Ülevaatenäitus – kellele ja miks?

Võib-olla ei too aastanäitused kunsti ja publikut üksteisele lähemale, vaid hoopis vastupidi? Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus Tallinna Kunstihoones kuni 4. V. Žüriis olid Kaido Ole, Indrek Grigor, Kaarel Eelma, Elin Kard ja Vano Allsalu, kujundanud Kaarel Eelma. Siinsed tekstid valmisid EKA kunstiteaduse instituudi magistriõppe esimese aasta üliõpilastega kunstikriitika seminari raames. Reet Varblane palus meil võtta üheks oma kirjutamisülesandeks Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse „Kevadnäitus”. Et kursus on suur, siis igaühele jäi üsna väikene tähemärkide ruum ning kogu komplekti, mis paberile ära ei mahtunud, saab lugeda Artishokist. Lisaks sai iga kirjutaja ka ülesande või vaatluspunkti: vaadata aastanäitust jooksva kunstikriitika võtmes, kunstiajaloolase pilguga ehk mida huvitavat või väärtuslikku võiks tulevastel põlvedel olla välja noppida, pakkuda toimunule totaalselt uus kategooria, rakendada teoreetilist raamistikku jne. Lähteülesanded kajastuvad lõpptekstides siiski vaid väga õrnalt ning kahtlemata näitab see tekstikogum teatud meelsust ja hoiakuid. Tegeletakse peamiselt formaadi endaga ning kaotajaks jääb kunst, millest eriti ei kirjutata. Sellest on kahju, sest nagu igal suurel ülevaatenäitusel, on ka kevadnäitusel häid töid. Ilmselt see ongi sümptomaatiline, et need mattuvad ülemulje alla. Iseenesest ei ole ju kevadnäitusel kui sellisel midagi viga, las olla üks selline väljapanek ka, kuid probleem on pigem selles, et laiem avalikkus seostabki meie kaasajal tehtavat kunsti kaanoniliselt formaadi, esindatud meediumide ja alati-kohal-nimedega. Nii et võib-olla ei too aastanäitused kokkuvõttes mitte kunsti ja publikut üksteisele lähemale, vaid hoopis vastupidi?Maarin Mürk

Näitus, mis proovib meeldida
Eesti Kunstnike Liidu ülevaatenäitus on kirju nagu kevadine metsaalune, esindatud on üle seitsmekümne autori taiesed, mis on teoste žanrit või kunstniku vanust arvestamata saalidesse laiali paisatud. On selge, et eksponeerimise eesmärk ei ole luua hierarhiat, eristusi ega ka seoseid, mille alusel teosed omavahel suhestuda võiks – eesmärk on anda ülevaade kunstnike viimase pooleteise aasta tegemistest ning autorid on kõik asetatud ühele horisontaalsele joonele. Sellises visuaalses kakofoonias orienteerumine õhutab üllatusmomendi
(l)ootust, ilma töid koondavate jaotusteta ei oska aimata, mida järgmises saalis näha saab. Kuid väga palju üllatusi siiski ei ole, pigem on külastaja kunstiiha püütud rahuldada kohustuslike suurte nimede kohaloluga, keda täiendavad mõned nooremad kunstnikud. Juba kaugelt tunneb ära Jüri Arraku, Enn Põldroosi, Jaan Elkeni, Leonhard Lapini, Tiit Pääsukese ja mitmete teiste tuntumate eesti maalikunstnike taiesed.
Ülevaatenäituse puhul on õigustatud salongi tüüpi eksponeerimisformaat, kuid väljapanekust ei puudu ka mõni muiet tekitav vimka, näiteks teise saali ukse kohal Grisli Soppe absurdselt narr interpretatsioon nutvast Lindast kivi otsas. Näitusesaalide teoste lõbusat seltsielu lõhub aga Anna Kaarma video „Dreamland” ehk „Unistusemaa”, mis mõjub oma pimedas intiimsuses niivõrd eristuvalt (kindlasti mängib siin rolli ka meedium), et traditsioonilisema kunsti vaatamise taustaga külastajad ei tihka isegi väikesesse „pimikusse” sisse astuda ning piiluvad põrandale projitseeritud vähkrevat neiut üle ukseläve.
Kaarma töö on sealjuures peaaegu ainus video näitusel, samuti on vähe ka fotot. Peamiselt maali, graafika ja skulptuuri eksponeerimine tekitab küsimusi ajal, kus juba on muutunud endastmõistetavaks, et maailm ei seisa vaid nende kolme vaala turjal, eriti veel kui näituse ambitsiooniks on pakkuda mingisugust ülevaadet. Noored kunstnikud, kes uuemate meediumidega töötavad, ei tunne ilmselt lihtsalt huvi aastanäituse kriitiliste väljakutseteta eksponeerimisformaadi vastu. Žüriil ei jäägi muud üle kui valida nende hulgast, kes osaleda on soovinud.
Tuttavlike meediumide eksponeerimise rohkusest tulenevalt võib tõdeda, et näitus üritab vastata külastaja ootustele ning meeldib oma klassikalise formaadi ja armastatud kunstnike kohalolu tõttu suurele külastajahulgale. Konflikte, kriitilist dialoogi või provokatsioone pole mõtet otsida, küll aga võib väljapanek õhutada külastajate sisemonoloogi ja emotsionaalsete isiklike tõlgenduste esilekerkimist.
Eva-Erle Lilleaed

Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik!
EKLi XIV aastanäitus ei lõhna halvasti, ei ärrita sotsiaalset närvi, ei küsi arvamust näituse kui sellise olemuse kohta ega palu kunsti oma peas ise välja mõelda. Ta on sõbralik ja värviline nagu kevadine bio-elu-ilu. „Niisama loomupärane nagu taimede tung kevadel nina mullast välja pista, on ka kunstnike soov oma töid avalikult näidata ning publiku huvi saada aimu kunstivaldkonnas toimuvast, kohata vanu lemmikuid ja avastada uusi üllatajaid,” avab pressiteade näituseformaadi funktsiooni, pretensioonideta, selle vajalikkust kinnitades. Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik: siit nurgast ja sealt nurgast, saagem kõik sõbralikult keskpõrandal kokku!
Kevadnäitus on neutraalne ülevaatus, kus on olulised kaks dimensiooni: vertikaalne ehk vanuseline – põlvkondade kohtumine ning horisontaalne – avatud skaala igast soost ja päritoluga kunstnikele. Osaleb 76 kunstnikku (pressiteatel välja kuulutatud 78st kunstnikust loobus kaks tööde ülespanemise ajal), kelle keskmine vanus on 54 aastat ning vanima (1928) ja noorima (1992) vanusevahe 64 aastat. Naiskunstnike kaader tundub esmalt üsna jõuline, kuid tegelikult on siiski meeste-naiste osakaal lääneliku tolerantsitundlikkusega täpselt 38 : 38 (naiskunstnike teoseid on küll rohkem).
Nii pressiteade kui publikuprogramm on kohandatud laiemale publikuringile, kes võib-olla ainult kord aastas näitusel käibki. Ametlik tutvustus garanteerib kindla peale mineku mitme aspektiga. Näituse pani kokku žürii: arvamuste paljusus tagab mitmekesisema valiku, võrreldes kuraatori ainuisikuliste eelistustega; „nagu hea tava ette näeb, esitatakse värsket kraami” – kevadnäitus võimaldab laiemal publikul kunstiasjadega päevakajaliselt kursis olla; eksponeerimiseks valitud salonginäituse formaat pakub eelkõige traditsioonilisi meediume nagu  maal, graafika ja skulptuur. Kõigile vanuserühmadele kohandatavas publikuprogrammis „Kokkulepete aeg” keskendutakse traditsiooniliste kunsti- ja näituseformaatide püsimajäämisele ning arenemisele. Oma vormilt on ka publikuprogramm traditsiooniline, pakkudes ekskursiooni giidiga.
Aastanäitus on oma funktsioonilt turvaliselt paigas: see on sotsiaalne ettevõtmine, kus kohtuvad sõbramehelikult kunstnikud ning mille raames jõuab kunstile lähemale ka publiku võõristavam pool. Kogu näitust saadab demokraatlik „Kõigil on võimalus!” ja põue poebki soe ja pehme tunne nagu igal kevadel õietolmu sädeleval lendlemisel …
Evelyn Raudsepp

Positiivsusest nüüdiskunstis
Aastanäituse sõnum on positiivne: kunstnikele pakutakse võimalus eksponeerida oma viimase aja loomingut ning külastajatele luuakse ruum, kus taaskohtuda vanade lemmikutega ja avastada uusi nimesid. On loodud meeldiv, sõbralik ja isegi nostalgiline keskkond, kus kunsti ja rahva vahel puuduvad harjumuspärased vastandused, ning leitud on teatav tasakaal ja rahulik kooseksisteerimine. Ja tõesti, ka näituseruumis valitseb omamoodi idüll: soliidsed härrad ja kaunid daamid kulgevad rahuliku keskustelu saatel kunsti vaadeldes. Nii luuakse aga Tallinna Kunstihoones teatav nihestatus reaalsusest. Kui tegemist peaks olema läbilõikega kunstist ja ühiskonnast, tekib küsimus: kas Eesti kunsti hetkeolukord selle suhetes üldsusega on tõesti nii probleemivaba?
Kevadnäitus loob nägemuse sootsiumist, kus kunst ja ühiskond puutuvad kokku vaid kord aastas, et siis sama targalt oma liistude juurde naasta. Žürii eesmärk ei olnud koostada kriitiliselt suhestuvat näitust ning sellise otsusega asetub näitus kunstielus pigem marginaalsele positsioonile. Tänane näitusekülastaja on tõenäoliselt juba harjunud ekspositsioonidega, mis esitavad talle väljakutse ning seavad kõige ilmsemad eeldused kahtluse alla. Kunsti ühiskondlik roll on juba pikemat aega olnud üldtunnustatule vastutöötamine, mis tähendab, et olemasolevate väärtuste taastootmine on muutunud suurimaks paheks. Pole põhjust uskuda, et Eesti kunst ei reageeri avalikkuses toimuvale, kuid valitud esitamisviis summutab võimalike kriitiliste tööde hääle ning hakkab hoopis takistama kunsti suhestumist ühiskonnaga. Esitades teosed ilma konkreetse eesmärgita kõikvõimalikes suundades liikuva hoomamatu massiivina, saavad töödest lihtsalt objektid.
Eelnev ei tähenda, et nüüdiskunstis või selle eksponeerimises ei võiks esineda positiivsust või isegi lihtsat rõõmu loomingu üle, kuid aastanäituse-laadne eksponeerimisviis võib oma demokraatlikus paljususes muuta tööd ise täiesti vaikivaks. Kuigi teemaga piiritletud kuraatorinäituste puhul on oht olla suunatud vaid väga konkreetsele osale publikust, saab siiski ehk väita, et see publik on näituselt lahkudes veidi teistsugune kui sinna saabumisel.
Helen Ikla

Tühistatud kokkulepped
Kunstihoones tervitab kevadnäituse külastajat Robin Nõgisto töö „Love Folk”, mis iseloomustab hästi kogu näitust: kirju, mitmetasandiliste pindade ja erinevate võimalike maailmade kohtumine.  Tervikut ei moodusta teadlikult ka kogu näitus ise, nagu seisab ka pressiteates: „Kevadnäituse teeb põnevaks kindla kontseptsiooni puudumine ning püsimine klassikalise formaadi ja n-ö traditsiooniliste meediumide piires, samas neid piire uudishimulikult kombates.”
Kuidas mõtestada näitust, mis on laetud ühise toetuspinnata lugudega? Marc Augé on rääkinud ülimodernsusest, mille tunnuseks on liiasus. See seisneb sündmuslikus, tähenduslikus ja ruumilises külluses. Nii on kujunenud kohad ja mittekohad, kus kohta seostatakse identiteedi, suhete ja ajalooga, ning ruum, mida ei saa vastavalt määratleda, moodustab mittekoha (nt lennujaamad, supermarketid). Mittekoht on laetud tähenduslikust ja ruumilisest üliküllusest ning muutunud ebaisikuliseks.*
Kuigi infoküllust on tihti mõistetud negatiivses võtmes, võib siit leida ka teistsuguseid aspekte. Teoreetiliselt on mittekoht individuaalse vabaduse absoluut ehk ruum, millest ei saa välja lugeda sotsiaalseid suhteid. Antud juhul võiks seda mõista siis kui võimalust, kus iga sisenev näitusekülastaja saab määrata oma vaatajakogemuse lähtuvalt oma minast.
Augé järgi on tänapäevases maailmas kohad ja mittekohad põimunud. Nii on ka kevadnäituse puhul: ühelt poolt tõstab see esile klassikalise näituseformaadi, teiselt poolt leiab tööde seast paar intrigeerivat sisselõiget. Tiiu Kirsipuu skulptuur „Koodid: Leonhard Lapin” ja Grisli Soppe „Linda” mõjuvad mõlemad leebelt irooniliselt ja osutavad näituse võimalikele varjatud hoovustele, kuid need paar viga mustris leiab kogu muu ülikülluse hulgas vaid tähelepanelik märkaja. Kevadnäitus võib toimida nii koha kui mittekohana, sõltuvalt külastaja enda taustast ja suhestumisest väljapanekuga.
Brigita Reinert
 * Marc Augé, Kohad ja mittekohad. TLÜ Kirjastus, 2012, lk 101.

Võimatu kohtumine
See kevad tuli Tallinna Kunstihoonesse teisiti: tavapärase Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse asemel ootab uudishimulikke külastajaid üllatus. Kõik huvilised saavad tutvuda 76 autori ühistöös valminud installatsiooniga, mis küll osavalt teeskleb, et ei ole seda. Ilmselt on valinud tundmatuks jääda soovinud kuraator näitusepinnaks Tallinna Kunsti­hoone sooviga paigutada oma suurteos „Kevadnäitus” dialoogi seal seni aset leidnud kunstnike liidu aastanäituste traditsiooniga. Traditsioon kestab, kuid jätkusuutlikkuse nimel oldi sunnitud nüüdiskunsti esitatud  nõudmiste valguses muutma oma vormi, muutuma totaalseks installatsiooniks.
Uksel kohtab külastaja suurteost sissejuhatavat performance’it „Piletiost”, mis on tähendusrikas eelmäng näitusesaalides toimuvale. Tegemist on interaktiivse lahendusega, mis reageerib vastavalt külastaja ühiskondlikule positsioonile. Näiteks kui teatud ühiskondliku elu sektorites tundub, et publik vanuses 50+ on tõrjutud, siis Kunstihoones võetakse nad vastu avasüli, piletita. Kunsti väljapaneku ruum – Eesti ühiskonnas marginaliseeritud ala – on mõeldud eelkõige teiste marginaalide vastuvõtmiseks. Kõle eestuba, kus performance aset leiab, annab marginaalidele võimaluse füüsilisel tasandil samastuda talle harjumuspärase ebamugavustunde tekitamise kaudu.
Installatsiooni territooriumil edasi liikudes jõuame klassikalisse valgesse näituseruumi, mis on  minetanud neutraalse pinna tähenduse. „Kevadnäitusel” on valgetest seintest saanud kunstiteose lahutamatu osa, ühtlasi nii selle kaitsev kest kui ka õrn sisikond. Publikul on võimalik jalutada näituse elutähtsate komponentide vahel, mis moodustavad tervikuna rahvusliku kunstikeha, ning tunda end täiel määral selle olulise organina. Kunst ei muutu kunstiks ju enne, kui ta saab nähtavaks, enne, kui ta ei puutu kokku publikuga. Installatsiooni osiste vahel ringi liikudes kohtame kriitilisi viiteid laiema publiku väljaarendamata kunstimaitsele, Eesti kunstimaailma ühele lemmikprobleemile. Maalid, skulptuurid ning graafika mõjuvad artefaktidena vanast heast ajast, mil ei pidanud süvenema kehva kvaliteediga üles võetud videotesse ja kui isegi foto polnud veel oma „kunstipabereid” kätte saanud.
Paralleelselt XX sajandi kunstimoode tutvustava butiigi õhustiku loomisega jätkub ka marginaliseeritud rühmade esiletoomine: kui publikus on selleks vanem ning vähem varakas generatsioon, siis kunstis on selleks uuemad vormid, mille poolhäbelik kohalolu tekitab pigem kaastunnet kui usku võimalikku retseptsioonimuutusse. Nende kahe „teise”, uutmoodi kunsti ja vanamoodi inimese kokkuviimises esimese peitmise ja teise esiletoomise kaudu seisnebki kevadnäituse suurim võlu ja paradoks.
Anne Vetik

Hea tava
Juba kolmandat korda kannab Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus pealkirja „Kevadnäitus”, mis on märk sellest, et aastanäituse formaat on asunud tunnistama oma sisu. Juba kolmandat korda ei soovita olla pseudokaasaegne kuraatorinäitus, vaid on lähtutud Ants Juske ettepanekust proovida demokratiseerida tänapäevast kunstielu. Kuid kuidas seletada üldse sellise traditsiooni jätkumist näiteks Anders Härmile, kes on olnud aastanäituste formaadi üks tulisemaid kriitikuid? Seda vastust oleks olnud raskem anda kolm aastat tagasi, kui näitusel oli veel kuraator, kuid nüüd, kus näituse formaat ei ole enam midagi muud kui kõige laiemas mõttes kunstnike hiljutise loomingu esitamine, on vastus konkreetsem: tegemist ei ole kaasaegse näituse, vaid eheda praegu tehtava kunsti traditsiooniga.
Nüüdiskunst ehk kunst praegu on igasugune kunst kõige laiemas mõttes, mille ühisnimetaja on ühtne hiljutine valmimisaeg. Sinna hulka kuuluvad ka XXI sajandi kubistid, impressionistid või neopallaslased – igasugune nostalgiline, kunagisi paremaid aegu romantiseeriv kunst. Ühe kitsama osana kuulub nüüdiskunsti hulka ka kaasaegne kunst, kuid selle ajamääratlus ei viita otseselt valmimiskuupäevale, vaid lihtsustatult öeldes reaalsele kriitilisele suhestumisele oma kaasajaga ning eneseteadlikule, mitte nostalgilisele või senist kunsti arengut eitavale autoripositsioonile.
Siit tekivadki seosed EKLi aastanäituste stereotüüpse põlvkondadevahelise kriitikaga, sest enne viimast kolme aastat üritati näituse formaati veel nii-öelda kaasaegsena hoida, kuid sisult oli tegemist siiski ainult ühe aastanumbri või motiivi grupeerimisega. Aastanäitus üritas siis veel aktuaalsena näida ning oma killustatuses mingisugust positsiooni formuleerida, sellest hoolimata valmis sisu ja formaadi vastandumisel lõpptulemusena alati midagi veidrat. Kuid nüüd, kus formaat on sisuga leppinud, ei ole enam otseselt kriitikaks põhjust, sest näitust kui ideelist tervikut või midagi konkreetset, mida oleks veel võimalik kritiseerida, ei ole olemas – on ainult seisukohata traditsioon; hea tava.
Marten Esko