Metsik rännak Eesti unelma südamesse

Marten Esko

Intervjuu Eesti nüüdiskunsti festivali „Eesti unelm” („Estonian Dream”) kuraatori Anders Härmiga.Eesti nüüdiskunsti festival „Estonian Dream” Stavangeris kuni 1. XII, kuraator Anders Härm, assisteerivad Kristel Talv (Rogaland kunstsenter) ja Rebeka Põldsam (KKEK).

Eesti nüüdiskunsti festival „Estonian Dream” on nüüd Norras avatud, asukohaks peamiselt Norra naftapealinn Stavanger. Kuidas see festival sinna jõudis?
See saaga sai alguse 2011. aastal suvel, kui eesti keelt kerge aktsendiga rääkiv tütarlaps tuli EKKMis minu juurde ja ütles, et tere, tema on Kristel Talv, et ta on Norrast ja töötab ühes kunstiinstitutsioonis, mis asub linnas, mille nime ma varem kuulnud ei olnud. Ta mainis, et tuleb sügisel siia oma kolleegidega, et näidata neile Tallinna ja Tartu kunstielu. Mõnes mõttes oli see väga hea aeg siia tulla: see oli kultuuripealinna aasta ja fotokuu aeg. EKKM oli selleks ajaks küll hooaja lõpetanud, kuid tegin neile ekskursiooni EKKMis ja Tallinna Kunstihoones. Sellele järgnevalt tekkiski idee teha mingit sorti Eesti projekt. See oli Norra-poolne initsiatiiv, eestvedajaks eelkõige Rogalandi kunstikeskuse tolleaegne direktor Martin Worts. Mõte meeldis teistelegi, kuna nad olid tõesti üllatunud, leides Eestist eest intensiivse ja intrigeeriva kunstielu. Selleks ajaks oli neil juba kujunenud mingisugune pilt Eesti kunstimaastikust – arusaam sellest, millist kunsti nad näidata tahaksid.

Millised olid näituste koostamispõhimõtted? Mil määral oli see sinu kui kuraatori otsustada ning kui suur oli sealsete initsiatiiv?
Minu kui kuraatori jaoks oli see päris huvitav olukord: esimest korda tegin teatavat pooleldi tellimustööd. Tööde valiku ja kunstnike koosluse otsustasin lõpuks ikkagi ise, kuid lähteplatvorm sündis dialoogis norralastega. Üks projektidest on feministliku kunsti näitus Hå gamle prestegårdis, Stavangerist tunnise rongisõidu kaugusel asuvas kunstikeskuses. Kui mulle oleks öeldud, et tee feministlik näitus puhtalt oma äranägemise järgi, oleksid minu valikus olnud needsamad kunstnikud – Liina Siib ja Marge Monko –, keda galerii ise välja pakkus. Ma ei pidanud midagi küsimärgi alla seadma.

Kas sul endal olid ka eelnevalt juba mingisugused ootused kujunenud?
Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi. 2012. aasta kevadel käisin Stavangeris ruumide ja institutsioonidega tutvumas, et aru saada, mis koht see on, kuhu ma üldse maandun. Olin varem Bergenis käinud ning linnakogemuse mõttes oli Stavanger selle natuke väiksem analoog. Veel 1960ndate lõpus oli Stavanger suhteliselt väike idülliline kaluriküla, mis kasvas linnaks 1970ndate jooksul, pärast nafta avastamist. Praegu on seal Statoili peakorter ning hulk naftafirmade kontoreid. See linn on kohutavalt kallis, võib-olla üks kallemaid Euroopa linnu igas mõttes. Kinnisvara hinnad on seal tohutult kõrged, sest elamisruumi seal ei ole, aga nõudlus on meeletult suur. Hotellid on kõige kallimad Norras jne. Sellest hoolimata pidi linna elanikkond kasvama kahe tuhande inimese võrra aastas. Üks kunstnik rääkis, et ta oli kolinud sinna 1972. aastal ja lennujaam oli olnud ühe lennurajaga väike puust majake. Muutus on olnud drastiline. Samal ajal on kohalike naftafirmade ja kunstivälja omavaheline suhe väga problemaatiline: nii palju kui mina aru sain, ei olda huvitatud kunsti ja kultuuri toetamisest sealses piirkonnas.

Milline oli sinu kogemus Stavangeri kunstiväljast ja üldisest õhustikust või keskkonnast? Kas põhimõtteliselt on „Estonian Dream” Stavangeri kunstiinfrastruktuuri mõneks ajaks üle võtnud?
Võrreldes Bergeniga, kus on kunsti infrastruktuur märksa rohkem välja arendatud, toimib Stavangeri kunstielu kindlasti teisel tasemel. Bergen on praeguse kunsti mõttes arvatavasti Norra tegelik keskus. Bergen asub Stavangerist 180 kilomeetri kaugusel, aga reaalselt on see kaks korda kaugemal kui Tartu Tallinnast: Bergenisse sõidab praam 5-6 tundi, autoga läheb sama kaua. Kohalik kunstiväli Stavangeris on küll väike, aga päris tegus ning seal on institutsioone, kes aktiivselt tegutsevad.
Linna täielik ülevõtmine meil siiski ei õnnestunud, plaanid olid maniakaalsemad. Realiseerida õnnestus umbes pool sellest, mis algselt oli kavandatud. Lisaks Stavangerile – Rogalandi kunstikeskus, galerii SULT, Tou Scene – on meil kaasatud KinoKino, mis asub Sandnesis ja kus ühel päeval näidati Eesti dokumentaalfilme ja Hå gamle prestegård Naerbo lähedal.
Aga kui keskkonna juurde tagasi pöörduda, oli huvitav see, kuidas Norra kunstis oli tajutav teatav võitlusliku aspekti puudumine. Elukeskkonnana võib Stavanger olla kunstnikele päris meeldiv, arvestades, et Põhjamaade kunst on ikkagi formalismi kalduv. Eredamalt iseloomustab seda siiski üks Venezuela päritolu modernistlik kunstnik Eugenio Espinoza, kelle Stavangeri kunstnikud olid sinna kutsunud. Formaalses mõttes sobitus ta väga hästi sealsesse keskkonda, kuid tema töödest kumav jõhkrus või robustsus oli hoopis midagi muud. Ta ütles mulle: „Anders, kui ma siin elaksin, ei teeks ma kunsti, sellel ei oleks mõtet, siin on liiga hea olla.”

Festivali pealkiri on küll laenatud Flo Kasearu videoteosest, kuid vaatluse all on Eesti unelm laiemas tähenduses. Tegemist ei ole ju „armsa kodumaa” representatsiooniga, vaid laiema kriitilise suhestamisega?
Eks see natuke irooniline pealkiri on. Tegelikult tööpealkirju oli mitmeid, aga lõpuks mulle tundus, et kõik teised variandid olid liiga agressiivsed. „Estonian Dream” on arvatavasti kõige neutraalsem, aga pärast Flo Kasearu video vaatamist, mis sümboolselt raamistab kogu festivali, võiks see tervikpilt muutuda. Algselt ei olnud plaanis otseselt Eesti identiteedipoliitikaga tegeleda, aga see küsimus kerkis päevakorda Rogaland Kunstsenteri uue juhi Geir Haraldsethiga dialoogi pidades. Arutasime rahvuspaviljoni kui formaadi mõttekust ja mõttetust ning miks üldse teha Eesti näitust Stavangeris. Peamine küsimus oli ikkagi, et mis võiks olla selle näituse laiem eesmärk, sealt see fookus Eesti kui postsovetliku ühiskonna kriitika suunas vajuski.
Sealt edasi kerkisid esile rahvusküsimus, identiteediküsimus, suhe riiki jne. Sellele omakorda sai paralleeliks kinoprogramm, mis algab „Esto tv” mocumentary’ga „Vali kord!” ja lõpeb Kristina Normani filmiga „Et meeldiks kõigile”. Üldiselt kujuneski programm suhteliselt dokumentalistika keskseks, mille hulka kuulub kindlasti ka väljasolev kunst, mis üritab maailma hõlmata dokumentalistika vahenditega: näiteks Johnson ja Johnsoni „Paldiski projekt”, mis leidis oma kulminatsiooni nädal enne festivali avamist. Aga seal on ka Toomiku personaal ja Kaido Ole ning Erki Kasemetsa ühisnäitus, mille kontekstis dokumentalismist või poliitikast on otseselt väga keeruline kõnelda.

Sa nimetasid seda projekti oma kuraatoritekstis ka „eestlaste invasiooniks Eestisse”. Kas üldises plaanis võikski seda pidada „Eesti unelmaga” kaasneva näivuse paljastamiseks?
Johannes Säre ja Kristiina Hanseni „Väike maja perifeerias” on minu jaoks suhteliselt hea töö, mille kaudu seda näivust sümboliseerida: kahe peegli ristnurgas olev veerandmaja kujutis, mis paljuneb mitmes suunas, loob illusiooni suuremast ja võimsamast tervikust. Fookuses oli ju ka identiteeditaju nihe, mis on Kasearu video keskne punkt. Selles videos on olemas kõik emotsionaalsed tasandid – draama, traagika, koomika, luhtumine, valesti tõlgendamine ja kerge piinlikkustunne –, mis on ka selles projektis tervikuna esindatud. Mulle meeldib, et see on ambivalentne kujund, mis ei ole üheselt mõistetav. Ei ole mingit mõtet toetuda puhtale vastandumisele, tasub olla enesekriitiline, kuid mitte vaenulik. Ma loodan, et seal on ka üldistust, mis hakkab tööle laiemas Ida-Euroopa kontekstis. Sest, olgem ausad, natsionalismi problemaatika ei ole ainult Ida-Euroopa probleem, norralased teavad väga hästi, et see on ka nende probleem. Eesti kunstnikud on selle probleemiga just viimase kümnendi jooksul eriti intensiivselt tegelnud. Seetõttu ei saa öelda, et see teema ei ole Eesti kunstis aktuaalne.

Mis sinu arvates võib põhjuseks olla, et see teema just viimasel kümnendil esile on kerkinud?
See on kindlasti reaktsioon üldiste poliitiliste olude muutumisele võrreldes 1990ndatega. 1990ndad olid sümboolse vaakumi aeg – üks kujund, mis tervest Ida-Euroopast sellel perioodil vastu karjus, oligi võib-olla selline agressiivne, kehaline ja röökiv Ida-Euroopa kunstnik, kes justkui ei suuda kõnelda, õigemini, artikuleerida, aga kes siiski katsub kõnelda, kuid paraku tal ei ole keelt. Vana keel enam ei kehtinud ja uus ei olnud veel omandatud. Nii ta siis röökis seal, kahe maailma vahel, keeletult. Tavaliselt me neid protsesse nii ei tõlgenda, kui mulle on 1990ndate Ida-Euroopa kunst järjest enam hakanud nii näima: Kulik, Brener, Rakauskaite, Semper, Toomik, Kozyra jne. Iseenesest on see ilus kujund, kuid see oli reaktsioon ajastule ja oludele, mis peegeldab omakorda transformatsiooniühiskonda, mida me ei suutnud adekvaatselt interpreteerida ja artikuleerida.
Teise diskursusena kerkis 1990ndatel esile uue meedia keskne käsitlus – Eestis peamiselt fotokeskne –, mida propageeriti kui sotsiaalset või poliitilist kunsti, kuid mis minu meelest tagantjärele vaadates seda üldse ei olnud. See tegeles peamiselt mälu ja identiteedi küsimustega, kujutise ja ajaloo tõeväärtusega jne. Sellal ei olnud Eesti kunst väga sotsiaalne ega ka poliitiline. Tegeleti pildi tõe väärtuse, mitte sotsiaalsete probleemidega, need kerkisid fookusesse siis, kui n-ö ultraliberaalsele pöördele järgnes konservatiivne laine, mis jõudis Eestisse näiteks Res Publica esilekerkimisega.
Kindlasti on üldplaanis toimunud teatav tasalülitumine, kuid teisalt võib küsida, kas röökiv Ida-Euroopa kunstnik oli just see kuvand, mida me tahtsime. Teisalt on eristuvus veel endiselt olemas, sest Eesti ja Ida-Euroopa kunst on märgatavalt poliitilisem ja angažeeritum kui näiteks Põhjamaade kunst. See angažeeritus on teisetüübiline kui Kesk-Euroopas või Balkanil. Erinevused on säilinud, aga need ei ole vormilised, vaid pigem kontekstuaalsed ja sisulised.

Kui rääkida kaasaegse kunsti „keelest” kui rahvusvahelisest või kohati isegi rahvusülesest fenomenist, siis mil määral saaks üldse rääkida rahvuslikust kaasaegsest kunstist? Ma näen, et siin saabki olla ainult sisuline seos.
Riik on olemas, keel on olemas, kultuur on olemas, rahvus on ka olemas. Kuid kuskil on mingid käärid, minule arusaamatul põhjusel – justkui kunst, mis on oma rahvuse või riigi suhtes kriitiline, ei oleks selle rahvuse või riigi kunst. Vastupidi, just siis on kunst seda kõige rohkem. Arvan, et teatud mõttes võibki väita, et see idiosünkraatilise modernismi keel, mis valitses 1970ndatel, on teatud mõttes palju vähem eesti kunst, kui see kunst, mis võtab kriitilisse fookusse mõne Eestile omase probleemi.
Aga „Estonian Dreami” puhul tahaksin üle rõhutada, et see on konteksti tehtud ja dialoogis valminud asi. See ei ole väikese Eesti kultuuriimperialistlik invasioon ega minu kuraatori-manifestatsioon. See on tavapärasest erineva meetodiga tehtud projekt, kuid tegu on siiski rahvuspaviljoniga, mis sest, et kriitilise rahvuspaviljoniga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht