Abiks katlakütja külastajale

Kirill Tulini kuraatoriprojektist ja Priit Pääsukese filmist jääb õhku küsimus: kas ja kuidas saab tootlikkuse tsüklist mõttekalt välja astuda?

HANNO SOANS

Kirill Tulini kuraatoriprojekt „Abiks keskküttekatla kütjale“ EKKMi alumisel korrusel kuni 4. XII, avatud 24 tundi igal neljandal päeval. Valentin Vare ja Kirill Tulini graafiline disain.

Ameerika kirjandusteadlane Walter Benn Michaels on kaasaegset kunsti käsitledes kasutanud väljendit „ühiskondliku probleemi ilu“, mis pärineb Bertolt Brechtilt. Nimelt ei ole sotsiaalne kunst oluline tema arvates mitte seetõttu, et aitab jõuda ühiskonnaprobleemide tõhusa lahenduseni, vaid kuna see toob ühiskonnalõimes nähtavale struktuurse puudujäägi, mis määratleb meie eluilma – see, millest jutt käib, on millegi ilmnemise ilu.

Töö tähenduse muutumine. Ühe praeguse ühiskonna arengut defineeriva nähtusena toon välja töö mõiste järkjärgulise muutumise, mille taga on teenindussektori automatiseerimine, töö- ja puhkeaja üha suurem põimumine, tsentraliseeritud meediapildi asendumine võrgu- ja osaluspõhisega ning kodanikupalga mõte, mis lahutab sissetuleku mõiste traditsioonilisest tootlikkuse loogikast. Eks töö ühiskondlikku staatust, nii väärtusloome kui ka ekspluateerimise loogikat, ole kunstis käsitletud juba Joseph Beuysist alates. Toon siin vaid ühe minevikunäite. Mierle Laderman Ukeles alustas feministlike koristusaktsioonidega muuseumides 1960ndate lõpupoole ning jätkas keskkonnateadlikku liini pidi, tänades oma kuulsaimas, mitu aastat kestnud projektis isiklikult kättpidi kõiki New Yorgi prügikäitlusega seotud inimesi, keda oli juba toona, seitsmekümnendate lõpus, üle 10 000. Eesti kunstipilti pole töö teema jõudnud mitte üksnes juhuslike üksikteoste, vaid tervikplatvormi näol: 2009. aastal oli Tallinna Kunstihoones Anders Härmi kureeritud näitus „Blue Collar Blues“ ehk „Sinikraede bluus“, mille lähtealuseks USA ühiskonnateadlase Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp“.

Kirill Tulini „Abiks keskküttekatla kütjale“ EKKMis on tõukunud nõukogudeaegse katlakütjaameti kontrakultuuriliste konnotatsioonide reanimeerimisest kultuuri-topos’ena ning püüab meid juhtida töö ja loomingulise autonoomia problemaatikani tänapäeval. Brežnevi ajal töötasid katlakütja kõrvalisel ametikohal peale päris- ehk prolekütjate nii ebasoosingus akadeemikud kui ka sõltumatut äraolemist otsivad loomeinimesed. Villu Tamme olla 1980ndail töötanud kütjana Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu, praeguse rahvusraamatukogu eellase keldris Rüütelkonna hoone all, Tarmo Teder, Johnny B Isotamm … Ent las see jääda – ammendava loetelu tarvis mul andmed puuduvad. Näidetest piisab aga nentimaks, et süsteem ei toiminud nii vaid Moskvas ja Leningradis, mida iseloomustas Eestist tunduvalt rangem kultuurinomenklatuuri ja kõrvalehoidjate vastandus, vaid ka meil. Katlakütja amet tähendas viletsat sissetulekut, kuid toimis ametliku radari tarvis liiga varjulise paigana, aidates hoiduda liigse tähelepanu eest. Tulin toob ilmsiks autoritaarses NSVLis toiminud paradoksaalsete relatiivse vabaduse areaalide puudumise praegu.

EKKMi katusele tõstetud neoonkirjaga „IDA“ kutsub Kirill Tulin äratama ellu „sisemine ida“ ja esitama uuesti küsimust: milline on tänapäeval kunstniku töö väärtus?

Paul Kuimet

Pealkirja „Abiks keskküttekatla kütjale“ on Tulin kaaperdanud 1970ndate lõpul välja antud käsiraamatu kaanelt. Selle raamatu eksemplari leidsid EKKMi asutajad 2006. aastal äsja skvotitud hoone kontorist ja see on seal seni kasutamist oodanud. Kui detournment (kaaperdamine) tähendas situatsionistidel ühe vaatemängu katkestamise põhi­strateegiana kunstiliste elementide taaskasutamist uues tähenduses, siis Tulin kasutab esteetiliste elementide asemel kunagise argitegelikkuse fragmenti, kehastudes kunstnik-katlakütjaks koos sellega kaasnevate konnotatsioonidega, mida ta tingliku ja reaalse piiril balansseerides aktiveerib.

Kunst kui eluline vajadus. Esmalt – ja see on mängu kõige traditsioonilisem võte – aktiveerib ta kohamälu, rakendab selle tööle vastukarva möödunud ajale. Vastusena keskkonnatingimustele, mis sunnivad EKKMi külmemal hooajal sundpuhkust pidama, on ta eraldanud maja esimese korruse ja ehitanud sinna autonoomse küttesüsteemi, et see majaosa käigus hoida. Ta on kasutusele võtnud Nõukogude katlakütja traditsioonilise töögraafiku, mille kohaselt oli vahetus iga nelja päeva tagant ja kestis 24 tundi. Peale katlasüsteemi on ta püstitanud ta ka duširuumi, mis kuulus ka vanasti selle musta töö tegija esmamugavuste hulka. Pressitekstis on irooniliselt mainitud tõika, et just kunagise Tallinna soojuselektrijaama kompleksi kuuluva keskküttehoone kunstisaal on siin ainuke, mis on talvehooajal külma tõttu suletud. Veelgi kõnekam näib mulle, et see ajutine küttesüsteem toitub selle näituse ajal aegade jooksul ehitatud ja lammutatud näituste jääkidest, justkui kustutades näitustest jäänud (mälu)lademed. „Dénes Farkasi näituse jagu on nüüd ära põletatud ja järgmisena asun Zolotko kallale,“ selgitas olukorda kunstnik, kui käisin eelmisel laupäeval teda külastamas.

Modernismi algusest 1970ndateni domineerinud lääne avangardi näilise autonoomia kontseptsiooni kritiseeriti juba 1960ndatel: osutati, et kriitilisusest, mis avaldus spetsiifiliselt ühe vähemuse, avangardi tegevuses, on saanud ühiskonna eliidi maitseotsustustena nauditav privileeg. Ühiskond jälgis avangardi tegemisi küll alguses umbusuga, kuid tsükli küpsedes konverteeris avangardi tunnustust leidnud ideed utilitaarseteks teadmisteks, mis minetasid ohtlikkuse. Vastukaaluks avangardile kui ametipositsioonile sõnastas Ilja Kabakov Ida-Euroopa kunstis toiminud printsiibi, mille kohaselt „kunst oli eluline vajadus, mitte professionaalne tegevus“. Usun, et just seda on silmas pidanud Tulin, kui rakendab näituse peateema kõrval majas väiksemaid tähendusnükkeid, mis on mõeldud arutelu käivitamiseks külastajatega. Tulini EKKMi katusele tõstetud helesinine neoonkiri „IDA“ kõlab formaalselt kokku ümbruskonna öövalgustusega, nagu „Circle K“ ja „Tallink“ ja „Kultuurikatel“, mille hiljutisele esindusfunktsioonile katsub Tulin EKKMi vastanduma panna. Tegelikult on seegi neoonkiri tsitaat: Berliinis eemaldati hiljuti seoses uue direktori asumisega pikka aega legendaarsele Frank Castorile kuulunud ametisse Volksbühne teatri katusel 15 aastat rippunud tulikiri „OST“. See silt pidi viitama „sisemise ida“ kui kontseptsiooni elushoidmisele selles teatrimajas. Selle „sisemise ida“ taas neoonkirjana elluäratamisega kutsub Tulin üles ammutama vastalisusest, mis oli kunagi dissidendist looja suhtelise autonoomia alus, et esitada üha uuesti ebamugav küsimus: milline on tänapäeval kunstniku töö väärtus?

Ellujäämisstrateegia. „Katlamajad olid süsteemi suhtes sõna otseses mõttes vne – korraga nii sees kui ka väljas. Nende ventiilid ja soojatorud ulatusid arteritena tuhandetesse korteritesse. Katlamaja jäi küll süsteemi sisse, kuid pakkus selle kammitsatest eemal katlakütjale korraga erakordselt palju vaba aega ja ruumi, samuti intellektuaalset vabadust. Katlamajad olid ajalised, ruumilised ja temaatilised vne-alad,“ on näituse pressitekstis tsiteeritud katket Aleksei Jurtšaki populaarsest raamatust „Kõik oli igavene, kuni enam polnud“ („Everything was Forever, Until it was No More“), kus on romantiseeritud viimase nõukogude põlvkonna ellujäämis­strateegiat süsteemi äärealadel.

Suhteliselt samasuguse küsimusepüstitusega, mõistagi sootuks teistsuguses vormis, paistab silma ka hiljuti esilinastunud Priit Pääsukese film „Keti lõpp“. Selle keskmes on söögiketi müüja ametiks ilmselgelt ülekvalifitseeritud, hiljuti Sorbonne’is doktorikraadi saanud kodumaale naasnud peategelane, kes püüab saada tööd kiirtoidusööklas Kett, nimme just „täiesti mõttetut tööd“, mis vabastaks ta igasugu vastutusest oma kutsumuse ees. Ajutise vabaduse tsoonina see töö küll vaevalt et kvalifitseerub, sest ei jäta tööaja raames töötajale eneseteostuseks vaba aega. Ometi jääb filmist ja näitusest õhku sama küsimus: kas ja kuidas saab tootlikkuse tsüklist mõttekalt välja astuda?

Kunstniku soov kaasata külastajad diskussiooni ja suhestuva esteetika raames ühissöömiste atmosfääri näib aga pigem hägustavat loodud kujundi selgust. Kujundi perspektiivist võib see näitus ehk paradoksina paista kõige võimsam peaaegu olematuna, termokaamera live-feed’ina, mida kannab EKKMi köetud ruumist otseülekandena üle kogu näituse lahtiolekuaja Moskvas paiknev projektiruum platform blind-spot, kus see on seinale projitseeritud. Mida vähem, seda selgem.* „Kui aga näitus jäänukski publikule suletud kujundiks, siis kellele ma seda ruumi siis kütan?“ jääb kõlama kunstniku püstitatud küsimus.

* Vt http://178.23.118.170:1000, login: viewer, password:viewer

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht