Andres Toltsile järele hüüdes

Leonhard Lapin

Soup ’69 kuuest tuumikliikmest on nüüd lahkunud neli: Gunnar Meieri, Ando Keskküla ja Rein Metsa kõrval ka Andres Tolts. See on ootamatu, põlvkonnakaaslastele valus kaotus. Kohtasin Andrest koos Andoga – neid kutsuti instituudis „loomingulisteks kaksikvendadeks” – kõrgkoolis 1967. aastal. Saime kohe sõpradeks ning võtsime eesmärgiks uuendada eesti kunsti, eeskujuks Ameerika popkunst. Võimude silmis oli see pahategu, mida meile andeks ei antud. Häppeningi eest, mille korraldasime Pirita sügiseses rannas, lennutades seal tuules sadu nõukaaegseid poliitilisi päevalehti, said 1969. aastal Ando ja Andres kümme päeva aresti ning nende kaunid pikad juuksed lõigati maha. Kiilaspea oli tollases okupeeritud ühiskonnas häbimärk – nüüd seevastu suur mood.

Andres elas nii lapsepõlves kui ka üliõpilasena majanduslikult tagasihoidlikku elu Tallinna Kassisaba rajooni Kevade tänavas: tema eest hoolitsesid pensionärist vanaema ja juristist ema, kes oli oma ametist „kodanliku natsionalistina” kõrvaldatud; isa oli surnud. Ometigi, kui Andresel külas käisin, valitses seal soe ja sõbralik õhkkond (naaber oli neil Villem Raam, kellega Andres tihedalt suhtles). Arvan, et osa tema teoste visuaalsest kujundlikkusest on pärit sellest agulikeskkonnast ja nipsasjakeste ning rohkete tekstiilidega interjöörist. Varasemates töödes kasutaski Andres tihti neid materjale, mida kodust ja agulist leidis, isegi plangu- ja fassaadivärve.
Andres Toltsi võib vaieldamatult pidada niinimetatud sots-art’i (soviet-popi, liit-popi) üheks rajajaks kogu Nõukogude Liidu mõõtkavas, näiteks Vene ühe selle suuna liidri Erik Bulatovi tööd on hoopis hilisemad. Toltsi töid iseloomustab absurdne võõrandumine kasutavast, sotsialistliku heroilise realismi materjalist ja esitlusviisis teatud rohmakus ning agulile iseloomulik „vaesus”. Ometigi on need tänase päeva vaatenurgast väga huvitavad teosed, esitades autentselt nurkasurutud, okupeeritud eestlaste positsiooni. Nende diskreetses kujundlikkuses on peidus „vaikus enne tormi”, mida me kõik – tasapisi selles pahupidi pööratud ühiskonnas seesmiselt tugevaks saanuna – laulva revolutsiooni päevil kogesime.
Kõrgelt tuleb hinnata ka Andres Tolt­si tegevust 1970. aastatel, ajakirja Kunst ja Kodu toimetaja ja kujundajana. Tema käe all sai see täiesti uue ilme ning ilmus eesti keele kõrval ka vene keeles kui Nõukogude Liidu suurima trükiarvuga ja populaarseim omaaegne disainiväljaanne. Lisaks kujunduskunsti ja disaini teemale oli seal ka moodsat kunsti ja mõtteteadust tutvustavaid artikleid, aga ka mõned nende vahele peidetud lausa avangardkunsti propageerivad materjalid. Ometigi hoidis Tolts ajakirjas selgelt rahvuslikku suunda, sokutades näiteks Piet Mondriani tutvustavasse artiklisse sisse tema sini-must-valge maali – see värvikombinatsioon oli aga Eesti NSVs karmilt keelatud. Tollal ei olnud ajakirja toimetamine sugugi lihtne: tuli võidelda kõiksugu kommunistlike tsensoritega, aga ka väiksemate, arglike ja oma kohast kinni hoidvate ametnike ning Stalini ajal tippu tõusnud kunstnikega, kes nüüd haarasid kinni igast võimalusest Lääne ees lömitajad „üles anda”. Andres Tolts sai tänu oma väljapeetud ning asjalikule käitumisele kõigiga hakkama.
Ometigi pühendas Andres kogu oma elu ikkagi peamiselt maalikunstile, mida ta tegi päevast päeva: igal hommikul vara sõitis ta ateljeesse, maalis keskpäevani ning pärastlõunad veetis kodus end harides ning õhtul koos oma elurõõmsa abikaasa Mare Vindiga külalisi vastu võttes. Andres ei armastanud suurt seltskonda, seal ta oli tagasihoidlik, aga intiimsemas seltsis, sõprade keskel, oli ta jutukas, intelligentne ja elu põhihoovusi tajuv isiksus.
Tema maalikunst liikus popkunstilt peagi kontseptualismi ja metafüüsilise laadi poole, saavutades isikupära, nii et võis maalitud pindade kõrval kasutada mis tahes tavapäraseid materjale ning esemeid. See polnud pinnapealne ümbritseva kujutamine, vaid sügavam – põhistruktuuride otsing. Nagu väikese rahva kunstnikule iseloomulik, tegeles ka Andres Tolts graafika, disaini, raamatukujunduse ning veidi ka õpetamisega, kuigi eelistas õpetamisele õppimist, mida ta tegi elu lõpuni, lihvides oma rafineeritud maalikeelt.
Kui meile kallis inimene lahkub ja seda oma paremas loomeeas, küsime: „Mis oleks saanud edasi?”, aga kõik ju lähebki edasi. Andres Toltsi maalikunst elab edasi meie keskel, järeltulijaid mõjutavad, kas või märkamatult, tema teod ja niikaua kui elavad ta lähedased ja sõbrad, elavad meis edasi ka mälestused ühest silmapaistvast isiksusest, sõbrast, võitluskaaslasest, ikka ja jälle eestlasest …