Mõtteid kunstimuuseumist XXI sajandil

Kadri Asmer

Seminar „Kuidas kommunikeerida kogusid? Erinevad võimalused (püsi) näitusteks” Tartu kunstimuuseumis 21. XI. Muuseumide näitusetegevust tutvustasid TKMi teadusdirektor Tiiu Talvistu, Kumu kaasaegse kunsti kuraator Eha Komissarov, Eindhoveni Van Abbemuseumi kuraator ja kogude juhataja Christiane Berndes, Leedu rahvusgalerii kuraator Giedrius Gulbinas ja Łódźi kunstimuuseumi kuraator Joanna Sokołowska.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimastel aastatel on Euroopa ja ka Ameerika kunstimuuseumides ja -galeriides kasvanud arutelude hulk, mille keskmes on muuseumide funktsioon XXI sajandil. Tehnoloogilise revolutsiooni ja globaliseerumise mõjul on traditsiooniline muuseumi eesmärk – säilitada, hoiustada, eksponeerida – jäänud teisejärguliseks. Elujõulisuse tagab peamiselt turundus ja otsused, mida teha teisiti või paremini, et olla võimalikult atraktiivne võimalikult suurele publikule. Kas muuseumid saavad üldse sellele küsimusele üheselt läheneda, kui arvestada muuseumide olemuslikku erinevust – füüsilistest tingimustest kogude ajalooni?
Kuraatoritöö eeldab peale lokaalse materjali hea tundmise ka oskust asetada see laiemale foonile. Seminari aluseks oli soov saada põhjalikum ülevaade kolleegide tegevusest ja muuseumikogudest väljaspool Eestit. Siinsed koguhoidjad-kuraatorid on kogemustega ja avara silmaringiga kunstiteadlased, kelle töö loomulik osa on aastakümneid olnud ka koostöö ja kontaktid välismuuseumidega. Seega lausa uusi ideid püsiväljapanekute koostamiseks antud mõttevahetuses esile ei kerkinud, kuid kunstimuuseumid said võimaluse mõtestada oma tegevuse tähendust ja suunatust. Siinkohal toon välja mõned olulisemad küsimused, mis vestluste käigus esile tõusid.
Järjest enam näib domineerivat suhtumine, et (kunsti)muuseumide ülesanne on töötada välja meelelahutuslikke atraktsioone, et kasvatada külastajate arvu ning seeläbi teenida ka suuremat tulu. Selline suhtumine algab juba riigi tasandilt ning loob ebaloomuliku ja vastuolulise situatsiooni. Muuseumiseaduse kohaselt on muuseum  kultuuri- ja haridusasutus, mis ei taotle majanduslikku kasumit, vaid mille ülesanne on koguda, säilitada, uurida ja vahendada inimese ning tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Tegelikult on muuseumid sunnitud osa võtma omamoodi võidujooksust, võistlema kõrgemate näitajate nimel. Probleem ei puuduta vaid siinseid kunstimuuseume, sama mentaliteedi valitsemist kinnitasid ka välisesinejad.

Kuidas koostada nüüdisaegset näitust?
Kokkuvõtvalt jäi väliskülaliste ettekannetes domineerima kaks vastandust, mis iseloomustavad praegusi kunstinäitusi: kronoloogilisest kunstiajaloost distantseerumine ja sotsiaal-poliitiliste teooriate rakendamine ning traditsioonilise kunsti taandumine ja nüüdiskunstile keskendumine. Peamise probleemina fikseeriti publiku vähesus või ka publiku eelteadmiste puudumine.
Praegusaegses lähenemises valitseb tendents hüljata n-ö kunstiajaloo peatükid, olulisem on kriitiline lähenemine ja keskendumine sotsiaal-poliitilisele dialoogile: kunst ja kapitalism, kunst ja revolutsioon, postmodernism, postkolonialism, Walter Benjamini pärand jne. Siit joonistub välja paradoks, mis ilmneb ka kunstimuuseumide tegevuses: tunnistatakse vajadust tõsta külastajate arvu, kuid näitusi luuakse kitsale ringkonnale. Küsimus tõstatati ka publiku hulgast: galeriide ja muuseumide külastajad on segaduses, sest puuduvad teadmised spetsiifilisest terminoloogiast ning teooriatest. Sellelaadsed näitused on esmajoones suunatud siiski neile, kes antud valdkonnas orienteeruvad: kunstiteadlastele ja -kriitikutele. Selle mõistmiseks peab olema teadmisi ja ettevalmistus, mida üldhariduskoolist ei saa.

Võtmesõna on „identiteet”
Suured, spetsiaalselt näitusteks kavandatud ruumidega muuseumid saavad korraldada mitmekülgseid ja erineva suunitlusega ekspositsioone, haarates sel moel võimalikult laia publikuspektrit. Kuidas peaksid käituma muuseumid, mille ruumid on piiratud ja pretensioonikad või mis jäävad kõrvale turismikeskustest? Vastuse sõnastas Christiane Berndes: eelkõige on väikestele muuseumidele oluline säilitada oma identiteet, sest sellega suhestub kohapealne (linna)elanikkond, kes moodustab külastajate enamiku.
Tiiu Talvistu ja Eha Komissarov andsid ülevaate Tartu kunstimuuseumi ja Kumu näitusetegevusest, mille käigus joonistus selgelt välja kahe riigiasutuse terav kontrast. Ühest küljest on nukker, et väikelinna ja pealinna muuseumide olukord erineb niivõrd palju, seda alates kogude hoiustamise tingimustest ja lõpetades võimalusega luua mitmekülgsete lahendustega näitusi. Teisest küljest annab see aga kinnitust, et Tartu kunstimuuseum on seni rõhunud õigele suunale – keskendunud esmajoones oma linna ajaloole ja iseloomule. Sellega on küll oldud atraktiivne vaid Tartu publikule, kuid tagatud stabiilne näituste külastatavus. Kui muuseum otsustab muuta algusaegadest püsinud kurssi, siis kaotatakse ilmselgelt põhiline auditoorium, kelle toel muuseum on siiani püsinud.
Kokkuvõtteks nõustuti, et aeg-ajalt tuleb igal muuseumil läheneda oma kogudele uue pilguga, tuua see tänase päeva konteksti ja luua selle ümber uus lugu, kuid jääda seejuures iseendaks. Kindel on aga see, et Tartu kunstimuuseum jääb alati ülikoolilinna ja pallaslaste vaimukantsi taustal mõnevõrra konservatiivsemaks kui näiteks Kumu. Uuendusmeelsuse vaimus ei pea võitlema endise vastu või püüdma muuta kunsti „populaarseks”, vaid tuleks mõtestada oma pärandit ja kaasaega mitmete lähenemisnurkade alt, et tagada arvamuste ja võimaluste ulatuslik skaala nii publiku ootusi kui ka kuraatorite ambitsioone silmas pidades.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht