Algelised eriefektid, suguvõsapidude jäädvustustelt tuttavad võttenurgad ning üldine pinge-, süžee- ning ajuvabadus utreerisid juhuslikkust. Kuigi ekraanil ei toimunud midagi erakordset ning pärast  mõne filmi vaatamist oli selge, et seda pole ka loota, panid need videod ennast siiski jälgima – kunstnik oskas elu esitleda niivõrd nakatavalt krambi ning poosivabalt.       

Samavõrd enesekeskne ning rutiinivaba, kuid veidi kramplikult ambitsioonikam oli Ruti Sela ning Maayan Amiri „Teispool süüd” („Beyond Guilt”). Videotriloogias olid rollid põhjalikult segi aetud: subjekt oli objekt, mees naine, filmija filmitav, avalik osutus privaatseks. Seksuaalne identiteet oli põimunud läbi poliitilismilitaarsega: araabiavaenulike seisukohtade väljaütlemine ei takistanud sõjardlesbilisi järgmisel hetkel keeli üksteisele  suhu toppimast, Iisraeli militarism sai täiesti uue väljundi. Sellelgi biennaalil olid fookuses tõsised sotsiaalsed konfliktid. Teised ootavad väljas, nad on seal juba üsna kaua olnud ning hakkavad kannatust kaotama. Lesbid jäävad ekraanil igavesti suudlema, kuid elu valgub sisse, tungib peale, matab enda alla. Ega siis kunst saa sellest kõrvale jääda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht