Marju Mutsu ofordis jäädvustatud hetked ja mõistukõned

ELNARA TAIDRE

Mutsu valis nagu ka teised anklased mitteosalemise eetika, loomingulise positsiooni, mis distantseerus totalitaarse režiimi ühiskonnast. Näitus „Marju Mutsu. Ofordis tabatud hetk” Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis 15. V – 21. IX 2014, kuraatorid Anne Untera ja Elisa-Johanna Udde.

Graafikakunstnik Marju Mutsu (1941–1980) küpsem looming, mis on suuresti piiritletav vaid ühe aastakümnega – 1970. aastatega, ühendab endas vastandlikke tahke. Esiteks, kuuludes kunstiinstituudi õpingute ajal 1960. aastatel kunsti- ja laiemalt kultuurialast teadlikkust ja erudeeritust kultiveerinud kunstnike rühmitusse ANK ’64, on Mutsu olnud kursis nii moodsa kui ka kaasaegse kunsti nähtustega, mille eri meetodeid ja võtteid ta oma töödes tõlgendas ja arendas, säilitades seejuures ka kiindumuse konventsionaalse figuratiivse kunsti vastu. Oma tolle aja kohta uuenduslikku ja julgesse isikupärasesse kujutamislaadi, milles leiame stiliseerimist, abstraheerimist, fragmenteeritud kujutisi ja kompositsiooni montaaži, põimis Mutsu traditsiooniliselt kujutatud realistlikke elemente. Need toimisid omapäraste pidepunktidena, luues ühtlasi tervikpiltide kontekstis, kus sürrealismi ja tašismi elemendid on kodustatud unenäolisteks argipoeetilisteks narratiivideks, põnevaid tähendusnihkeid. Teiseks, Mutsu töödes mängivad võrdset rolli nii hoogne visandamine ja kiire joonistamine kui ka oforditehnika meisterlik valdamine, mis mõlemad nõuavad suurt, kuigi erisugust täpsust – ühelt poolt võimet kujutatava olemust tabada ja nappide vahenditega veatult edasi anda, teiselt poolt aga oskust viia joonistatud kujutis aeglast ja põhjalikku tööd eeldavasse graafikatehnikasse nii, et säiliks esmamulje efekt, vahetu ja värske tunnetus.
Ning kolmandaks on Mutsu ofordid võimelised püüdma kinni oma kaduvuses võluvaid hetki ja looma visuaalseid mõistukõnesid, keerulisemaid intellektuaalseid konstruktsioone, kus kujutatul on rohkem pistmist mitte tavapärase tegelikkuse, välise reaalsusega, vaid sisemise reaalsuse, nähtuste (nähtamatu) olemusega. Kuigi näitus „Marju Mutsu. Ofordis tabatud hetk” Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis keskendub oma kontseptsiooniga eelkõige esimesele eespool nimetatud liinidest, mahutab väljapanek ka teise liiniga seotud töid, luues nende kaudu kõrvutuse üsna tervikliku pildi Mutsu graafikaloomingu mitmekesisusest ja selle põhisuundadest. Mutsu töödele on sageli omased naiselikult intiimsed teemad: argiselt poeetilised hetked („Pärastlõuna”, 1973), lapsepõlvemängud („Varjus”, 1973), unelevad tütarlapsed („Tuul”, 1972), vanemate ja lapse suhted („Isa tütrega”, 1975), lähisõprade portreed („Kaksikportree”, 1975), kuid tema loomingus on olulisel kohal ka isiklikud, ühtlasi üldinimlikud allegooriad, mis avavad universaalseid teemasid.
Eriti varasemates Mutsu lehtedes domineerib meeleolu või mulje poeetiline tunnetus, mis on antud edasi dünaamilise ja vahetu, isegi visandliku kujutuslaadiga: need on kompositsioonid „Rohi I” (1969), „Varahommik” (1970), „Kevad” ja „Suvi” (mõlemad 1974), „Herned” (dateerimata) jt. Kõnealuse näituse sõnumi võtab ehk kõige paremini kokku leht „Hetk” (1974), kus kiigele korraks puhkama laskunud kiili motiiv kehastab idamaade kunsti parimates traditsioonides mööduva momendi ilu ja habrast tasakaalu. Nende tööde kõrvale tõuseb ka kujundlik kujutamislaad, mille taga peitub mõistukõne või filosoofiline mõtisklus, kohati vürtsitatud postmodernistliku tsitaadiga. Privaatsest mõistukõnest on juba kantud Mutsu varasemad tööd „Album” (1971) ja „Varsti!” (1972), mille puhul eriti viimases on aimatav väga isiklik sümbolism. Kuid tunduvalt ilmekamalt väljendub see tendents kunstniku sellistes hilisemates töödes nagu „Pilk” (1976), „Elulugu”, „Vanapiiga” ja „Inimese sünd” (kõik kolm 1979). Noorusliku elurõõmu asemele tuleb siin kogemusega kaasnev tõsidus ning elu ja maailma ambivalentsuse mõistmine, millel siiski ei lase täiesti pessimistlikuks muutuda autori vankumatu usk suurtesse väärtustesse – kodusse ja peresse („Koduhoidja”, 1978), aga ka kunsti ja loomingusse („Sõit”, 1979). Need kaks suunda esinevad sageli omavahel põimununa ja selgepiirilist klassifikatsiooni on siinkohal raske – ja mitte tingimata vajalik – esitada. Lehed „Piim” (1974), „Puhang” (1976) või „Aastavahetus” (1977) kujutavad esmapilgul luulelise varjundiga rikastatud igapäevaseid seiku, kuid pikemal vaatlusel hakkab tunduma, et tegemist on hoolikalt üles ehitatud mitmekihilise sõnumiga teostega.
Mutsu tööd ei kõnele otseselt oma ajast, kunstnikku ümbritsenud Nõukogude tegelikkusest. Nagu ka teised anklased, valis ta mitteosalemise eetika* defineeritud loomingulise positsiooni, mis distantseerus totalitaarse režiimi ühiskonnas toimuvast ning lõi oma kunsti abil omamoodi esteetilise pelgupaiga. Seda positsiooni on nii heroiseeritud kui Eesti sõjajärgse modernismi ühte kõrghetke kui ka kritiseeritud radikaalsema esteetilise ja sotsiaal-poliitilise seisukoha puudumise eest. Siinkohal on üsna kõnekas Mutsu töö „Valikuvõimalus” (1979), mis vaatamata pealkirjale tekitab kätest ja jalgadest seotuse tunde ning annab mõista, et valik on väga raske – kui seda on üldse olemaski. Mutsu graafikas kujutatud tegelased ja sündmused ei seostu konkreetse aja või ajastuga, need toimivad n-ö ajatus ruumis ja vaagivad igavesi probleeme. Seejuures on need läbi imbunud autori isiklikest emotsioonidest, justkui kinnistades romantismi ideoloogiast pärit kunstniku eesõigust juurelda oma vaimumaailmas, seada selle väljendamine oma loomingu põhiobjektiks ja teistele, kui mitte eeskujuks, siis kahtlemata mõtteaineks.
Vaatamata teatavale immuunsusele oma kaasaja ja selle kujutamise suhtes on Mutsu ofordilooming vaataja suhtes äärmiselt sõbralik ja avatud. See kõnetab kõikidele tuttavaid, kohe äratuntavaid olukordi ja teemasid, on nendeks siis argised hetked või elu- ja kultuurinähtused, pannes neid vaatama läbi autorile omase elurõõmsa ja samas elutarga maailmatunnetuse – ja seeläbi ka rohkem väärtustama.

*Boris Bernstein, ANK kui eetiline fenomen. – ANK’64. Tallinna Kunstihoone, Tallinn, 1995, leheküljed nummerdamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht