50 aastat fotorealismi

Ants Juske

Näitus „Fotorealism. Kaameraga maalitud” („Fotorealismus. Malen mit der Kamera”) Tübingeni Kunstihoones kuni 10. III. Just sellise pealkirjaga fotorealismi ajalugu kokku võttev näitus on vaadata Tübingeni Kunstihoones. Tübingen Saksamaa lõunaosas pole teab mis suurlinn, kuid igal endast ja kultuurist lugupidaval Saksa linnal on oma Kunsthalle, Tübingenis tegutseb ka kultuurivahetuse instituut. Meie siin seevastu tahame teha regionaalmuuseumidest filiaale või need sootuks kaotada. Mõtleme „fotorealism” ja ütleme „hüperrealism” ning vastupidi. Kultuuriti on sellega igal pool isemoodi. Meie oleme harjunud hüperrealismiga, selle siinsete modifikatsioonide tähistamiseks võttis Sirje Helme kasutusele sõna „slaidimaal”. Venelased eelistavad aga rääkida fotorealismist. Jääb pisut arusaamatuks, et kust tuleb see 50 aastat? Muidugi on hüperrealism geneetiliselt seotud popkunstiga. Näiteks võib James Rosenquisti vabalt pidada hüperrealistlikuks maalijaks. Pierre Restanynimetas euroopaliku popkunsti 1961. aastal „uueks realismiks”. 1967. aastal tõi mitmete varasemate voolude ristiisa Lawrence Alloway käibele mõiste „postpopilik realism”. 1966. aastal toimus New Yorgi Guggenheimis näitus „Fotokujund”, aasta hiljem samuti New Yorgis Vasari kolledžis näitus „Realism täna”, 1970. aastal Whitney muuseumis „22 realisti”. Hüperi tõeline läbimurd algas aga 40 aastat tagasi 1972. aasta Kasseli „Documental”. Kuid on ka hüperrealismil on eellugu ja nii võib see 50 aastat täis saada küll. Tübingeni näitust saadab põhjalik ja hästi illustreeritud kataloog, kus autorite seast leiame hüperrealismi käsitlenud tuntud nimed nagu Linda Chase, Louis K. Meisel ja Otto Letze.

Hüperrealism on taas tõusev trend, seda kinnitas mulle ka Saksamaal elav eesti kunstnik Ivar Kaasik. Tübingeni näitus hõlmab hüperrealistide kolme põlvkonda: 1960. ja 1970. aastad (Richard Estes, Robert Cottingham, Richard McLean, Chuck Close, John Kacere, John Salt), siis 1980. ja 1990. aastad (Anthony Brunelli, Davis Cone, Rod Penner ja teised meile vähem tuntud nimed), lõpuks nullindad (Roberto Bernandi, Ben Johnson, Peter Meier). Hüperrealismi põhiolemus on aga jäänud samaks: urbanistlikud motiivid ja ülim fototäpsus, mis omakorda võimendatakse tõepoolest hüperreaalsuseni.

Tübingeni näitus suunas võrdlema meie kunstiga. Veel enne sakslaste näitust pakkusin Tallinna Kunstihoonele näituseideed „Eesti hüperrealismi kolm lainet”, kahjuks tulutult. Meiegi võime rääkida kolmest põlvkonnast: Tõnu Virvest ja Ando Keskkülast, siis Jaan Elkenist, Miljard Kilgist ja seejärel Ilmar Kruusamäest, Ivar Kaasikust ja Tõnis Saadojast. Mõistagi pole see täielik nimekiri. Tartu kõrgemas kunstikoolis kootakse lausa fotolikke vaipu.

Realismi probleem kunstis

Realismi üle on palju vaieldud, kõigist kunstivooludest vahest kõige rohkem. Tundub, et realism on niivõrd mainekas mõiste, et paljud kunstiliikumised on ennast selle kaudu põhjendanud ja sellega kaunistanud. Räägitakse juba antiiksest realismis ja mimes’isest, kus hinnati maalijat, kes tegi niivõrd tõetruu lille, et seda käisid mesilased uudistamas. Räägitakse vanade hollandlaste ja XIX sajandi prantsuse realismist, kriitilisest realismist Venemaal peredvižnikute puhul. On olemas fantastiline realism ja sürrealism. Siis muidugi sotsialistlik realism. Edasi hüperrealism ehk fotorealism või superrealism, mis tekitas nõukogude ideoloogidele peavalu: oleks nagu realism, kuid kas mitte hoopis kontseptuaalne kunst? Tsiteerigem ka nõukogude kunstiteadlast Vladimir Turtšini: „Ent siiski, kui mitte lasta end lummata esmasest muljest ning püüda suhtuda uude kunstivoolu kriitiliselt, võib täheldada vaid teatud kaudset tõepära, reaalsust, mis tegeliku elu kõrval on verevaene. Uus suund pole mõistagi realism, vaid nn hüperrealism, mis hõljub tegelikkuse kohal ning loob sellest müüdi – tegelikus kooskõlas kodanliku teadvuse standarditega, kuigi müstitsismiga rikastatud.” Segadust külvas ka prantsuse marksist Roger Garaudy piirideta realismi teooriaga.

Küsimus on ka selles, kas võtame realismi stiili või maailmavaatena. Linda Nochlini arvates „on realism stiilitu või siis transparentne stiil, rohkem visuaalse reaalsuse simulaakrum või peegel”. Kui lähtume realismist sotsrealismi järgi, siis „Suur nõukogude entsüklopeedia” annab järgmise definitsiooni: „Sotsialistlik realism on kirjanduse ja kunsti meetod, mis kujutab endast kunstiliselt väljendatud ja sotsialistlikult mõtestatud maailma ja inimese kontseptsiooni”. Kuigi siin pole öeldud midagi vormi kohta, on selge, et peeti silmas natuuritruud kujutamisviisi. Samas võinuks see definitsioon anda Garaudyle argumendi piirideta realismi kaitsmiseks.

Tundub, et realismi mõtestamiseks pole muud väljapääsu kui Ludwig Wittgensteini perekondliku sarnasuse teoorias. Wittgenstein on lähtunud mängu defineerimisest ning sellega kaasnevatest raskustest. Mõelgem kõigele, mida nimetame mänguks: lauamäng, kaardimäng, pallimäng, olümpiamäng jne. Mis on nendel ühist? Wittgenstein: „Ära ütle, et seal peab midagi ühist olema, sest muidu ei saa neid mängudeks nimetada, parem vaata ja pane tähele, kas seal ülepea midagi ühist on. Vaata näiteks lauamänge kogu nende mitmekesisuses. Ära jäta vahele ka kaardimänge: siit leiad palju ühist esimese rühma mängudega.” Wittgenstein arutleb, kas igas mängus on alati võitja ja kaotaja. Näiteks laste mängud nagu „Kes aias, kes aias”. Ühesõnaga: ei ole ühiseid tunnuseid, mis aitavad üheselt defineerida mängu, on ainult „kokkulangevuste keeruline võrgustik” ehk siis „perekondlik sarnasus”.

Kohandan selle teooria ka realismi mõistele. Prantsuse ja vene realismil on erinevusi, kuid ka palju sarnaseid jooni. Salvador Dalí on võtnud eeskuju Vermeerist. Pealegi seisneb tema sürrealism sellesl, et ta ei mõelnud midagi välja, vaid püüdis fotograafiliselt jäädvustada oma unenägusid ja hallutsinatsioone. Vähemalt nii on ta väitnud.

Hüperrealiste on huvitanud camera obscura efektid. Sotsrealismil pole ühiseid jooni mitte ainult peredvižnikliku realismi, vaid ka hüperrealismiga. Hea näide on Aleksandr Laktionovi looming, eriti tema „Kiri rindelt”.

Ka eesti hüperrealism pole lääne oma täpne jäljendus, kuigi on sellega perekondlikus suguluses. Viimasest on kaugel Kazimir Malevitš, kes on nimetanud suprematismi samuti uueks realismiks. Või võtame lähema näite. Ilmar Malini abstraktset perioodi võib samuti nimetada realismiks, kuna ta on lähtunud reaalsusest. Kuid tema tegelikkus on nähtud läbi teleskoobi ja mikroskoobi. Nii et realism on paljuski konventsiooni küsimus. Pole kahtlust, et keskaja inimene vaatas ikoone kui reaalsuse tõepärast kujutist, kuigi see oli kaugel pildist, mis langes tema silma võrkkestale. Lapsedki usuvad, et nad joonistavad asju nii, nagu need reaalsuses on.

Sellised mõtted hakkasid peas tööle, kui vaatasin Tübingeni näitust. Realism ja abstraktsionism on küll vastandlikud nähtused, kuid aeg-ajalt tekib ühest või teisest tüdimus. Realistlik maal täidab meie pildinälga ja aitab väljuda sellest päris-reaalsusest, kuigi realismi on ära kasutanud ka totalitaarsed režiimid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht