Nüüdisaegse kunstimuuseumi visuaalne identiteet

Hanna-Liisa Kont

Tartu Kunstimuuseumi 2014. aasta programm algas probleeme ja küsimusi kaardistava näitusega „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”. Nüüd on näitus läbi ja tuleb hakata aktiivselt esitatud küsimusi lahendama. Üks küsimustest oli „Milline peaks olema kunstimuuseumi visuaalne identiteet?”. Selle taga peitub tõdemus, et muuseumi väljapoole suunatud külg on ebaühtlane ning vajab selgemat ja terviklikumat ülesehitust. Seda järeldust kinnitavad muu hulgas nii TKMi veebileht, muuseumi logo, näituseplakatid ja kataloogide kujundus.

Näituse vahendusel sai heita pilgu minevikku ja analüüsida, kuidas on muuseum oma tegevust trükiste ja logode vahendusel kommunikeerinud. Läbitöötatud materjali põhjal võin öelda, et Tartu kunstimuuseumil pole kunagi olnud äratuntavalt ainuomast visuaalset identiteeti. Trükised ja logod on sulandunud oma aja kultuuritrükiste massi, vahendanud pigem valdkonda või kunstinähtust, mitte aga muuseumi. On olnud küll huvitavaid aegu: 1960. ja 1970. aastad, kui enamiku muuseumi kataloogidest kujundas Kaljo Põllu, või 1980. aastad, kui kogu Eestis tehti varasemast ja ka hilisemast ajast selgelt eristuvat kultuuriplakatit, kuid nende nähtuste eripära ei kasvanud välja TKMi kommunikatsiooniprintsiipidest.
Võib küsida: kas muuseum peab institutsioonina välja paistma või jääma tagasihoidlikuks, põnevaid kultuurinähtusi publikule vahendavaks abiliseks? Julgen arvata, et mida nähtavam on muuseum, seda kergem on ka kunstiteoseid publikuni viia.
Väljapaneku „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” kui sissejuhatava sammu põhjal saab juba muuseumi edasises kuvandiloomes astuda konkreetsemaid samme. Parima lahendusena näeme koostööd Eesti kunstiõppeasutustega: tugevdada tudengite ja disainerite kontakti muuseumiga, esitada noortele väljakutse ning jõuda õppejõudude juhendamisel soovitud tulemuseni. Seepärast korraldasime märtsis reklaamikunsti ja graafilise disaini tudengitele workshop’i, mille tulemusena valmisid ideekavandid muuseumi visuaalse identiteedi uuendamiseks.
Intensiivsele workshop’ile tagasi vaadates võib rahuloluga tõdeda, et osalenud tudengid suutsid küllaltki lühikese aja jooksul teemasse süveneda, oma idee sõnastada ning selle visuaalsete näidetega  illustreerida. Tuleb siiski rõhutada, et tegemist oli alles esimese ideid koondava töötoaga, mis tähendab, et esitatud kontseptsioonidega tuleb  edasi töötada, et jõuda tervikliku väljaarenduseni.
Silmas tuleb pidada tõsiasja, et visuaalne identiteet on muuseumi  kommunikatsioonitegevuse üks osa, mis vajab raamistust ja selgesti mõistetavaid sihtmärke, et sobituda institutsiooni tegevuse ja suunitlustega, neile omalt poolt kaasa aidata. Niisiis on selge, et visuaalset või graafilist identiteeti ei saa luua eraldi süsteemina.  Kui äsjasel workshop’il said tudengid üsna vabad käed, siis edasises koostöös tuleb muuseumil juba konkreetsemalt sõnastada oma sihid ja töötada välja süsteemne kommunikatsioonistrateegia. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti, aga mitte liiga tormakalt: vastutus on suur ja valiku mõju pikaajaline.