Ärge tehke kompromisse! Näidake ainult head kunsti!

Reet Varblane

Olga Temnikovaga vestleb Reet Varblane. Temnikova ja Kasela galerii on tegutsenud kaks ja pool aastat, mis kas või Vaala ja Hausi galeriiga võrreldes on lühike aeg. Temnikova ja Kasela galerii kaks ja pool aastat on aga olnud äärmiselt intensiivne aeg, nii suunaga välja- kui sissepoole: nad on osalenud üheksal rahvusvahelisel kunstimessil, nende Tallinna kahes galeriipaigas Müürivahe ja Lastekodu tänavas on olnud üle kümmekonna kunstiprojekti (taas nii Eestist kui ka väljastpoolt), nad on organiseerinud mitmeid loenguid ja seminare. Nende tegevus on olnud avalikkuse ees. Kuid Temnikova ja Kasela galerii puhul tuleb siiski rõhutada eelkõige rahvusvahelist suhtlust leidmaks Eesti nüüdiskunstile pinnast rahvusvahelisel kunstiturul. Kuidas ise hindad oma galerii esimesi ehk siis ikkagi sisseelamise-aastaid?Viie aasta jooksul, see on (2005.–2010. aastani), kui töötasin Artdepoo galeriis, sai mulle selgeks, et näitusetegevus Eestis peab eelkõige vaatajat harima. Kunstinäitused vajavad oma publikut. Kui korraldaksin Eestis kommertsnäitusi, peaksin tegema suuri kompromisse, sest meie publik ei ole veel nüüdiskunsti vastuvõtmiseks valmis. Kui hakkaksin tegema näitusi, milleks meie publik on valmis, siis rikuksin nii oma potentsiaalse rahvusvahelise kui ka siinse renomee ning ega see tasuks ka rahaliselt ära, sest rohkem kui kümme protsenti heast näitusest ei müü.

Mida mõtled kommertsnäituse all?
Kommertsiaalne näitus on see, mida on võimalik müüa, kus eksponeeritav kunst läheb kohe ringlusesse. Kui teen Eestis näituse, millel on potentsiaalne publik, siis seda ei saa ma nagunii väljaspool näidata, sest seal oleks liiga vähe kunstnikke, kes võiksid laiemat huvi pakkuda. Ma hea meelega ei flirdiks publikuga, vaid pigem ikka hariksin teda. Eks seetõttu olemegi suunatud väljapoole Eestit, sest nii saame näidata kvaliteetset eesti kunsti ja leida sellele ka oma publiku. Seal teenitud raha eest saame omakorda meie publikut ehk siis potentsiaalset ostjat harida. Meile ei ole tegelikult vaja Lastekodu tänava galeriid, tuleme väga hästi toime ka Müürivahe tänava pinnaga: 54 ruutmeetrit näituse tarvis ja väike laoruum on Tallinna-suuruse linna kohta igati piisav. Klassikalise kommertsgaleriina toimimiseks on küllalt, kui oleme avatud ainult kaks päeva nädalas, muu aja suhtes saab juba eraldi kokku leppida. Et tegutseda ausalt just sellisel intellektuaalsel tasemel, mis meid ennast rahuldab, tuleb tegutseda eelkõige väljaspool Eestit.

Mida mõtled „intellektuaalse taseme” all? Millist laadi kunstile on teie galerii keskendunud?
Eesti keskmise kunstitarbija maitse on väga konservatiivne: ta eelistab traditsioonilist kunsti ega kipu osalema rahvusvaheliselt levinud nüüdiskunsti diskursustes. Ma ei tea, miks see siiani niiviisi on: kas see on hariduse-, meedia- või ka üleshaipimise küsimus või on vanematel inimestel rohkem vaba raha olnud ning nad on paigutanud selle konservatiivsema kunsti alla? Ma ei saa öelda, et mulle ei paku vanema põlvkonna kunstnike looming üldse huvi, aga kuna meie galerii on noor, siis on igati mõistetav, et esindame eelkõige noore põlvkonna kunstnikke ja et meid huvitab just see kunst, mida nemad teevad.

Ei saa ju väita, et vahendate ainult nende kunstnike töid, kes on sündinud 1970ndatel või hiljem. On ju absurdne tõmmata piiri füüsilise vanuse järgi, kuigi hoiakute – millist kunstidiskursust ja esteetikat just eelistatakse – väljakujunemisel mängib sageli suurt rolli õpingute aeg. Ideed kipuvad tekkima mitmes paigas üsna ühel ajal ning neid võtavad vastu või õigemini on vahetult ise nende najal kasvanud üles nooremad inimesed; tihti mängib ka siin rolli just vaimne avatus, mitte füüsiline nooruslikkus).
Tahan tsiteerida Viinis ja Budapestis tegutsevat galeristi Hans Knolli, kes oli ülemöödunud aastal Tallinnas ju teie galerii kutsel: „Nüüdiskunstiturg eeldab hästi toimivat nüüdiskunstivälja. Selle saavutamiseks on vaja otsustavat reformi: iseseisvaid uusi institutsioone, galeriisid, muuseume, rahvusvaheliselt toimivat süsteemi. Küll siis tulevad haritud kunstikogujad ning tekib oma kunstiturg”. Kui me ei tööta selle nimel, et nüüdiskunstivälja toimima panna, kui oleme rahul sellega, et on vaid käputäis (õnneks vist siiski veidi rohkem) entusiaste, siis olukord ei parane.
Ei saa öelda, et meil ei oleks galeriisid, kus saab näha head ja huvitavat kunsti – on küll. Kogu  Eestis eksponeeritav kunst ei vasta just minu maitsele, aga ma ei saa ka midagi ette heita. Meil on ka aktiivseid kunstikogujaid, kes mõtlevad õiges suunas, ilmselt on vajaka küll veel kogujate kriitilisest massist. Kunstiturg ise on aga kriisis: pole ammu kogenud sellist madalseisu, nagu võib meil praegu näha. Tundub, et see kestab veel edasi.

Kas see on otseselt seotud majandusliku madalseisuga? Või on veel midagi muud, mis seda mõjutab?
Majandus loomulikult, samas võib-olla on ka minu maitse, mu ootused seoses kogujate aktiivsuse ja haridusega viimaste aastatega niivõrd muutunud.

Ilmselt mängib kunstituru madalseisu juures kaasa ka tõsiasi, millele on mitmel puhul ka varem osutatud: väga raske on saada aru, mis laadi kunsti üks või teine galerii esindab. Millistele kunstnikele ollakse keskendunud? Milline on galerii profiil? Kõik galeriid n-ö esindavad kõiki kunstnikke ja teevad seinast seina näitusi.
Praeguse süsteemi juures, kus kõik galeriid esindavad kõiki kunstnikke, oleme hästi ebamäärases situatsioonis. Seetõttu ei kannata mitte ainult galerii ja kunstnike maine, vaid oleme kaotanud ka kliente. On viimane aeg sõlmida kunstnikega  lepingud, kus oleks täpselt paika pandud nii galerii kui ka kunstniku õigused ja kohustused. See on kindlasti üks oluline asi, mida tahame oma galeriide toimimise juures muuta.

Kunstnike sidumine konkreetse galeriiga eeldab ju ka galeriilt märgatavalt suuremat vastutust: galerii ei saa enam passiivselt oodata, millal keegi juhtub läbi astuma ja mõne teose ostma, vaid ta peab tagama kunstnikule ostja. Selleks tuleb aga teda aktiivselt tutvustada, talle näitusi organiseerida jne.
Meie galeriil ei ole väga palju kunstnikke ja seetõttu on nad meie tööga rahul, kuid ükski galerii ei saa totaalseid väljamüüke tagada. Me pole kunagi oodanud, et midagi juhtub niisama. Uue lepingusüsteemi kasutuselevõtmisega muutub loodetavasti kõik. Kunstnik usaldab ennast galerii kätesse ja saab keskenduda kunstile, ehkki see võtab aega, kuni uutest reeglitest hakatakse täielikult aru saama ja energia suunatakse uutele radadele, galerii hakkab omakorda saama rohkem toetust kõigepealt moraal­selt. Esimese sammu peaksid astuma kunstnikud, sest see pole ainult galeriide süü, et need on „poodideks” muudetud, see on ka kunstnike ebakindluse tagajärg. Mul on lihtsalt vedanud, et kunstnikud, kellega koos töötan, on olnud äärmiselt toetavad, harivad ja inspireerivad.

Kuidas olete teinud oma kunstnike valiku? Millest olete lähtunud?
Kui töötasin veel Artdepoos, siis panin enda tarvis kokku kunstnike komplekti, kelle looming võiks pakkuda ka rahvusvahelist huvi. Neid oli 15 kunstniku ringis, nad ei olnud ainult Eestist, vaid ka mujalt. Kui alustasin oma galeriiga, siis tegin neile kunstnikele ettepaneku edasiseks koostööks. Kuna aga Artdepoo tegevus oli suunatud põhiliselt Eesti siseturule, siis ma ei teadnud neist probleemidest, millega on tulnud viimase kahe ja poole aasta jooksul silmitsi seista. Mõned kunstnikud on kasvanud koos minuga, mõned on arenenud teist rada. Teine probleem on dialoog, selle tekitamine. Galerii kunstnike looming peab moodustama voolava ja oma­vahel ühtiva kehandi. Ma ei osanud sellega alguses arvestada.

Kas ajaline tegur on selle juures ka kaasa mänginud, kas viis aastat tagasi oldi huvitatud teistsugusest kunstist kui praegu? On küll selge, et juba ammu ei saa rääkida trendidest, kuid ei saa ka salata, et mõni suundumus tõuseb rohkem esile, mõni teine jääb tagaplaanile. Mõni nimi on kuumem kui mõni teine.
Ei ja jah. Mina olen küll väga palju õppinud ja ise muutunud. Kunstinautimisel on kaks poolt: emotsionaalne ja ratsionaalne. Emotsionaalne pool on mul küll vähe muutunud, aga mu intellektuaalne taju on timmimise läbi teinud.
Ega kunstnik ei tõuse esile ka niisama, selle taga on ikka mõni äge projekt ja terve rida õnnelikult kokku sattunud momente nagu institutsionaalne või õigeaegne intellektuaalne toetus. Paar korda olen tundnud, et oleme käitunud konjunktuuritundlikult. Väike mobiilne organisatsioon väikeses mobiilses riigis on saanud endale lubada paindlikke otsuseid. Tihti nähakse ehk konjunktuursust seal, kus seda näha tahetakse.
Kui ka mõni kunstnik, keda meie galerii kaudu on rahvusvaheliselt tähele pandud, ei olnud algusest peale n-ö meie galerii kunstnike nimestikus, siis pole see kunagi olnud juhuslik, ühekordne koostöö, meil on olnud ühine ajalugu. Näiteks Sigrid Viiruga, kes pälvis New Yorgis „Pulsil” noore kunstniku preemia, oli mul koostöö juba aastal 2010, kui ühe kuraatorina näitasin tema töid Vilniuse Vartai galeriis.
Meie galerii eesmärk on siiski kunstnike viimine rahvusvahelisele areenile. Tallinnas on häid mittetulundusgaleriisid nagu Hobusepea või Draakoni, kus kunstnikud saavad oma uusi projekte näidata. Meil ei ole mõtet nendega võistelda.

Mida tähendab kunstniku viimine rahvusvahelisele areenile, kas messil osalemist?
Meil ei ole mõni tuntud New Yorgi galerii: ega väga palju teisi variante kui messid ei ole. Mainega messilt otsivad mainekad galeristid, muuseumi ja vabakutselised kuraatorid oma näitustele ja kogudesse uusi kunstnikke, nii et mess ei ole kaugeltki lihtsalt ostu-müügiralli, see on üks neist kohtumispaikadest, kus kunstivälja põhilised mängijad korraks kokku saavad, et mänguväljakul ümber paikneda ning siis uues olukorras taas kohtuda. Eks see ole hullumeelne reisimine: mais lähen kõigepealt New Yorki „Frieze’i” messile ja sellega kaasnevatele üritustele, sealt lähen Barcelonasse maailma tippvideomessile, siis Veneetsia biennaali avamisele ja sealt edasi Baseli messile. Ega ma ainuke ole: võite Adam Budakit kohata Viini messil, seejärel Londoni „Frieze’il”, Miami NADA-l kohtute Obristiga, rääkimata kõikjal kohal olevast Massimiliano Gionnist.

Kui suurt rolli kunstnike ja ka messide valikul mängib sinu isiklik eelistus?
Ma pean uskuma oma kunstnikku ja tema kunsti, sest minu asi on see kunst viia nende inimesteni, kellele see meeldib. Eks nendega tuleb märksa rohkem suhelda kui kunstnikega.
Kui Eestis tuleb publikut kasvatada, üksipulgi seletada, kuidas kunst mõjub, mis tähendus on sellel või teisel detailil, siis rahvusvahelist publikut ei ole vaja harida. Rahvusvaheliste messide publik on tark ja iseteadlik kunstitarbija, nad teavad väga hästi, milline kunst ja miks neile meeldib. Minu roll on neile lisateavet jagada, kohal olla. Meie galeriist ostavad ainult professionaalid, sest mitteprofessionaalsed ostjad omandavad messilt koos kunstiga staatuse, Eesti kunst või isegi laiemalt Ida-Euroopa kunst pole veel staatuseatribuut. Kui meie galeriist ostab kunstikoguja, kes kakskümmend aastat tagasi ostis Nam June Paiki ja Bruce Naumani töid, Marko Mäetamme teose, siis ta usaldab iseennast. Ta teab, mida ta teeb. See ei ole pelgalt investeering.

Viini kunstimessi kogemus oli sul juba Artdepoo ajal. Nüüd on sul ka õige mitmete teiste messide kogemus. Kuidas saavutada oma kunstniku edu?
Kõigepealt on vaja töötada välja õige strateegia, et üldse mainekale messile pääseda. Messile eelneb suur lobitöö, kuluaaripoliitika. Viini mess on konservatiivne, uued omanikud pole suutnud uuendusi lõpule viia: seda lõpetamata eksperimenti on huvitav jälgida.
Me positsioneerime ennast teadlikult Ida-Euroopa galeriina, kus saab näha ja osta Ida-Euroopa kunsti, ükskõik kuidas see ka ei kõla. Ida-Euroopa on siiani avastamata regioon: meil puudub kunstikogumise ajalugu, sellealane haridus. Inimestel puudub nüüdiskunsti keeleoskus, meie poliitikud ja ärieliit ei ole osanud nüüdiskunsti potentsiaali ära kasutada.

Mida tähendab messi konservatiivsus? Kas orienteerutakse juba tuntud galeriidele ja suurtele kunstnikunimedele?
Investeerimisfond Art Vectors Investment Partnership oma tõsise rahvusvahelise  žüriiga on ostnud messil mainekate Ida-Euroopa kunstnike töid, et toetada messil osalevaid galeriisid. Aga nemad on läinud kindla peale välja. Erakogujad ei panusta  ei rahvusvahelistele nimedele ega ka uuematele meediumidele nagu video või isegi foto.

Kas mõni Eesti kunstnikest on ka neile silma jäänud?
Jaan Toomik on tõsine nimi. Investeerimisfond püüabki luua olukorra, et messil esindatud galeriid ei peaks liialt püüdlema konjunktuuri poole, vaid et võiksid tõsta messi renomeed, tuua värsket verd. Viimasel Viini messil oli tunda kvaliteeditõusu: messi fookuses oli türgi nüüdiskunst, nad olid suutnud tuua kaasa tõesti häid Türgi galeriisid, aga ka mitmeid häid galeriisid teistelt Euroopa maadelt. Eks nad pea järgmisel aastal veelgi enam pingutama.

Mis iseloomustab head galeriid kunstimessi kontekstis? Millised on need tunnused, mille põhjal otsustatakse, kas võtta galerii messile või mitte?
Tähtis on galerii suunitlus ja kvaliteet. Kuna messile saamiseks tuleb esitada konkreetne projekt, siis tuleb hoolikalt läbi mõelda, millise kunstiga millisele messile minna. Eks ka siin ole oluline kvaliteet ja aktuaalsus. Edasine sõltub juba konkreetse messi profiilist: kui messil ollakse orienteeritud uudsusele, siis on seal loodetavasti ka n-ö staatuseostjaid. Paljud messid üritavad pakkuda mõlemat: kombineerivad n-ö kindla peale minevat kunsti värske verega. See on õige, aga keeruline teha.

Milline mess oli sinu arvates kõige huvitavam?
Ilmselt kaks viimast, kus osalesime: Torino „Artissima” ja NADA Miami. Et saada hea mainega tippmessile, tuleb ehitada pinnas, luua endale renomee. Peab õppima nägema süsteemisiseseid sidemeid, tundma žüriiliikmeid, nende projekte, sõpru, prioriteete, linna, kuhu tahad minna, ja selle kunstikogujaid, olema kursis kunstielu sündmustega, olgu need kommerts- või ideenäitused. Pidage meeles: ärge osalege halva mainega messidel ja näidake halba kunsti!

Milline on tippmess? Kuivõrd saab ja tuleb rääkida hierarhiast rahvusvahelisel kunstiturul? Räägime ju küll, et meie nüüdiskunsti maailm toimib risoomselt, kuid ikka ja jälle tuleb tõdeda, et tegemist on püramiidiga.
Kui rääkida mõne rahvusvaheliselt tunnustatud galeristiga, siis nad teavad, millised messid on olulised, millised mitte. Noore galerii sektsioonis – aga meie ongi galerii noor, seal on ka väiksem osavõtumaks, lihtsam on sisse töötada – tasub mõelda Torino „Artissima” peale, just institutsionaalsete sidemete omandamisel. Müügi mõttes ei ole see kõige parem, aga ehk tuleb Itaalia majanduskriisist välja. Siis kindlasti ka „Liste” Baselis, kus me veel ei ole käinud, NADA Miami ja NADA New York, „Art Brussels”, „Sunday” Londonis. Suurematel messidel on noorte galeriide plokid: „Frieze’il”, Baselis jne. Ise tahaksin leida partneri ning osaleda mitte enam noorte sektsioonis, vaid põhimessil. Mulle on ikka tundunud, et noorte galeriide (new entry) osakonda tulevad kunsti ostma inimesed, kes tegelikult ei ole noorest kunstist huvitatud. Osalemistasu on n-ö noorte sektsioonis peaaegu sama suur kui põhimessil.

Kes ideaalis võiks olla Temnikova ja Kasela galerii kõige edukam partner? Kas Baltimaade ühisrinne messil võiks tagada messiedu?
Ma kaalutlen mitmeid variante, ehk annab kasutada mitmeid skeeme. Riias ei näe ma kahjuks praegu ühtegi sobivat partnerit, Vilniuse Vartai galerii on meie ammune sõber, vaatame, mis teha annab.  Oluline on huvitav kuraatori­idee.

Kuidas hindad Leedu ja Läti kunstituru potentsiaali? Mis on neil paremini kui meil? Mis kehvemini?
Baltimaade kunstiturg on väga tilluke ja uus, neid on raske võrrelda. Baltimaadel on vaid üks arvestatav nüüdiskunsti erakogu, mis asub Lätis, kuigi seal ei ole rahvusvahelise kallakuga galeriisid. Turgu mõjutavad erinevad faktorid nagu kas või kunstihariduskeskused ja kunstiajakirjandus. Lätis ja Leedus tegutsevad mainekad keskused nagu Kim? Riias ja nüüdiskunstikeskus Vilniuses. Eestis on seevastu imetlusväärne muuseum Kumu. Läti erasektor toetab aga kunsti märksa rohkem (auhinnad, stipendiumid), sealne Swedbank täiendab siiani oma kunstikogu. Eraalgatusena tegutseb Lätis ka võrguportaal Arterritory.com, Eestis on kunstiajakiri kunst.ee, mida on puhas rõõm välispartneritele kinkida. Kõigis Balti riikides on rahvusvaheliselt läbi löönud kunstnikke. Kui populaarsed nad on oma kodus, on sootuks teine küsimus.

Teie tööd on pärjatud kahe autasuga: kevadel sai Sigrid Viir New Yorgi „Pulsil” noore kunstniku autasu ning sügisel valiti teie galerii Torinos parimaks nooreks, uueks galeriiks.
Jah, meid märgati New Yorgis ja saime autasu ka Dénes Farkasi ja Mikko Hintzi väljapaneku eest „Artissima’l”. See oli kuraatoripreemia.

Kui palju uusi galeriisid „Artissima’l” üldse oli?
Kokku oli uusi galeriisid 32. Neid oli kõikjalt: Pariisis, Londonist, Stockholmist, Amsterdamist, Viinist, Düsseldorfist, aga ka Poolast, Marokost, Iisraelist, Saudi Araabiast jne. Poola galeriid võita on ikka uhke küll. Ida-Euroopast oodatakse suuremat osavõttu. Ida-Euroopa kunsti on endiselt raske müüa, see on siiamaani avastamata maa.

Kas „Artissima” või NADA Miami põhjal võib tuua välja kunstituru kuumemaid tendentse?
Messil näeb kõike, sest galeriid arvestavad ostjaga: koguja, galeristi või institutsioonide esindajaga, kes seda messi külastavad. Institutsioonid ostavad sootuks teist laadi kunsti kui kogujad. Galerii on ju huvitatud mõlemale müümisest, see on keeruline kontseptuaalne ülesanne –üritada saada mõlemalt grupilt heakskiitu.
Värskele, uuele kunstile suunatud messidel on omad eelistused, võib rääkida ka meediumi- või piirkonnapõhistest trendidest. Noortelt galeriidelt ostetakse fotot ja videot, aga see peab kas tõesti meeldima või sobima kollektsiooni ega tohi maksta rohkem kui 8000 eurot. Suurematel messidel on tuntud (kuumade) kunstnike teosed müüdud juba vippide ürituse esimese poole tunni jooksul. Lõuna-Ameerika kunst on vägagi populaarne. Oma kogemuse põhjal saan rääkida ju ikkagi ainult nendest messidest, kus olen ise käinud. Eks osalemistasu seab ka piiri: 15 000 euroga tuleb igal juhul arvestada.
 
Kuidas kujuneb kunstiteose hind? Kas meie kunstnike tööde hind on näiteks Viini ja Torino messil ühesugune või oleneb see ka messist?
Hind on kõikjal ühesugune, see on aus mäng. Tõsi, Eestis müüme veidi odavamalt, aga mitte väga palju. Turuhind on turuhind. Rahvusvaheliselt on meie kunst ikka odav: mid-career kunstniku keskmine raamimata foto keskmises New Yorgi galeriis maksab 5000 dollarit. Eestis sellise hinnaga fotol küll turgu ei ole.

Kuivõrd mängib hinna kujunemisel kaasa, et kunstnik on esinenud suurtel kunstisündmustel: Kasseli „documental”, Veneetsia biennaali kuraatorinäitusel, „Manifestal”, İstanbuli biennaalil?
Eks see ikka mõjub, aga kunstniku taga peab olema teda toetav galerii, sest muidu jääbki edu n-ö ühekordseks. Ega ka kuraatorid ole oma otsustes päris vabad: nende näitustele annab lisakaalu, kui nad kasutavad nende kunstnike töid, mis on esindatud mainekates kunstikogudes. See on kahesuunaline tee.

Millisel messil on meie kunstnike tööde müügiedu olnud kõige suurem?
Miamis ostetakse palju, ostavad peamiselt suured erakogujad: juba Miamis endas on mitu mainekat nüüdiskunstikogu. Meie galeriilt osteti hästi ka Moskvas ja Viinis, kuigi nende messide puhul tuleb tunnistada, et tegemist oli ehk õnneliku juhusega. Mul võib-olla ka lihtsalt veab – ehk olen nii „meeleheitel”? Kui ma ei müü, siis tuleb pankrot, seetõttu rabelen hästi palju.

Kuidas suhtutakse Moskva kunstimessil eesti kunsti?
Eesti kunst on seal bränd: meil on ühine minevik, on säilinud suhted, intellektuaalne läbikäimine. Meie kunst ei ole nii kallis kui Moskva enda kunst, Moskvas on keskmine kunstitarbija, kes ostab meelsasti ka meie kunsti.

Kas nägid Moskva messil ka huvitavat vene nüüdiskunsti? Osa Moskva kuraatoreid-teoreetikuid jagab vene nüüdiskunsti kahte lehte: messi- ehk siis kommertskunst ja ideekunst. Kommertskunst võib olla (ja üldiselt ongi) väga kvaliteetne, kuid see on kitš.
See võib nii olla, kuid sellel on ajaloolised põhjused. Kunsti tuleb vaadata riigi kontekstis: Moskva messil olid esindatud paljud väga head kunstnikud nagu Aleksander Brenner, Oleg Kulik, Dmitri Gutov, Olga Tšernõšova, Timur Novikov, Anja Žolud jne. Eelmisel korral osalesid Gelmani ja Aidani galerii.

Kas Ida-Euroopa kunstil võiks olla edu Aasia (Hiina, India) kunstiturul? Või saab sellise loosungiga loota müügiedule ikka vaid Euroopas ja Ameerika Ühendriikides?
Usun, et kindlasti peaks liikuma Aasia turule. Kui me suudaksime, siis läheksime kindlasti. Seal on arenev majandus ja palju uudishimulikke inimesi, kes on valmis uut kogema. Igal juhul soovitan.

Mida saab Eesti riik (kultuuriministeerium) teha meie kunstituru edendamiseks? Kuidas see peaks kajastuma ka uues kultuuripoliitikas?
Usun, et riik teeb võimalikult palju, küsimus on pigem inimestes, sest nagunii toetatakse isiklikku algatust ja konkreetseid tegijaid. Kui meie kunstiväli toimiks ühtsemalt, kõik tegutseksid ühisvälja huvides, siis saaks ka riik konkreetseid soove kergemini rahuldada. Oleks tore, kui galeriiprogramme rohkem toetataks, siis saaks rohkem häid näitusi ja harivaid üritusi korraldada. 

Millist laadi galeriidest on meie kunstiväljal puudus? Või pole mõtet rääkida galeriist kui sellisest, vaid mõelda laiemalt projektiruumidest jne?
Meil on lihtsalt vaja rohkem globaalset mõtlemist ja institutsioonide intensiivsemat koostööd.

Millised on Temnikova ja Kasela galerii plaanid 2013. aastaks?
Proovime võtta rahulikumalt, keskendume rahvusvaheliste partnerite otsingule. Kui mõelda messide peale, siis ilmselt käime paar korda Londonis, New Yorgis, Baselis, Barcelonas, Viinis, Torinos, Miamis, ehk ka Moskvas ja İstanbulis … Vaatame, kuhu pääseme.

Mida peaks üks noor kunstnik silmas pidama, et pälvida Temnikova ja Kasela galerii tähelepanu?
Raske öelda. Peab tegema head kunsti, olema hea suhtleja ja tema kunst peab sobima meie komplekti.

Mis tagab läbilöögi kunstiturul?
Sõltub sellest, mida selle all mõelda. Kunstnik ei tohi teha kompromisse, peab aga usaldama oma galeriid. Ta peab olema suhtlemisaldis, aga ei tohi seda üle tähtsustada, ta peab olema kursis sellega, mis mujal toimub, kuid olema piisavalt sõltumatu. Ta peab olema paindlik, mõõdukalt ambitsioonikas ja mõistma, mis on tähtis, mis mitte. Huumorisoon kulub alati ära ja head inimest hinnatakse igal pool. Aga tuleb meeles pidada, et ennast tohib tõsiselt võtma hakata ainult siis, kui oled läbi löönud, mitte sekunditki varem.