„Tasemel” näidati taset

Siim Preiman

Kui noortel kunstnikel jätkub närvi, jonni ja julgust, et ennast maksma panna, on taseme tõus tagatud.Eesti Kunstiakadeemia magistritööde näitus  „Tase” arhitektuurimuuseumis 31. V – 13. VI. Kunstiakadeemia magistritööde näitus  „Tase” hõlmas Rotermanni soolalao kõik kolm korrust. Lõpetajate ülevaatenäitusel saab tutvuda kunstiakadeemia seisuga ning viia ennast ka kurssi kunstivaldkondade arengusuundadega.

Näituse seekordne korraldaja on Merilin Talumaa on EKA galeristina tegutsenud vaid poolteist kuud. „Taseme” näitus oli tema esimene tõesti suur projekt EKAs. Arvestades näituse korraldamiseks jäänud vähest aega, oli tegemist igati õnnestunud väljapanekuga. Ajanappus korraldusliku poole pealt läbi ei kumanud. Pigem leidis rutakust ja visandlikkust eksponeeritud lõputöödes, kuid on ju teada, et ükski lõpetamine ei lähe kiirustamise ja loendamatute viimase hetke muudatusteta.
Talumaa loobus tugeva kuraatoripositsiooni kehtestamisest ning ainsaks näituse käsitlemise vähegi elujõuliseks, kuid siiski ambivalentseks juhtniidiks oli seinatekstist esitatud mõte: „Kuigi näituse pealkiri viitab justkui sellele, et keskenduda tuleks kunsti tulemuslikkusele ja hinnata seda konventsionaalsete mõõdupuude järgi, tuleks seda võtta eelkõige kui ühiskonna peeglit, mis näitab enamat kui ainult lõputöid”.
Sel aastal kaitses kunstiakadeemias magistrikraadi üle seitsmekümne tudengi: soolalao katuse alla oli ühele väljapanekule mahutatud ligi sadakonna erineva tausta ja iseloomuga kunstniku, arhitekti, sisekujundaja, kunstiteadlase ja tootedisaineri töö. Sellise hulga loojate puhul tundub mõte ühest kõikehõlmavast katuskontseptsioonist meelevaldsena. Gregor Taul kehtestas 2013. aastal näitusel tugeva kuraatoripositsiooni, kuid see toimis pigem eraldiseisva manifestina. Tauli kontseptsioon mängis teostega, nihestas neid ning pakkus niidiotsi nende tõlgendamiseks, aga ei mahutanud enda alla siiski kõiki töid. Kuraatoripositsioon ja näitus sattusid omavahel isegi vastasseisu, kohati teineteist täiendades, kohati üle mängides. Talumaa vastupidine käitumine vabastas teosed, kuid jättis need ka abituks ja üksikuks.
Näituse laia teemaringi hulgas joonistuvad peamiste suundadena välja meediumi- ja materjalipõhised katsetused ning eluliste olukordade ja probleemide käsitlused. Arhitektuuriosakonna lõpetajate hulgas on ülekaalus mahajäetud linnaruumi taaskasutamise projektid ning uute võimalike ehitusmaterjalide prototüübid. Telliskivi, Rotermanni jt tööstuspiirkondade tormilise arengu kontekstis ei ole selles midagi üllatavat. Tudengid mängivad lõputööde raames läbi tõenäolisi tulevikuprojekte ning -meetodeid. Toote-, moe- ja teiste disainivaldkondade juures jääb helisema mõte tee-ise-eetikaga (DIY ehk siis „do it yourself”) tootmise võimalikkusest praegusaegsel masstoodangust üleküllastunud turul. Katsetatakse materjalide ja meetoditega, et eraldada sel moel väiketootmine mass­tootmisest veelgi selgemalt. Vabade kunstide lõpetajate tööd jäid valdavalt meediumipõhiste katsetuste valdkonda. Selle jagatud põlvkondlikku ängi, kus kõik on ära tehtud ning on raske kehtestada end uuendusliku iseendana, olid kunstnikud lahendanud valdavalt kahel viisil. Ühed tsiteerisid või parodiseerisid mineviku eeskujusid üleolevalt. Teised, keda oli küll vähem, kasutasid uut visuaalset keelt kõnetamaks põlvkondlikke probleeme ning nüüdisühiskonna iseärasusi. Vormistusest tuleneva infopuuduse käes kannatavad iseäranis teosed, mis nõuavad vaataja aktiivset sekkumist. Juhendite leidmine on raskendatud ning Eesti arglik kunstipublik teadupoolest omal algatusel töödele käega kallale minna ei julge.
Sel aastal oli lõpetajate hulgas vaid käputäis vabade kunstide tudengeid. Vastukaaluna on paljud disainiteaduskonna tudengid liikunud oma eriala ääremaale, esitledes lõputöödena tugevaid kontseptuaalseid teoseid ning hägustades seekaudu kunsti ja disaini piire. Kuigi sellised tööd tunneksid end palju mugavamalt mõnes teises kontekstis, oli näitus liigendatud rangelt erialade järgi.
Soolalaos sai mugavas lugemisnurgas magistritöid sirvida, kuid aeg ei lubanud kõikidesse teostesse süveneda, tekstimaterjali määratu hulk mõjus pigem peletavalt. Erialase keele ja kindla formaadiga magistritööd ei toiminud ülevaatenäituse kontekstis efektiivse abitekstina. Iseäranis ebavõrdses olukorras olid teosed, mille vormistuse hulka ei kuulunud infovoldikud ja -tablood, nagu see on kombeks arhitektuuri ning ka teiste rakenduslike erialade puhul.
Nii suure näituse puhul pole mingit mõtet ühtlusest unistada, kuid korraldajate selgitused oleksid abiks olnud. Mõni igati pädev teos võis saada külastajalt halvustava hinnangu puhtalt vormistuse tõttu.
Erialade erinevustest tulenenud eksponeerimis- ja vormistusviiside varieerumine võis näiliselt mängida vabade kunstide kahjuks, kuid leiab omal moel õigustuse artikli algul tsiteeritud lauses. „Taseme” puhul pole tarbekunsti või kunsti rakenduslikuma poole esiletõus otseselt halb, sest mõjub kunstiakadeemia kasvandike pädevuse ja potentsiaalse funktsiooni tõestusena praeguses ühiskonnas. Lõpetanud on uus põlvkond materjali- ja meediumitundlikke loomeinimesi, oma eriala ja tegevusvaldkonna spetsialiste. Iseasi on muidugi see, kas nad ka rakendust leiavad. Kunstiväli selle sõna kõige laiemas mõttes on end näiliselt tõestamas üha viljakama tööpinnana. Paraku tuleb aga tõdeda, et võtmesõna on jätkuvalt   „omaalgatus”. Kui noortel loomespetsialistidel jätkub piisavalt kauaks närvi, jonni ja julgust, et oma uute ja heade ideede ning lähenemistega eelmistele pähe istuda, on taseme jätkuv tõus garanteeritud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht