?Wien Modern?

Ülo Krigul, Viin

Festivali ?vapiloomadeks? olid Cage ja Neuwirth. Sel teisipäeval lõppenud ?Wien Modern? (28. X ? 30. XI) pakkus kaasaegseid muusikaelamusi 59 võimalusel.

 

?Wien Modern??

Esmapilgul ei ole Austria pealinn sugugi modernne keskkond. Ja ega ta ole seda tegelikult ka pisut põhjalikumal vaatlemisel. Või siiski? Oleneb, millega võrrelda. Üldine Stimmung näib aga olevat kuhugi umbes saja aasta tagusesse aega seisma jäänud: tänavapildis annavad endiselt tooni voorimehed, muinasjuturaamatutest tuttavate kohvikute vitriinid, Klimti teosed (nii galeriides kui turistide T-särkidel). Isegi ooperimajja astudes tervitavad seal sind vähemalt Karajani-aegsed uksehoidjad…

 

?Wien Modern?…

?on aastast 1988 toimuv ja hetkel üks Euroopa suuremamahulisemaid nüüdismuusika festivale. Loomulikult saab selliste mõõtmete puhul, ajaliselt rohkem kui kuu aega kestnud üritusest pigem omalaadne elukeskkond kui kontsentreeritud festival. Liiatigi jagunes ?Wien Modern? veel eraldi pisikesteks alafestivalideks: John Cage?i filmide retrospektiiv, performance?i-ürituste sari TanzQuartier Wienis, heliloojate portree-kontserdisarjad ning verinoorele publikule mõeldud tsükkel ?Dschungel Wien?. Eriti tõstaksin esile viimast kui targasti tulevikku investeeritud ettevõtmist. Nimelt korraldati ?Dschungel Wienis? päevaseid kontserte alates viiendast eluaastast, mängu(lisuse) kaudu õpetati neid kuulama ja rääkima sama keelt, milles hiljem õhtuti n-ö päris kontserdid kõlasid. Kuigi kontserdisaalid on siin valdavas enamuses täis, ollakse Viinis mures kontserdikülastaja vananemise pärast ja tegeletakse aktiivselt asjatundliku publiku järelkasvu küsimusega. Au ja kiitus!

 

Cage ja Neuwirth

Kui (vähem või rohkem) klassikalist muusikat tutvustatakse pigem kuulsate interpreetide abil, siis nüüdismuusika kehtestab ennast üldiselt ikka helilooja isikus. Seekordse ?Wien Moderni? ?vapiloomadeks? olid John Cage ja Olga Neuwirth. Poliitiliselt korrektne paar: üks Ameerika päritolu, euroopaliku koolitusega (põlise viinlase Arnold Schönbergi õpilane!) ja mõlema kontinendi avangardielu omal ajal kõvasti tuulutanud klassik ning teine  kodumaine silmapaistev noorema põlve helilooja.

Neid seob omavahel veel üks oluline seik: tihedad kokkupuuted teiste kunstivaldkondadega. Kui aga Cage?i puhul interdistsiplinaarsed teosed-kontseptsioonid moodus­tavad sedavõrd olulise osa tema loomingust, et teda helilooja asemel pigem leiutajaks on tituleeritud (õpetaja Schönbergi hinnang…), siis Neuwirth liigitub ikka rohkem helilooja poolele. Siiski, enamik tema ettekandele tulnud teostest on sündinud vahetus koostöös teiste kunstnikega. Tihe töö- ja sõprussuhe seob Neuwirthi ka värske Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, samuti austerlanna Elfriede Jelinekiga (kes on muuseas Neuwirthi järgmisel aastal Berliinis esietenduva ooperi libreto autor). ?Wien Modern?il? kõlanud Neuwirthi muusika jättis mulje, et tegemist on kahtlemata huvitava ja intrigeeriva mõttemaailmaga kunstnikuga ning kompositsioonitehniliselt ka väga korraliku heliloojaga.

 

Teised heliloojad

Festivali kavas oli üldiselt päris palju ruumi jäetud noorema põlvkonna, s.o 60ndate teisel poolel ja hiljem sündinud heliloojate muusikale. Suhteliselt (veel) vähe tuntud nimedest jättis mulle eredaima mulje itaallane Fausto Romitelli, kes suri küll kahjuks selle aasta juunis 41aastaselt vähki. Tundus, et tema muusikas on mingi oluline sisemine ausus, üldistav sisuline mõõde ja tehniline teostus väga heas tasakaalus ja üksteist toetamas. Kui muusika on vaimukas ilma vaimukusteta, tehniliselt perfektne ilma tehniliste nõksudeta ja köitev ilma pretensioonita mingile üldisele arusaadavusele, siis võib see ikka päris õnnelikuks teha. Romitelli kuulamine tegi mind küll.

Kavast ei puudunud ka ühele korralikule uue muusika festivalile vist juba kohustuslikuks saanud nimed nagu Harrison Birtwistle, Luciano Berio, Gérard Grisey, Giacinto Scelsi jt. Ning siis veel rida heliloojaid, keda tuleviku tarbeks kavatsen meelde jätta: Johannes Maria Staud, Jörg Widmann, Mark Appelbaum, Brice Pauset.

 

Alfred Schnittke

Kui nüüd minna dramaatiliseks: festivali päästis kolmest järjestikusest õhtust koosnev Schnittke portree-kontserdisari. Esimest korda tekkis selline päris korraliku kontserdi tunne. Taas tuleb mängu erinevate komponentide harmoonia. Seekord helilooja ja interpretatsiooni oma: Gidon Kremer ja Kremerata Baltica lõpetasid ?Wien Modern?il? oma kokku kolm kuud kestnud Jaapani-USA turnee kahe suurepärase kontserdiga Schnittke Concerto grosso?dest ja kammermuusikast. Lisaks veel ?ostakovit?i 14. sümfoonia. Tegemist oli parimas mõttes vilunud (aga mitte kulunud!) ja pühendunud esitusega. Märk muusikute kõrge tasemeni viidud süvenemisest ja ühisest vereringest oli ka see, et mängiti ilma dirigendita. Keerukad teosed esitati kohati täiesti uskumatult ühtselt hingava organismina.

Schnittke kontserdisari tipnes RSO Wieni (Viini Raadio Sümfooniaorkestri) ja Gidon Kremeri kolmest poolest koosneva kontserdiga Eri Klasi juhatusel. Ettekandel taas Concerto grosso?d: seekord suure sümfooniaorkestri koosseisu nõudvad nr 2, 4 ja 5.

Tegelikult kujunes Schnittke selle festivali sisuliseks raskuspunktiks. Arvan, et määravaks saigi siin esitajate kokkusulamine esitatavaga. Nii Klas kui Kremer on ju mõlemad Schnittke ?ihuinterpreedid?, kes on paljude tema teoste sünni juures olnud ja need esiettekandele toonud. Kui vaadata neid kontserte n-ö tüüpilises nüüdismuusikafestivali paradigmas, kus tihti äratavad enim tähelepanu eksperimentaalsus, otsingud ja uuenduslikus, siis võib öelda, et ei olnudki nendes esitustes midagi erakordset ? ?Wien Modern?il? oli teisigi häid ja ka erakordselt häid kontserte. Siin oli muusika aga lihtsalt pigem erakordselt loomulik, üldises festivalimelu kontekstis erandlikult keskendunud, sisemise veendumusega.

 

Eesti muusikat

TanzQuartier Wieni performance?ite sarja mahukaimaks ürituseks oli koreograaf Jerome Beli pooleteisetunnine üpriski huvitav tsükliline happening?i-programm John Cage?i kontseptsioonidest, mis päädis sellega, et saalitäie seisva rahva hulka paigutati paarkümmend väikest last koos erinevate pillidega. Igaüks siis mängis, mida oskas ? kes noodist, kes peast. Mõni laulis. Rahvas käis ringi, kuulas ja imetles. Mina ka. Sattusin päris saali nurka. Seal oli üks pruunide silmade ja äranäritud küüntega väike poisike, kes mängis akordiinal Gustav Ernesaksa pala ?Rongisõit?. Kui ta oli lõpetanud, küsisin talt, et kes talle selle loo õpetas. Ta vaatas mulle oma pruunide silmadega korraks justkui etteheitvalt otsa ja läks siis kiirel sammul minema. Teised lapsed jäid veel musitseerima. Kuidagi kõhe hakkas mul…

 

?Wien Modern?!

Ega ?Wien? ei ole otseselt ?modern?. Pole vist kunagi olnudki. Aga nagu muuseas ja märkamatult on siin laias laastus viimase 200 aasta lõikes iga 100 aasta järel kogunenud midagi, mis otseselt ja oluliselt on mõjutanud protsesse järgmise sajandi muusikas. Kuivõrd me elame tsüklilises ajaarvamises, siis selle loogika järgi oleks praegu vist jälle aeg…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht