Wagneri ooperid on erakordne väljakutse

Neeme Kuningas

Külalislavastaja Daniel Slateriga vestleb Neeme Kuningas 14. märtsil esietendub rahvusooperis Estonia Richard Wagneri 200. sünniaastapäeva tähistamiseks tema romantiline ooper „Tannhäuser”. See on siin ooperi kolmas lavastus pärast pikka vaheaega: esimesed esitused oli 1939. ja 1942. aastal (lisaks kontsertettekanne aastal 2003). Seekord on lavastaja Daniel Slater ja kunstnik Leslie Travers Inglismaalt, dirigent on Vello Pähn, valguskunstnik Anton Kulagin ja liikumisjuht Kati Kivitar. Mister Slater, kuidas teist sai ooperilavastaja? Daniel Slater: Minu ema on näitleja ning isa teatrijuht ja lavastaja, seega eeldan, et minu maandumine sellele erialale oli üsna möödapääsmatu. Muide, isa tuleb ka Tallinnasse „Tannhäuseri” esietendusele! Olin lapsnäitleja mitmes tele- ja teatritükis ning lavastasin Cambrige’i ülikoolis palju näidendeid. Üsna varsti, kui olin alustanud elukutselise lavastajana Londoni vabateatrites, kutsus üks uus ooperikompanii mind tegema „Jevgeni Onegini” kammerlavastust. See oli mu esimene kokkupuude ooperiga ja armusin sellesse kunsti jäägitult. Mõne kuu pärast sain ettepaneku tulla tööle Põhja-Inglismaale Leedsi teatrisse Opera North, kus mulle anti lavastada esimene suurteos – Smetana „Müüdud mõrsja”. Lavastust näidati ka Strasbourgis ja Berliinis ning nii algaski kümme aastat tagasi mu ooperilavastaja karjäär.

Mis teeb ooperilavastaja elukutse haruldaseks, eriliseks?

See on väga ebatavaline amet ning selle erilisust on väga keeruline seletada neile, kes teevad nii-öelda normaalset tööd. Olen täielikult vabakutseline ega ole seotud ühegi konkreetse ooperiteatriga. Mind kutsutakse lavastama projektipõhiselt, tavaliselt sünnib leping paar aastat enne esietendust. Lavastusperioodide vahel kulub nädalate viisi aega, et arutada kunstnike, koreograafide, valguskunstnike ja assistentidega tulevaste lavastuste ideid ja arengusuundi. Aasta või pool enne prooviperioodi esitleme teatrile lavakujunduse lõplikku maketti.

See amet nõuab väga pikalt kodunt eemalolekut. Ajaks, mil esietendub „Tannhäuser”, olen kodust ära olnud kaks ja pool kuud, kuna just enne seda lavastasin Antwerpenis „Nabucco”.

Olete lavastanud teoseid laias ajaskaalas, Händeli, Mozarti, Verdi, Wagneri, Puccini, Prokofjevi, Britteni, Janáčeki jt heliloojate oopereid. Kas teil on välja kujunenud mõni lemmikautor või -ajastu?

On lavastajaid, kes seovad end tihedalt mõne ajastuga, kuid mina sellist vajadust ei tunne. Lavastan nii Händelit („Simson” ja „Xerxes”) kui Mozartit („Don Giovanni” ja „Võluflööt”) ja Wagnerit sama kirega. Lisaks „Tannhäuserile” olen viimasel aastal toonud lavale ka „Lohengrini” ning „Tristani ja Isolde”. Iga helilooja esitab erinevaid väljakutseid ja sunnib mind otsima uusi lahendusi. Tegelikult tunnen end väga õnnelikuna, et mul on olnud võimalus kokku puutuda nii paljude esmaklassiliste heliloojate teostega. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et soovin rohkem lavastada Janáčeki ja Brittenit!

Kas teie lavastaja-arsenalis on midagi ainult teile omast, made by Slater, millele kindel olete ja mida alati kasutate?

Ei, mingit universaalset arsenali mul ei ole. Selle kohta tuleks küsida lauljatelt, kellega ma regulaarselt koos töötan. Lähenen igale lavastusele püüdega rõhutada seda, mis teeb sellest ooperist briljantse teose. Lahendan tüki probleeme nii, et need ei valmistaks publikule pettumust. Teen endale selgeks, kus asub teose tuum, leian viisi, kuidas panna see tuum kõnelema selgelt ja asjakohaselt tänapäeva publikuga. Palju aega kulub mõeldes tüki peategelastele ja sellele, kuidas mina esitaksin üht või teist rolli lauljana, kes ma muidugi ei ole.

Pean ütlema, et tavaliselt on mu lavastused siiski mõistlikkuse piires modernsed, mitte tingimata ajastutruud, loodetavasti ka selge narratiivi ja täpse kontseptsiooniga, mis sellele teosele ainuomane.

Miks on ooperihelilooja Richard Wagneri looming nii oluline ja tähtis? Mis ikkagi teeb tema ooperid nii eriliseks?

Wagneri loomingu unikaalsusest ja tähtsusest on kirjutatud sadu raamatuid, seega pelgan, et paarilauseline kokkuvõte tunduks tüütu! On palju asjaolusid, mis tema ooperid selgelt teistest eristab: mitte ainult mõnede ooperite pikkus, vaid kindlasti teemavalik ja filosoofilised probleemid, aga ka tegelaskujud, kes on teatud tunnete esmaavastajad, kes esitavad elule erakordselt võimsaid väljakutseid, kes kogevad inimelu äärmuslikke olukordi. See seletab võib-olla osatäitjate häältele esitatud äärmuslikke nõudmisi … Wagneri ooperitega töötamine on erakordne väljakutse, need on meeletult teatraalsed ja loovad rohkelt kujutluspilte.

Millest Tannhäuseri lugu teie lavastuses meile jutustab?

„Tannhäuser” on nõudlik ooper, üks Wagneri viimaseid, mida helilooja korduvalt ümber tegi, ikkagi ühegi redaktsiooniga lõplikult rahule jäämata. Keerukas on eelkõige Tannhäuseri kuju ise. See võib ettevaatamatu ja väära tõlgenduse tõttu jääda ebahuvitavaks ning Elisabethi ja Wolframi varju, kellest üks on Veenusemäe (stseen, millega ooper algab) ja teine Wartburgi (kus toimub enamik tegevusest) võrdkuju. Ooperi peateemaks on kahtlemata lõhe Veenusemäe sensuaalsuse ja Wartburgi intellektuaalsuse vahel ning Tannhäuseri uudishimulik püüe mõista mõlemat poolt. Vaatajale võibki jääda selgusetuks, milles peitub Veenusemäe külgetõmme (lõputu sensuaalsus ja kirg võivad tunduda pigem imala ja liigohtrana), Wartburgi asukad näitavad aga oma vaimset tühjust, eitades karmilt igasugust tundeelu ja karistades kõiki, kes nende reeglitest kinni ei pea. Koos kunstnik Leslie Traversiga rõhutame veel üht, lakkamatu muutumise (Veenusemägi) ja staatilise maailma (Wartburg) vastuolu. Tannhäuseril ei ole Venusega iialgi igav, sest naine on nii muutlik: näeme etenduse esimese veerandtunni jooksul Venust viisteist korda ümber kehastumas! Samal ajal ei muutu Wartburgis miski. Dünaamika ja staatika vastandamine on võimsad instrumendid, nagu iga lavastaja selles kummalises ooperimaailmas suurepäraselt teab. Olles kogenud Wartburgi seiskunud tardumust, loob Tannhäuser Veenusemäe oma kujutluspiltides.

Meie lavastuses esitab Venuse ja Elisabethi rolli sama laulja – üks on samal ajal teise arendus Tannhäuseri fantaasiates. Kuid ka Venuse lakkamatu muutumine on nimikangelasele liiast. Ta soovib küll tundelist suhet Elisabethiga, kuid ihkab ka stabiilsust ja turvalisust, reegleid. Nii püüab ta Wartburgi tuua selle, mille avastas Veenusemäel, kuid see toob kaasa traagilised tagajärjed nii talle endale kui Elisabethile …

Kuidas jõudsite etenduse visuaalse lahenduseni?

Leslie ja minu eesmärk oli kõigepealt näidata vastuolusid Tannhäuseri sisemaailmas, seejärel anda vaatajaile ettekujutus Wartburgist, näidata, millisest maailmast ta tahab eemalduda ja miks. Siis loome Veenusemäe Wartburgi kujundusse, mis peaks osutama, et see justkui toimub Tannhäuseri kujutluses. Enamikus lavastustes tehakse vastupidi: et Veenusemägi transformeerub Wartburgiks. Meie kasutame ooperi avamängu selleks, et vaatajale need mõtted pärale jõuaksid. Näeme äärmuslikult karsket ja veatut ühiskonda valgete puhaste pindade vahel, kus kõik inimesed paistavad välja, liiguvad ja käituvad ühtviisi. Äkki hakkavad kõik seinad liikuma ja avaneb Veenusemägi, mis meie kujunduses ongi V-kujuline. Edasine jäägu publikule avastada.

Kuidas on sujunud töö rahvusooperi solistide ja kooriga?

See on olnud pingeline ja töine aeg. Isegi koos kärbetega on puhast muusikat kahe ja poole tunni jagu (wagneriaanid vabandagu). Napi kuu jooksul olen teinud proove kahe solistide koosseisuga (kellest ükski pole oma rolli varem laulnud), 60-liikmelise kooriga, kaheksa lapse ja kümne tantsijaga! Kõik pidid end tublisti pingutama, muu hulgas ka selleks, et võõrkeelsest lavastajast aru saada. Õnneks olid etenduse liikumisjuht Kati Kivitar ja assistent Ellen Maiste mul alati tõlkijana käepärast, seega loodan, et kõik öeldu jõudis pärale.

Kas rahvusooperi lava on sobiva suurusega, et etendada „Tannhäuserit”?

Lavaproovideni jõuame sellel nädalal ja alles siis näeme, kuidas kujundus lavale sobitub. Muidugi on see Wagneri standardite järgi pisike lava, kuid mulle see isegi meeldib. Helilooja soovis oma oopereid näha just väiksematel lavadel, kus nõudmised näitlemisele on teistsugused, kaugel neist võtetest, mida kasutavad paljud Wagneri-lauljad. Mulle endale on see töö suureks vahelduseks. Äsja tõin San Franciscos välja „Lohengrini” saalis, kuhu mahub 4000 vaatajat. Teie õdus pisike teater sobib suurepäraselt sellesse linna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht