Kunst mõisas või mõisakunst?

IVO LAMBING

Mai lõpus peeti Raikküla mõisas Eesti esimene mõisakunsti konverents. Eesmärk oli tuua kokku mõisa- ja kunstirahvas, et koos mõelda selle peale, milline võiks olla meie mõisates praegune, aga ka tulevane kunst. Kas on vaja täiesti uut kunstiparadigmat või piisab olemasoleva muutmisest ja kohandamisest ajaloolistele hoonetele ja parkidele sobivaks? Millised on kunsti ja kunstnike võimalused mõisates? Missugune on nende osa kunsti ja kultuuri arengus laiemalt? Nende ja paljude muude küsimuste tõstatamine oli selle Raikküla kokkusaamise eesmärk.

Share this...

Facebook

Twitter

Ettekandeid oli kokku viis. Konverentsi avas kunstiteadlane Rainer Vilumaa ettekandega „Baltisakslaste kunstikollektsioneerimisest Eesti- ja Liivimaal Stackelbergide kogu näitel”. Teine ettekanne oli kunstnik Kiwalt, „Kunst on alati kaasaegne” kätkes endas analüüsi kunstist neuroloogiani ning laiendas oluliselt kunstiobjekti mõistet. Kunstiteadlase-restauraatori Hilkka Hiiopi ettekanne „Kuidas säilitada mittesäilivat? Nüüdiskunsti säilitamise strateegia ja meetod” põhines tema doktoritöö metodoloogial ning käsitles nüüdiskunsti säilitamist. Galerist Olga Temnikova andis ettekandes „Kaasaegse kunsti kogumise missioonist ja selle rollist kultuuri arengus” kunstikogumisele ideelise raami ning aitas selle abil mõista nüüdiskunsti funktsioone. Kunstnik-kunstiteadlane Kaire Nurk konstrueeris ettekandes „Kuidas mõista uut kunsti? A(i)ds!? Kuidas ja miks koguda uut kunsti vanasse mõisa?” nüüdiskunsti mõistmise mudeli abil põhimõttelise ajatelje baltisakslaste mõisakunstist tänaseni. Lisaks tõi Nurk häid näiteid praeguste kunstiteoste eksponeerimisest ajaloolistes interjöörides.
Raikküla mõis on igas mõttes suur olnud, mõelgem või vaimumaailma suurkujude Alexander ja Hermann von Keyserlingi peale. Ilmselt on just seal õige küsida, mis siis ikkagi on mõisakunst praegusaegses mõttes? Kas see koosneb ikka veel kullatud raamides portreedest ja marmorkujudest maalingutega tubades või on see midagi muud? Kuldraamides klassikaliste piltide ja marmorkujude kuvand sai esimese hoobi 1919. aasta mõisate rüüstamise ajal, lõplikult kaotas oma tähenduse aga 1939. aastal, kui baltisakslastest mõisnikud Eestist lahkusid.
Praegu ajaloolisi mõisaid külastades hakkab silma omanike tehtud töö ehitiste ja interjööride taastamisel, kuid kunsti neis eriti ei leidu. Kui mõni erand välja arvata, võib öelda, et Eesti mõisates ei ole head kunsti, ei uue ega vana kunsti mõttes. Ajalooliste mõisakunstikogude paljud tööd on jäljetult kadunud, mitmed neist jõudsid õnneks noore Eesti Vabariigi muuseumide kogusse, panid aluse sealsetele ekspositsioonidele.
Oleme jõudnud aega, kui mitmed muinsuskaitsespetsialistid leiavad, et vana pole vaja ega ei saagi enam taastada, et tuleb leida uus tee. Kas uus tee ehk praegused mõisad vajavad ka oma kunsti? Kas praegune mõisakunst peab erinema nii-öelda kodukunstist? Kui rääkida mõisakunstist kodukunsti tähenduses, siis kuuluvad sinna ükskõik millised teosed (kõik oleneb ju omaniku maitsest jne), neil ei ole ega peagi olema eksponeerimispaigaga seost. Üleskutse „Kunst mõisasse!” osutab universaalsele, neutraalsele, üldisemas plaanis eklektilisele nähtusele. Kui aga rääkida „mõisakunstist”, siis tuleb rääkida uuest kunstiparadigmast, kvalitatiivselt uuest nähtusest muuseumi- ja galeriikunsti kõrval. See peab olema ideeline platvorm, mis ühendab orgaaniliselt mõisa ja kunsti, paneb aluse unikaalsele nähtusele, nüüdisaegsele mõisakunstikollektsioonile.
