Õigel ajal õiges kohas

REET VARBLANE

Pilvi Takala trumbid on kohalolek, lihtsad konfliktid ja diskreetne esitusviis. Pilvi Takala isikunäitus „Rõivad ja rühid” Tartu kunstimuuseumis kuni 2. XI. Kuraator Rael Artel, kujundanud Epp Õlekõrs.

Näituse kuraator Rael Artel on kirjutanud kataloogi eessõnas, et „Tartu kunstimuuseumis on kujunemas traditsioon näidata oma kogude ja eesti kaasaegse kunsti kõrval ka naaberriikide kunsti­skeene olulisemaid tegijaid” ja et  sel aastal on ta tutvustamiseks valinud „Pilvi Takala, ühe omanäolisema ja produktiivsema noorema põlvkonna kunstniku rahvusvahelisel kaasaegse kunsti väljal”. Kes kuuluvad nooremasse põlvkonda (Takala on sündinud 1981. aastal) ja mida tähendab „produktiivsus”, jääb küll hämaraks, aga Pilvi Takala kunst ning Tartu kunstimuuseumi näitus on head, kohe väga head.
Esimene Arteli TKMis kureeritud rahvusvaheliselt tunnustatud nüüdiskunstniku isikunäitus oli Marina Abramovići oma festivali „Art ist kuku nu ut” raames 2011. aastal. Abramovići videod on iseenesest kindla peale minek, kuigi Viltuse maja näitusesaalid on piisavalt raske pähkel, et väljapanek, iseäranis videotest koosnev nüüdiskunsti näitus kõlama hakkaks.  Abramovići näitus hakkas kõlama – näituseruumist sai kunstiruum, nagu seda võis kogeda ka 2012. aasta festivali Eesti kaasaegse kunsti klassika projekti „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!” ja Maria Arusoo tänavusuvise „Arheoloogiafestivaligi” puhul.
Kuraator Artel ja kujundaja Epp Õlekõrs on pannud ka Pilvi Takala näituse hästi kõlama. Seitse teost – viis videot (üks neist kuue monitoriga videoinstallatsioon) ja installatiivne osa ehk kaks objekti, kõva- ja pehmekaaneline raamat – on igati paras hulk Viltuse maja alumisele  korrusele. Asi ei ole pelgalt teoste arvus, vaid nende komponeerimises, esitusrütmis ehk viisis, kuidas vaataja suunatakse ühe teose juurest teise juurde.
Raekoja platsilt sisenemisel võtavad külastaja vastu ilmselt ka meil kõige enam tuntud Pilvi Takala video „Tõeline Lumivalgeke” (2009), mis on esitatud paarikuna 2006. aastal Pärnus filmitud „Müürilillekesega”. Mõlemat võib vaadata nii-öelda reaalsusesse sekkuva kostüümidraamana. Kui siseneda Kompanii tänavast ehk muuseumiuksest, kust pääseb ka teise ja kolmanda korruse näitustele, võtavad vaatajat vastu kõige uuem, tänavu valminud video „Sõida ettevaatlikult” ja selle paarik „Mängurid” (2010). Otsekui vastu-, aga tasakaaluks välise koodi rikkumisele, teistsugusele, sobimatule rõivastusele analüüsib kunstnik neis teostes väikesi suletud, järjest suurema tähendusega, oma reeglite ja koodide järgi toimivaid kogukondi, sootsiume suure ühiskonna sees. Need on dokumentaalsed lavastused, sest nii skandinaavia poiste, Bangkoki internetipokkerimängurite kui ka USA internaatkooliõpetajate elu käsitlemisel on järgitud detailselt keskkonda, kuid esitajaid, näitlejaid on vaid üks. See on lavastaja ja näitleja Pilvi Takala soolotükk. Ta ilmub vaataja ette korraga mitmes rollis ja loob just selle kaudu lausa skisoidsena mõjuva olukorra. Pilvi Takala ajab hotelli basseini kõrval lamamistoolis iseendaga juttu, ta mängib iseendaga piljardit, vaatab iseendaga tõtt restoranilaua taga jne. Või Pilvi Takala ilmub internaatkoolilinnakus iga nurga tagant, kuid iga kord tibake teisel viisil, teisiti riides, teises olukorras. Vaataja silme ette on sõna otseses mõttes manatud ainult Takalast koosnev ja Takalate vahel lõhestunud maailm.
Paarikute vahel ebamugavas kitsas vahetsoonis on välja pandud näituse ühe varasema performatiivse töö, Glasgow’ kunstikooli päevil tehtud „Juhtumi Garnethillil” (2005) ja kaks aastat hiljem Berliinis aset leidnud „Kotiga naise” dokumentatsioon. Seekord mitte video-, vaid raamatuvormis. Vaataja ei saa paari­kümneks minutiks maha istuda ning lasta ennast esitatuga kaasa viia, ta peab näitama üles omapoolset initsiatiivi: keerama raamatulehti, valima endale ise vastuvõtmise kiiruse ja rütmi või siis raamatut ignoreerima. Just nii käitusid Takala aktsiooni sattunud inimesed Glasgow’s või Berliinis. Ka videot võib ignoreerida või siis minuti pärast püsti tõusta ja edasi kõndida teiste külastajate halvakspanu või vähemalt kerget imestust teenimata, nagu selline käitumine võib tekitada teatris või kinos. Aga video vastuvõtmine on siiski passiivsem.
Ka teine, vähemalt Tartu näituse kontekstis varajane töö, 2005. aastal İstanbulis filmitud „Naine kohvikutes” nõuab vaatajalt suuremat keskendumist ning oma tähelepanu jagamist mitme üheaegselt näidatud pildi vahel. Mis siis, et tegemist on ühe ruumi mitme vaatenurga ja seetõttu ka mitme kohvikuseltskonnaga, kelle seltskondlikus käitumises ja sellest johtuvalt ka kultuuris võib näha esimesel pilgul peaaegu eristamatut erinevust. Kultuurikoodi erinevus määrab ka teiste seltskondade vastu(omaks)võtmise, oma ja võõra ruumi väljakujunemise, piiride paikapanemise.
Võõra ja oma piir on pandud paika ka ekraani suurusega. Euroopalikku kultuuri – sinna kuulub ka Ameerika internaatkool ja Tai reaalsust ignoreeriv Scandi Toweri hotellis pesitsevate põhjamaa poiste mikromaailm – esitatakse nüüd juba omaseks saanud 16 : 9 ekraanil, türgi oma aga nii-öelda vanamoodsal 4 : 3 ekraanidel. 16 : 9 mõõtkavas anti Euroopa maalikunstis edasi just XVIII sajandil kõrgkihtides populaarseks saanud ideaalmaastikku: sulneid lamburistseenikesi silmapiiril malbete mäestikega ääristatud haljendavatel aasadel, kus kohustusliku elemendina oli kindel koht varemetel, möödunud aegade ja euroopaliku, antiikkultuuri jätkuvusel. 4 : 3 mõõtkava on kuulunud uuema aja (modernistliku) pildiformaadi juurde.
„Rõivaste ja rühtide” – kaunis pealkiri – väljapaneku headus, selle tugevad küljed on suhteliselt ilmselged, kuigi annan endale aru, et sellist ilmselgust ei ole sugugi lihtne saavutada. Pilvi Takala kunsti headus, tugevus, isegi unikaalsus (annan taas endale aru, et unikaalsuse mõiste ei kuulu sedalaadi kunstipraktika juurde) ei ole nii ilmselge. Ühiskonnaelus osalemise, kommunikatiivsuse, performatiivse sekkumise, avaliku ruumi ja valitsevate suhtumiste eksperimentaalse uurimise jne abil annab iseloomustada üksjagu nüüdiskunstnikke ja kõike, mis nad teinud on, ei anna sugugi üles kiita.
