Kunstõuduste toimimine

Marten Esko

Anneli Porri käsitleb emotsionaalset ebamugavust, õudu ja hirmu tekitavat kunsti ja selle mõju. Näitus „Õudsed lood” Haapsalu Linnagaleriis kuni 4. V. Kuraator Anneli Porri, kunstnikud Jüri Arrak, Flo Kasearu, Mari-Leen Kiipli, Mihkel Kleis, Karel Koplimets, Neeme Külm, Maarit Murka, Marko Mäetamm, Jüri Palm, Ene-Liis Semper, Hanno Soans, Jaan Tammsaar, kujundajad Neeme Külm ja Valge Kuup OÜ. 26. IV kell 12 psühholoog Andero Uusbergi loeng.

Anneli Porri kureeritud „Õudsed lood” on ehitatud üles emotsionaalset ebamugavust, õudust, hirmu ja paranoiat genereerivast Eesti kunsti paremikust, mis, võiks öelda, annab teemast põlvkondadeülese ülevaate. Näituse teemavalik tundub esialgu vaadates lihtne, arvestades seost Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmi festivaliga.  Tegemist ei ole siiski tellimusnäitusega, vaid kuraatori initsiatiiviga, mistõttu peitub esialgse lihtsustatud teemanäituse tähendusvälja taga laiem, õudust kui kunstilist fenomeni ning selle pildilist võimalikkust uuriv kiht.
Porri toob näituse kontseptsioonis välja, et õudusest kui žanrist rääkides on populaarsemateks meediumideks muidugi film ja kirjandus, kusjuures põhjus on enamjaolt selge: tegemist on narratiivsete meediumidega. Õudus tuginebki peamiselt narratiivile, millele viitab ka näituse pealkiri „Õudsed lood”. Ainult lugu, olukordade eskaleerumine või tegevus saab olla õudne, seetõttu ei saa otseselt rääkida passiivsest õudusest. See omakorda viitab asjaolule, miks kunstis ei ole õudus kui žanr niivõrd populaarne, sest peamiselt on tegemist staatiliste teostega või alternatiivse narratiivsusega. Siit kerkibki küsimus: kumb on siis õudne, kas teos või sellest tulenevad mõtted ja sisu edasiarendus?
Kuigi teos võib moodustada ainult osa narratiivist, näiteks ühe kaadri või sissejuhatuse, ei saa üksik staatiline kujutis olla iseenesest õudne, vaid õudseks teeb selle narratiivi edasikerimine vaataja peas. Peamised sellekohased näited leiab muidugi pigem klassikaliste meediumide esindajate nagu Jüri Palmi, Jüri Arraku või Maarit Murka loomingust, kuigi Arraku ja Murka tööd toimivad pigem ajaloolis-poliitilise konteksti taustal. Murka tagatubade poliitika ning varjatud otsuste kommentaar mõjub eriti aktuaalselt. Kuid kui võtta Neeme Külma installatsioon „Rippuja”, mis esialgu tundub kujutavat vaataja pea kohal rippuvat poodut, ei ole see staatiline kujutis iseenesest õudne, kuigi teema peaks seda olema. Õudus või hirm avaldub selles teoses siis, kui olukord muutub, kui toimub midagi ettearvamatut, midagi, mille võimalikkus on esmavaatlusel välistatud.
Kõige otsesemalt ja püsivamalt on oma loomingus hirmu käsitlenud Karel Koplimets, kelle töö „Juhtum nr 7. Pech de Bugarach” moodustab kohati paranoilise, kuid peamiselt detektiiviliku maailmalõputeemalise jutustuse, millega kaasaminemine kulmineerub ettearvamatus suunas. Vaatlusaluse küla tühjadel tänavatel võib kõike juhtuda, kuigi tegelikult ei toimu mitte midagi. See on just see passiivse jälgimise moment, mis tuleb veel tugevamalt esile Ene-Liis Semperi videos „Uks”: seal seisneb paranoilisus puhtalt pimeduse ja vuajerismi koosmõjus, teadmatuses,  kes täpselt keda jälgib. Pimedus saadab ka Flo Kasearu videos „ESC aka 21.05.09” tänavavalgustuseta öises Tallinnas ringi kappavat projitseeritud hobust, kuid õudus jääb selles videos ilu kõrval teisejärguliseks.
Teatav õudus peitub ka informatsiooni ülekülluses ja reaalsuste põimumises. Mari-Leen Kiipli hirmutavalt kvaliteetses heliteoses „Keskpäev galeriis” kostub kõrvaklappidest varasema situatsiooni salvestis, mis tekitab külastajale topeltruumi, iseäranis  tõiga tõttu, et ta on pandud istuma seljaga ruumi poole. Läbipõimunud ja koos esitatud narratiivid esinevad ka Jaan Tammsaare illustratsioonides, mis sisendavad õõva siiski peamiselt sürreaalse karakteri abil. Veelgi sürreaalsemalt või pigem isegi groteskselt mõjuvad Mihkel Kleisi maalid, kus lausa visuaalselt mängivad taustas tema „Edasi” projekti müramaastikud. Kleisi maalid ei toimi narratiivselt, sest tema sürreaalsusest ei saa loo järge  tuletada. Kleisi puhul on tegemist väga hea näitega pildilisest õudusest, mis ei suhestu küll  reaalsusega, kuid toimib siiski sellena.
Näitusel leiab ka teisi pildilise õuduse toimivaid näiteid nagu Hanno Soansi „Absolut Nafta II” ja Marko Mäetamme „Mina olen seal”. See on elementaarne, et üks keskseid õudusega kaasnevaid sümboleid on veri, ei mingit kahtlust, kuid tegemist on just nimelt sümboolse õudusega, sest kujutatud veri toimib siiski ainult päästikuna, osutades kehalisele haavatavusele. Sümboolne on ka Mäetamme teine töö „Liivakast”, irooniline või paranoiline suhtumine õudusesse, kunstnikule omase musta huumori või „rõõmsa” õudusega: isegi silmus, mis ripub keset mänguasju täis liivakasti roosa kure noka vahelt, on rõõmsalt erkkollane. Ei olegi kindel, kumb on õudsem, kas teose teemakäsitlus või see, et värvide manipulatsiooniga võib rusuvast keskkonnast igasuguse tõsiduse eemaldada.
Eelkirjeldatu põhjal võiks öelda, et pildiline või staatiline õudus saabki toimida sümbolikeele abil, mis avardab teose võimalikku haardeulatust ning seetõttu võiks narratiivsete õudsete lugude kõrval rääkida ka õuduse sümbolitest, teatavatest ürgõudustest või hirmudest, mis toimivad väljaspool narratiive. Keskseks jääb siiski eksistentsiaalne hirm teadmatuse, asjade üle kontrolli kaotamise ning sellest tulenevalt võimaliku surma ees. See raamib kõiki näitusel esitatud töid. Võib-olla ongi näituse üks tugevamaid omadusi see, et peale eeskujuliku kunstnike nimistu, on näitus ühtlasi lihtne ja mitte nii lihtne, üheselt loetav, kuid ka mitmeti tõlgendatav.
Veel üks oluline aspekt, mis ei ole seotud ei näituse teemakäsitluse ega kunstnikega, on näitus kui selline ja selle koosmõju toimumiskohaga. Haapsalu ajalehes on siiani kirjutatud ainult, et tegemist on sealse Linnagalerii mahult suurima ettevõtmise ja  kalleima näitusega. Selline meediakäsitlus viitab pealiskaudsele kajastamisele ja kunstist rääkimise vältimisele. Märkimist väärib see tõsiasi aga sellepärast, et osutab traditsioonilise, ootuspärase galeriinäituse ning nüüdisaegse professionaalse välja­paneku ruumikujunduslikule erinevusele:  näitus ei ole ainult ruumi toodud teosed, vaid sellega rajatakse vajalik struktuur etteantud ruumis. See ei ole küll midagi imelist ja uut, kuid Haapsalus vajalik.