Selge, et praegust mõisakunsti on vaja, sest mõisad ei koosne ju ainult ruumidest, vaid on arhitektuurilised tervikud, interjööri ja eksterjööri kooslused – esindussaalid, võlvitud soklikorrused, mastaapsed pargid. See kõik kokku tähendab uusi võimalusi ja ülesandeid ka kunstnikele. Mõisa võib vaadelda materjalina kunstniku käes – kunstnik eksperimenteerib tähenduslike tervikutega, loob uusi –, aga mõis ise on semantiline ja füüsiline vorm, kuhu saab integreerida oma loomingu. Mõis ootab kunstnikult eneseväljendamiseks uut (teistsugust) keelt.
Kohaspetsiifilisus on nüüdisaegse mõisakunsti üks nurgakivi, hõlmates mõisas valminud kohaspetsiifilist kunsti, aga ka just sellele mõisale loodud teoseid. Tänapäeva mõisad alles otsivad oma kohta ja funktsiooni. Mõisakunst võikski traditsioonilist kunsti harmooniliselt nüüdisaegsega ühendada ja niiviisi luua uue mõisakunsti kuvandi ka kultuuritarbija teadvuses. Rääkimata lisaväärtusest, mida kunst saab pakkuda mõisatele kui majandusüksustele. Ei maksa arvata, et muinsuskaitse alla võetud kultuurimälestised on praeguse kunsti suhtes kuidagi tabu. Mõisates ja nende parkides toimetamisele on kultuuriväärtuste säilimise seisukohast seatud vajalikud piirangud, kuid niikaua, kuni ei minda hoonekehandi kallale või ei muudeta interjööre täielikult, ei tohiks see probleem olla. Muinsuskaitseamet on pööranud ennast järjest enam näoga omaniku poole ja on valmis dialoogi pidama.
Mõisakunsti mõiste alles ootab endale sisu. Kui säilivad mõisad, tuleb see nagunii, aga see tähendab mõisaomanike ning kunstnike ja kunstikriitikute proovilepanekut. Mõisad peavad taastama oma liidripositsiooni intellektuaalsete kultuuriliste keskustena ning uuenduste algatajatena, nüüdiskunst on selle eesmärgi saavutamisel üks abivahendeid.
Mõisakunst ei piirdu üksnes kunstiteoste, -objektidega, see hõlmab kõikvõimalikke mõisa ümbruses loodud kohaspetsiifilisi installatsioone helikunstiteostest tegevuskunstini. See tähendab ka kunsti kogumist ja praegusaegsete kunstikollektsioonide moodustamist. Just mõisad peaksid olema paigad, kus leidub alati midagi huvitavat, millel on tähendus ka tulevikus. Just kunstikollektsioon võib olla mõisakultuuri see osa, mis ühendab põlvkondi ja ajastuid. Kunsti kogumine on missioon, aga ka lisaväärtus ja eneseteostuse võimalus. Nii nagu autorile on teose loomine intellektuaalselt ja esteetiliselt stimuleeriv tegevus, on kogumine seda ka kollektsionäärile. Mõisate kunstikogud võiksid muuseumide ja galeriide omadest eristuda intiimsuse ja isikliku tähendusvälja poolest, nagu erakogud ikka. Ka mõisakunstikogu puhul võiks alustada lihtsalt meeldivate teoste omandamisest ja kujundada neist selle mõisa spetsiifikast tuleneva terviku. Muidugi ei tee paha pidada nõu spetsialistidega.
On vägagi tõenäoline, et kui mõisakunsti kollektsioonid ületavad suuruselt ja mõjukuselt kriitilise piiri, hakkavad need järjest enam andma tooni laiemal kunstiväljal, määrama suundumusi ja mõjutama maitset. Nii taastabki mõis tasapisi oma kultuurilise liidripositsiooni ja muutub oma piirkonna tõmbekeskuseks.
Need ja paljud teised mõtted tekkisid Raikküla esimesel mõisakunsti konverentsil. Praegu on õige aeg mõisakunstiga alustada, sest paljudes mõisates on taastatud kunagine arhitektuuriline väärikus, interjööride ja eksterjööride ilu. Käisin hiljuti külas ühes mõisas, kus peremees ütles, et mõis on valmis ja ega ta oskagi rohkem midagi teha. Temalgi on aeg alustada oma unikaalse mõisakunstikoguga, et siis koos sellega areneda.