Absurdiinimese pruut

Reet Varblane

Terje Ojaveri viimase näituse võti peitus galerii tagumise saali videos „Sisyphose pruut”. Kuigi 1943. aastal okupeeritud Pariisis kirjutatud „Sisyphose müüt” on Albert Camus’ esimene filosoofiline essee, ei ole see mitte ainult Camus’, vaid ka üldisemalt üks võluvamaid inimese ja maailma vahekorra, aga ka inimese olemuse käsitlusi. See kuulub autori absurditriloogiasse.

Terje Ojaver on lähtunud oma videos (aga ka laiemalt kogu installatsioonis)  Camus’ Sisyphose tõlgendusest, mis omakorda põhineb Homerosel. Sisyphos oli antiikmaailma üks targemaid ja ettenägelikumaid surelikke, kes ei näidanud üles erilist respekti ei jumalate ega ka inimeste vastu. Ta lobises välja Zeusi saladuse, kuigi tingimusel, et Asopos annab Korintose linnale vett. Ta pani surmatunnil mõtlematult oma naise armastuse proovile, kuid vihastas, kui naine sõnakuulelikuna ta käsku järgis. Ta kauples Hadeselt välja  loa minna maa peale oma naist karistama, sest selline sõnakuulelikkus ei käinud kokku inimliku armastuse ja loomusega. Maa peal aga astus üle Hadesele antud lubadusest, vangistas surma ning jäi nautima päikesepaistet, merd, kaljusid, kuni jumalad lõplikult vihastasid ning saatsid Hermese ta pimeduseriiki tagasi tooma, kus ta pidi igavesti kandma oma karistust: kivirahnu ikka ja jälle mäkke veeretama, sest niipea, kui ta sellega üles mäeveerule  jõudis, veeres see alla tagasi.

Homerose jutustatud müüdi keskmes on ponnistusest pingul keha, moondunud nägu, vastu kivi surutud põsk, raskust toetav õlg, raskuspunkti otsiv jalg ehk siis üliinimlik füüsiline pingutus. Ning psüühiline tragöödia, kui ta mäge pidi kivile järele laskub. Camus’ keskendub tõlgenduses laskumisaegsele pausile – seisundile, mis kujuneb sadade kordade järel jõuetust tragöödiast absurditundeks ja sellest vaikseks rõõmuks  ehk kõrgemalt poolt ettemääratud saatusest enda kujundatud eluks. Ka Terje Ojaver on lähtunud Camus’st, Sisyphose karistusest, kuid tema on noppinud üles karistuse ajendi – liiga sõnakuuleliku naise, kuigi mööndusega, sest videos ei samastu kunstnik mitte naise, vaid pruudiga. Pruudi saatus ei ole veel nii lõplik, nii paikapandud, talle on jäetud hingamisruumi ja valikuvabadust. Ei Homerose jutustusest ega ka Camus’ tõlgendusest selgu, kas Sisyphos karistas oma naist või jättis selle plaani katki, kui koges taas maailma valgust ning soojust, kui talle meenus tema enda maapealne eksistents.

Terje Ojaveri autoportreeline video räägib naise valikust käia läbi n-ö karistuse tee, kuigi ka seda ei käi ta rasket tööd tehes – ei kivi raskusest moondunud nägu ega tudisevaid jalgu –, vaid ta mängib mäeveerul ülesmäge jalgpalli. Igasuguse sportmängu tunnus on reeglid, kuid Terje  Ojaveri kangelanna (tema ise) eirab neid: on vaid üks mängija ning kaks palli, maapind ei ole sile. Ta on teinud oma valiku jagada armastatuga karistust ehk Camus’ absurdiinimese kontspetsiooni silmas pidades eluteed, mille arusaamatu absurdsus aja jooksul kodustub, saab omaks. Video juures on veel üks väga oluline, vaataja eest peidetud tähendus: vaat et pastoraallikult kaunis keskkond on filmitud Pääsküla endisel prügimäel, mida nüüd katab  roheline murumätas. Nii et pealispind ja sisu eipruugi alati kattuda ning näiline lõppeesmärk ehk antud juhul jalgpallivärav võib sageli osutuda lõksuks, mis omakorda võib osutuda eneseleidmise teeks. Terje Ojaveri video üks poeetilisemaid kaadreid ongi teravalt välja joonistatud väravavõrk, mis aegamisi hägustub ning mille asemele ilmub mahedalt meelas maine maastik. Just see, mis pani Sisyphose unustama nii oma naise karistamise kui ka Hadesele antud lubaduse. 

Video taustal võib näituse installatiivset osa ehk reaalsetest ning kunstlikest kividest, kuigi ka päris kividele on rõivaste kaudu antud ebareaalsuse mõõde, koosnevat installatsiooni vaadata pastoraalse maastiku väljakistud fragmentidena. Need fragmendid ei toimi mitte ainult osa-, vaid kogu olukorra absurdsuse suurendusena – õõvastavalt traagilisena ning (enese)irooniliselt naljakana. Nii et ei olegi päris selge, kas tantsivad petetud  või petjad või millal üks tegevus (seisund) teiseks üle kasvab. Aga üks on küll selge: „Petetute tants” on Terje Ojaveri üks suuremaid õnnestumisi (kui mitte kõige suurem). Ja mitte ainult Terje Ojaveri enda loomingulises autobiograafias, vaid laiemalt poeetilises autobiograafilises võtmes, feministlikus lähenemises. Enne kui sellel teel edasi minna, tahaks korraks tagasi vaadata ning näha „Petetute tantsu” sümbioosi  videoga „Hoia mind” ehk siis naise oma valikut ühendada elutee päris alguse ning lõpuga.