Ärge uskuge tõde!

Tiiu Talvistu

Tartu Kunstimuuseumile saabusid närvilised ajad 12. septembril, kui EV kultuuriminster Rein Lang sõnas Vikerraadio „Reporteritunnis”, et ei saa välistada muuseumi sulgemist. Esialgu keerles teema viltuse maja üüri tõstmise ümber (see kuulub Tartu linna bilanssi). Eelnevalt oli ministeerium väitnud, et lisaraha muuseum seoses üüritõusuga ei saa. Probleemi lahendusena kerkis üles ministeeriumi  bilansis Vallikraavi tänava maja, kui oma aja lõplikult ära elanu müümine. Lapsusena (nagu väidetud) sõnas minister, et ei välista muuseumi sulgemist. 

Nädala jooksul võtsid sündmused tormilise hoo ning pressi kaudu jõudis meieni muuseumi saatuse korraldamise asjus pidevalt  muutuvaid plaane, mis andsid lapsusele tõese värvingu. Kumu mainis minister tõesti juba oma 12. septembri väljaütlemistes kui institutsiooni, kes peab hoolitsema, et riigi kunstivarad oleksid kindlates kätes! Kunstivarade omanik on ju Eesti Vabariik ja seni olid need varad Tartu Kunstimuuseumi hoida, kes oli seda, vaatamata rasketele oludele, teinud professionaalselt ja heaperemehelikult riigi antud ressursside piirides. Seni on EV kultuuripoliitika  arengukavades kõikjal mainitud, et Eesti Vabariigis on neli riikliku tähtsusega kunstiga tegelevat institutsiooni: Eesti Kunstimuuseum, Eesti Tarbekunsti ja Disaini Muuseum, Tartu Kunstimuuseum ja Eesti Kunstiakadeemia, meie muuseumi perspektiivi on nähtud linnaraamatukogu ja muuseumi uues hoones. Kahjuks on äsja läbi viidud arhitektuurikonkursi kohale kogunenud küll tumedad pilved, kuid loodame parimat. Muuseum  on senini kõik oma maja saamise lootused nii 1970ndatel kui ka 1990ndatel vapralt üle elanud ja vastu pidanud.   

Reedel toimunud muuseuminõuniku Marju Reismaa, EKMi direktrissi Sirje Helme ja TKMi direktrissi Reet Margi ühisavalduses  konstateeritakse, et Tartu Kunstimuuseumi ei likvideerita, see töötab edasi filiaalina, kõik kunstiajaloolased jäävad tööle, kogud jäävad Tartusse ja kollektsioon hoitakse koos, kuid Vallikraavi 14 tuleb kui kogudele sobimatu ära müüa ja leida sobiv rendipind. Muuseum, kes on kogu aeg elanud peost suhu, saab nüüd renditud pinna (varem ei jaksanud me eelarvest isegi kõiki maja ülalpidamise kulusid tasuda ning sinna kadus ka teenitud  tulu), jõuab pärast liitumist praegustes kitsastes oludes maksta nii üüri kui ka kommunaalmaksed. Ministeeriumil on lisaks veel vahendid renditava pinna remontimiseks ja kogude inventari muretsemiseks. Kõik kõlab nagu ulmefilmis. Ilmselt on kokkuhoid seegi, et Kumu ja TKMi vahemaa on edasi-tagasi vaid 400 kilomeetrit, mille vahet nii inimesed kui ka kunstiteosed (viimased, et jõuda restauraatoriteni ja tagasi) reisima hakkavad. 

Me oleme kolm aastat järjest võtnud palgata puhkust, et aasta lõpuni välja vedada, lisaks ka koondamised, ja nüüd ei ole ministeeriumi plaanide elluviimisel rahalised probleemid takistuseks!       

Kas Tartu Kunstimuuseum ei olnud ministeeriumile sobiv dialoogipartner, kellega kõiki plaanitavaid samme eelnevalt arutada? Kas ministri seisukoha väljakuulutamisele ja meie muuseumi senisesse tegevusse üleolekuga  suhtumisele ei oleks võinud eelneda diskussiooni, osapoolte seisukohtade, plusside ja miinuste ärakuulamist? Muuseuminõunik sõnas oma 19. septembri intervjuus ETV uudistele, et tegu on kaua plaanitud ettevõtmisega: jah, TKMi kohal olid mustad pilved ka 1999. aastal, kuid sellele ei ole järgnenud kümme aastat kestnud arutelu teemal, mis saab edasi ja kelle filiaaliks ja miks meid muudetakse. Tartus on praegu kaasaegse kunsti festivali  „Art ist kuku nu ut” raames väljas kunstiteos pealkirjaga „Ärge uskuge tõde!”, mis näib meie kujunenud olukorras, kus enne valitses vaesus ja viletsus ning nüüd pakutakse pudrumägesid, kui me ainult istume vagusi ega mõtle järgmiste võimalike sammude peale, lausa prohvetlikuna. Kas Eesti Vabariik ja Tartu linn sellest võidaksid, kui neil oleks oma näo ja identiteediga muuseumi asemel filiaal, kelle näo ja teo määrab emamuuseum,  ja kaoks eluterve konkurents, mis on senini rikastanud meie kunstielu?