Pilvi Takala on oma kunstist rääkides toonud välja järgmised punktid: kommunikatiivsus ehk siis potentsiaalse vaatajaga ühine teema ja tööde jutustav vorm (selge sõnum, krüptilisusest hoidumine) ning ta enda kohalolek ja oma keha kasutamine. Kunst on Takala arvates mõtlemise vahend ja seetõttu ei saa ükski tõsiselt võetav nüüdiskunstnik teooriale selga keerata, kuid Pilvi Takala töötab intuitiivselt ja pöörab tähelepanu – nagu ta ise on väljendanud – lihtsakoelistele konfliktidele või pingetele.
Kohalolek ja lihtsate, isegi banaalsete konfliktide tekitamine ongi Pilvi Takala trump. Kunstniku kohalolek ei tähenda mitte ainult oma keha kasutamist, ebamugavates situatsioonides riskikäitumist, isegi riskivõtmist, vaid õigel ajal õiges kohas olemist. „Tõelise Lumivalgekesega” on kunstnik kombanud tarbimiskeskkonna piire ja ka üldisemalt kollektiivset fantaasiamaailma ning selle omandiõigust. Lumivalgekese kuju tõid vennad Grimmid juba ligi kakssada aastat tagasi lugejani, aga praeguse aja inimese teadvusse on see sageli kinnistunud Walt Disney 1937. aastal loodud esimese täispika animafilmi järgi. Disney unistus oli luua Florida Disneylandist elav kommuun, praegune tegelikkus on rangete sisereeglitega teemapark, kuhu saab siseneda vaid need reeglid omaks võttes. Niisugusena toimib Pilvi Takala „Lumivalgeke” absoluutselt igal pool ja on igasuguse kollektiivse fantaasia, selle koodistiku metafoor. Pilvi Takala tegi selle aktsiooni 2009. aastal Pariisi Disneylandis. Polegi tähtis, kas see oli teadlik otsus või ei, kuid Pariisis sattus see teos islami naise rõivastuse ehk siis ohtliku teistsuguse vastu võitlemise konteksti. Kui maroko naisele keelduti 2008. aastal Prantsuse kodakondsuse andmisest vaid sellepärast, et ta kandis islami naise pea- ja näokatet niqāb’i, ning aasta varem ka ühele mehele, sest tema abikaasa kandis burkat, haaras kogu ühiskonda arutelu mitte ainult rõivastuse kui kuuluvuse tähistuse, vaid ka kuuluvuse juurde poogitavate hinnangute üle. Kui keegi on burkaga, siis moslem-ekstremist ja ilmtingimata lääne ühiskonnale ohtlik. Ameerika keskkonnas lülitati selle teose tõlgendusse näiteks populaarne teleseriaal „Võrgustik” („The Wire”, 2002–2008) ja seal kujutatud narkodiilerite  utoopiline vabatsoon Hamsterdam, kust pärast mõrva ei tohtinud keegi lahkuda, sest ta võib potentsiaalselt midagi halba teha. „Tõelises Lumivalgekeses” ei lubatud Lumivalgekese kostüümi kandvat Takalat Disneylandi mitte ainult sellepärast, et seal juba on institutsioonile kuuluv Lumivalgeke (nii-öelda õige), vaid seetõttu, et ta võib seal midagi halba teha.
Pilvi Takala teosed, olgu siis aktsioonide dokumentatsioon või ka lavastused, on filmitud väga diskreetselt ja kedagi halvustamata. Disneylandi valvurit ei ole näidatud eriliselt rumalana, ta teeb vaid oma tööd. Bangkoki Scandi Toweris elavaid mängureid võib iseloomustada nartsissitlikena, kes on ise endale loonud oma kultuuri, oma reeglid ja seetõttu eiravad kõike, mis jääb sellest mikromaailmast väljapoole. Aga esitusviisis, kuidas Takala on esitanud skisoidset „ma sidusin iseennast kinni”-olukorda, on midagi sooja ja turvalist, äraspidise kodu tunnet.
Kui Rael Artel  küsis avamispäeval Pilvi Takalalt, kuidas tema töid tuleks vastu võtta, vastas kunstnik, et istuge aga töö ette ja vaadake. Kõige pikem video kestab kolmteist minutit. Minge ja tehke seda, te ei kahetse.