Tseremoonia hoiab kõrgmoodi vormis

Reet Varblane

Eestlased on esindusrõivastuse stiili, väljapeetud disaini  ja etiketikohasuse poolest põhjanaabritest mitu sammu ette jõudnud. Näitus „Miraažid. Mood vabariigi aastapäevaks” Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis kuni 2. III, koostajad Anu Hint (Eesti Moekunstnike Ühendus) ja Česlija Čable-Zibene (Läti Disainerite Liit).

Eesti moekunstnike ühendus tähistab oma 20. sünnipäeva pidulike, isegi ülipidulike rõivaste ehk siis kõige tähtsama riikliku tähtpäeva, vabariigi sünnipäeva vastuvõtuks loodud rõivaste näitusega. Veel pühapäevani on vaadata meie moedisainerite viimase viieteistkümne aasta jooksul just esindussündmuse tarvis loodud rõivaste valik. Moekunstnike ühendus ei ole piirdunud ainult oma liikmetega, nad on kutsunud osalema ka lõunanaabrid lätlased. Kui Eestist on väljas näiteks Kai Saare presidendiproua Ingrid Rüütlile loodud kleidid (2002–2004), siis Lätist on vaadata endise presidendi Vaira Vīķe-Freiberga kostüümid.
Näituse üks kuraatoreid, Eesti moekunsti ühenduse juht Anu Hint on iseloomustanud neid erilisi kleite „miraažina – õhupeegeldusena, mis viib nii kandja kui ka vaataja imede maailma”. Mida see imede maailm siis ikkagi tähendab? Kas fantaasiamängu, üksteise ületrumpamist või meie oma moedisainerite tipploomingut? Kui võrrelda meie taastatud vabariigi algusaastate, 1990ndate alguse ja kas või tänavuse Eesti 96. sünnipäeva tseremoonial osalenute rõivaid, kas saab rääkida stiilitundest, sisemisest küpsusest või tuleb tõdeda eliidi eksklusiivset edevuse laata?

Anu Lensment, moekunstnik ja -ajakirjanik: Eesti vabariigi sünnipäeva tähistamiseks valitakse kõige esinduslikum koht, vastuvõturuumi teevad kauniks kõige professionaalsemad kujundajad, kõige osavamad kokad valmistavad suupisteid, hinnatud lavastaja juhtimisel pannakse kokku muusikaline programm kõige võimsamate artistide ja heliloojatega või tuuakse välja meie rahvakunsti parim osa jne. Kõige selle taustal on (või peaks olema) ka kutsujate ja kutsutute rõivastus parim.
Eestis on presidendi vastuvõtt üks vähestest, kui mitte ainus tõeliselt esinduslik nn punase vaiba üritus, mille formaat võeti pärast iseseisvuse taastamist üle soomlastelt. Vaid paarikümne aastaga on eestlased rõivastuse üldpildi, stiili, hea maitse, väljapeetud disaini  ja etiketikohasuse poolest mõnedele harvadele eranditele vaatamata põhjanaabritest mitu sammu ette jõudnud. Võib ju vaielda, kas sellist paraadi ja eriti meedias lokkavat kohati arutut kleidikriitikat üldse vaja on. Ilmselt võiks riikliku püha tähistamiseks kaaluda ka mõnda vähem välisele rõhuvat ürituse formaati. Usun aga, et rõivastus on kultuuri osa ning just selle rõivakultuuri lihvimise ning kohaliku moe- ning ehtekunsti esiletoomise seisukohalt on kätlemis­tseremoonial üsnagi hindamatu väärtus. Need inimesed, keda sel üritusel näeme, esindavad küll iseennast, kuid enamik neist kas otseselt või kaudselt ka Eesti riiki. Seda arvesse võttes ei saa ju pahaks panna, kui pealtvaatajad ootavad, et kutsutud rõivastuvad nii end kui ka oma riiki austades viisakalt ja läbimõeldult.
Ehkki meedia armastab rääkida rahast, ei ole kohase rõivastumise puhul esmatähtis rõiva hind, rahateema on kergelt ületähtsustatud. Ka äsjasel vastuvõtul võis näha sirgeselgset kleitide korduvkasutust, efektseid leide vintage’i-poodidest ning minimalistlikku valikut, mis ei sea piire rõivaste kandmisel edaspidigi veidi vähem pidulikel üritustel. Meeste formaalse peorõiva puhul ei maksa mingist erilisest raiskamisest ja kulutamisest üldse rääkida, sest frakk pole ju kohustuslik ja üks korralik tume ülikond on ühel endast lugupidaval mehel garderoobis ikka olemas. Seejuures on just pigem mehed need, kellel daamidega võrreldes elegantsust puudu jääb ning kes loodavad särava naise varjus lontis püksisäärte ja kotitava pintsakuseljaga vaikselt üle vaiba libiseda.
Mõistagi pakub presidendi vastuvõtt väljakutseid siinsetele moeloojatele ja ehtekunstnikele, kuid on ka selge, et headel tegijatel on tööd ka selle kord aastas toimuva ürituseta ning ega paari kuuga valminud tualettide ja juveelide abil ükski tegija rikkaks ei saa.

Tanel Veenre, EKA professor ja ehtekunstnik: Muidugi on meie vabariigi iga-aastase sünnipäeva fookus paigast, kui meedia pöörab kõige suuremat tähelepanu kleidirallile. Keda selles süüdistada? Rumalat lugejat, kes unistab elust printsessina? Küünilist meediat, kes söödab ette seebiooperlikku unistust paremast elust? Presidendi vastuvõtu korraldajaid, kes on otsustanud lavastada mitmetunnise kätlemistseremoonia? Või ERRi, kes on otsustanud selle tuima tseremoonia täies mahus vahendada, kuigi seal vaikides mööda sahisevate riiete kõrval ei ole mitte midagi vaadata? Oleme ju ikka olnud aastas mõned korrad tunnistajad, et Eestis punase vaiba üritused üldjuhul ei toimi: võltspoosid ja kadakaglamuur kallutavad kogu pingutuse pigem satiiri kui satiini mängumaale. Nõnda on presidendi vastuvõtust saanud ainuke tõsiseltvõetav kõrgseltskonna üritus, mida mujal maailmas asendavad pidulikud filmi-, teatri- või muusikaüritused, kuningriikides ka mõned aristokraatlikud ettevõtmised. Selline sädelev masinavärk toitub enamasti masside pimedast imetlusest (ja samastumissoovist) ning ühiskonna hierarhia traditsioonidest. Eesti on aga tavatult mitte-hierarhiline, pisike ja mitte­kuninglik. Mõnusas külakogukonnas, kus kõik, tunnevad kõiki tundub kramplike tseremooniamängude etendamine pigem ebaveenva teatrikunsti saavutusena.
Kui vaagida vastuvõttu moedisaini suunalt, on see tänuväärne, sest annab tööd paljudele siinsetele moeloojatele ning hoiab nõnda alles elu mugavusse hääbuva kõrgmoe kunsti. See sündmus annab võimaluse luua midagi tavatult töömahukat ja kvaliteetset, kaasata oma ala parimad käsitöömeistrid ja tõsta nad hetkekski fookusesse. Siis mõtlen lohutavalt, et niikuinii hakkavad meie androgüünsed tulevikuavatarid kandma tarkadest nanokangastest univorme, kuid seni võime ju nautida mõnikord ka üksteise eripära ja üldinimlikku edevust.