Eestlasest eurooplaseks või vastupidi?

Rebeka Põldsam

Kuigi Eesti kunsti tuntakse alles üsna vähe, on olukord lootustandev.Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) koostööprogrammi „Külaliskuraatorid” raames ning ka Kumu, EKKMi ja Tartu Kunstimuuseumi kutsel on Eestit aasta jooksul külastanud 30 nüüdiskunsti kuraatorit, kellest pisut üle poole on rahvusvaheliselt tunnustatud tipptegijad või koguni staarid, ülejäänud peamiselt koduriigis tunnustatud tegijad, kes korraldavad rahvusvahelisi näitusi. Eesti on seadnud sihiks saada Euroopa kultuuriruumi integreeritud osaks. Mõneti perifeerse geograafilise positsiooni ning ajaloo tõttu peab tegema selleks aga eraldi pingutusi ehk investeeringuid.

Meie kõrgkultuur rahvusvaheliseks
Kui heita pilk kultuurivaldkonna arengusuundade dokumentidele ja poliitikale, võib kohe märgata, et kõige suurem rõhk ongi pandud Eesti kõrgkultuuri rahvusvahelistumisele. Pearõhk on Euroopa Liidu liikmesriikide koostööl, eelkõige Ida-Euroopast Lääne-Euroopa suunas, põigetega USAsse. Põhjamaade kultuurifondide rahastus edendab veel omakorda Balti- ja Põhjamaade kultuurisuhtlust, erilise tähelepanuga Ida-Lääne vastastikusele kaasamisele. Riikide omavahelised kokkulepped määravad aktiivsema koostöö näiteks Belgia ja Luksemburgiga. Kultuuriinstituudid hõlbustavad regulaarset kultuurivahetust Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Suurbritannia ja Ungariga.
Sellise poliitika eesmärk laiemas plaanis on rahvusvahelise kultuuri teadvustamine, eeldusel, et sellel on kõrge standard ning mitmekesisuse meres joonistub ka Eesti omanäolisus senisest paremini välja. Kitsamas plaanis on Eesti kultuuri huvides omada rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikke, kuraatoreid, kriitikuid ja suuri mõtlejaid, et uskuda omanäolisuse väärtusse. Arvo Pärt on selles mõttes Eesti kultuuri päästerõngas, et tema olemasolu lubab igal eestlasel end pidada maailmakultuuri kuulujaks. Mida enam ta iga aastaga kuulsust pälvib, seda enam tundub ta igale eestimaalasele koduvillaselt südamelähedane.
Nagu ei saa emantsipatsiooni ette ennustada, ei saa ka rahvusvahelist müügiedu ette näha: mõnikord see lihtsalt juhtub, keegi ei tea, miks. Eesti kultuuripoliitika on seadnud eesmärgiks luua võimalused, et kunstnikud pälviksid vähemalt võimalikult palju rahvusvahelist kuulsust: kutsutakse suured tegijad lahkelt Eestisse, pakutatakse neile kohtumisi parimate tegijate ja oma ala ekspertidega, kelle nad tavaliselt on ise välja valinud. Vastu oodatakse neilt sisulise dialoogi pakkumist ja kunstnike kaasamist, mingil määral ka kunstnikesse raha investeerimist, kuid enamjaolt on Eesti riik üsna varmas toetama Eesti kultuuritegijate liikumist teistesse riikidesse, sh kunstnike liikumist.
Selline toetuspoliitika on end seni küllalt hästi õigustatud, sest mõnedel kunstnikel on tõesti kas või ajutiselt õnnestunud oma kunstist ära elama teiste riikide rahakoti toel. Veel olulisem on see, et nad kuuluvad seetõttu rahvusvahelise kunstivälja tervikusse. 1990. aastatel said niimoodi tuule tiibadesse Jaan Toomik ja Ene-Liis Semper, kelle edu jätkub. Lisandunud on Mark Raidpere, Kristina Norman, Marge Monko, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Dénes Farkas, Liina Siib, Flo Kasearu, Visible Solutions OÜ ning väljaspool Eestit elavad kunstnikud Kris Lemsalu, Katja Novitskova, Triin Tamm ja Merike Estna. Potentsiaali jõuda rohkematele välis­näitustele ning saavutada märkimisväärne müügiedu on veel päris mitmel kunstnikul, aga ka kuraatoril.

Panustamine külaliskuraatoritesse
Kuraatori tööspetsiifika nõuab selget autoripositsiooni, ent ka paindlikkust, et uues kontekstis kõnekaks jääda. Kuraatori igapäevatöös on olulisel kohal pikaajaline töö planeerimine, võimalikult paljude kunstnike teoste põhjalik tundmine ning isiklik suhe kunstnikega. Seetõttu töötab enamik kuraatoreid ühe suure kasvava kunstnike komplektiga mitmesugustes kombinatsioonides enam-vähem kogu karjääri vältel. Kuraator lähtub oma loomingus kunstniku tööst, kuid oluline on ka, et kunstniku loomingut oleks veel kriitikas (kunstiteaduses) mõtestatud. Kriitiku panus on oluline ka kunstnikule, kriitik aga ei toimi kunstnikuta. Kunstnik vajab dialoogi kõrval kõige enam töötingimusi ja pakkumisi, et oma ideid ellu viia. Selliste tingimuste täitmisega püütaksegi praeguse kunstipoliitika raames võimalikult mitmekülgselt hakkama saada, panustades külaliskuraatorite vastutusse.
Külaliskuraatorite töö selgitamiseks toon mõned näited möödunud aastast. 2013. aasta alguses käis Eestis Grazi kunstifestivali „Steirischer Herbst” („Steiermargi sügis”) üks kuraator Luigi Fassi, keda huvitasid eelkõige Visible Solutions ja Mark Raidpere. Fassi tuli mõlemaga töökohtumisele, kohtus lisaks veel mitme Eesti kunstnikuga, Visible Solutions osaleski sügisesel Grazi kunstifestivalil, kus nende installatsioon „Ligudik” kujunes üheks näituse armastatumaks. Paar nädalat hiljem käis Rootsist Eskilstuna muuseumi kuraator Kenneth Aström otsimas boreaalset huumorit viljelevaid kunstnikke, suvisel „Nordic Art Stationi” („Põhjamaine kunstijaam”) kunstifestivalil Eskilstunas osaleski neli Eesti kunstnikku. Niekolaas Johannes Lekkerkerk, kes kutsuti Tallinna fotokuu kuraatoriks, kohtus samuti mitmete Eesti kunstnikega, kellest neli osales tema näitusel „Kahtluse varjud” kunstihoones. Ta tõi ka ühe briti kunstniku Tallinna kohale ning kaasas Triin Tamme oma Marrakechi biennaali kohvrinäitusele „Sinu hääle kõlas” („Within the Sound of Your Voice”).
Düsseldorfist pärit Magdalena Kröner ja Londonis töötav Ellen Mara De Wachter andsid märkimisväärse panuse intensiivsetel kohtumistel Eesti kunstnikega, kuid laiemalt pidades avalike ettekannetega KKEKi kontoris ning blogides Expandress ja Frieze oma reisimuljetega. KKEK oli ka hea platvorm, kus kunstnikkond sai kohtuda legendaarse kunstiajaloolase Griselda Pollockiga intiimsemas õhkkonnas. Ta pakkus tavalisest hoopis julgemat, vahetumat ja suurejoonelisemat lähenemist kunstile, ajaloole ja mõtlemisele. Joanna Sokolowska käis Tartu kunstimuuseumi seminaril rääkimas Poola kunstimuuseumi kaasaegse ja moodsa kunsti suhete ümberkujundamise kogemusest. Tartus näikse see praegu eriti aktuaalne olevat.
Mitmed kuraatorid ja kriitikud käisid Eestis uurimustööd tegemas, teised väisasid Tallinna mõne autasu žüriis osaledes, kohtudes lähemalt vaid väheste kunstnikega. Lätist põikasid Tallinnasse sellised staarid nagu Chris Sharp ja Art In Generali kuraatorid Anne Barlow ja Courtenay Finn, kes veetsid Tallinnas vaid mõne tunni, kuid jätsid kustumatu mälestuse neid kohanutele ning andsid südamlikke lubadusi peatselt naasta. Kohtumised nii mastaapsete tegijatega on omaette väärtus, mida kunstnikkond oskab õnneks hinnata sama kõrgelt kui nende külalised nende loomingut.

Vahe mõistus ja rõõmsameelne sarm
Viimati külastas Tallinna „Manifesta 10” kuraator Kasper König koos oma assistendi Sergei Fofanoviga. Nad kohtusid küll isiklikult vaid paari kunstnikuga. Nende kuraatorite vahe mõistus ja rõõmsameelne sarm tõestasid, et kuulsad pole enamasti ülbed, küll aga on nad alati uudishimulikud ja lahked inimesed. Novembris pidas avaliku loengu ka „Manifesta” biennaali direktor Hedwig Fijen kaaskonnaga. Selliste gurudega kohtumine annab ilmselt paljudele lootust, et endale kindlaks jäädes on võimalik jõuda tippu, saada tunnustatud ja ollagi trendide looja, kui närv muidugi vastu peab. Kes Eesti kunstnikest osalevad suvel „Manifesta 10” programmis Peterburis, selgub märtsis.
Nagu märgata, on mõnede külaliste puhul oluline nende intellektuaalne pagas, teiste puhul pigem raha, mida nad kunstnikele näitustel osalemise eest maksavad. Küllalt oluline on ka see, et külalised räägiksid Eesti kunstnikest oma kolleegidele. Kõige olulisem on siiski külaliste pakutav dialoog ning lootus, mida nad süstivad kunstnikele. Teinekord mõistavad nad kunstnikke paremini kui siinne kunstiväli, julgustades püüdlema üha kõrgemale ja kaugemale. Kunstnikel on seega põhjust töötada edasi paremini ja järjepidevalt, sest pärast kontaktiloomist on iga kunstnik kontakti püsimise eest ise vastutav. Praegu oleme alles esmatutvumise faasis ning põhjalikumalt tunneb Eesti kunsti alles üsna vähe rahvus­vahelisel areenil töötavaid kuraatoreid ja kunstnikke. Õnneks on olukord kesiseid ressursse trotsivalt lootustandev.