Viva Margarita!

Toomas Zupping

Estonia kauaaegse primadonna Margarita Voitese juubeliõhtu: juubilariga laval ta olulisemad klaveri- ja orelisaatjad Ivari Iljast Piia Paemurruni ning Andres Uibost Ulla Krigulini, ettekandel läbilõige lauljanna repertuaarist 31. X Mustpeade majas. Kohtusin esimest korda Margarita Voitesega 1978. aastal, kui ta saabus ühel õhtul koos minu vanematega meie poole. Olin siis varateismeline ja kuulsuse toonane külaskäik on siiani meeles.

Eesti ooperielus oli tollal hiilgeaeg, Estonia laval võis näha ja kuulda palju võimekaid artiste, kes on jätnud sügava jälje meie ooperiajalukku. Kroonika jututuba asendasid Pätsuaegsete prouade lemmikkohvikud nagu Pärl, Moskva ja Stude, kus lisaks soojadele saiakestele sai kuulda ka kõmu-uudiseid. Üheks lemmikteemaks oli Estonia kahe primadonna Margarita Voitese ja Anu Kaalu eluolu ja talendi lahkamine, värskeid rabavaid uudiseid kuuldes löödi käsi kokku. Kuulsusi tegid toona kuulsused ise, rahvas ja kommunistlik partei, kes jagas aunimetusi. Teatripublik jagunes kahte võitmatusse leeri, vastavalt sellele, kumb lauljannadest nende arvates ikka parem on ja kes väärib liidu rahvakunstniku tiitlit rohkem.

Mäletan, et Margarita Voitesel oli siis moekas kõrge soeng ja ta nägi tunduvalt väiksem välja, kui olin ette kujutanud. Sellest ajast hakkasin huvi tundma ooperi vastu ja varsti olingi Donizetti „Rügemendi tütre” etendusel, kus Voites tegi Mariana hiilgava osa. Sealtpeale olen primadonna tegemisi jälginud ja tema käekäigule kaasa elanud. Unustamatu elamuse jätsid tema Gilda „Rigolettos” ja Violetta „Traviatas” (mõlemad Verdi), Donizetti „Lucia di Lammermoor” püsib minu mälus siiani ühe parima Lucia tõlgendusena üldse. Veel 2009. aastal laulis ta kavatiini sellise meisterlikkusega, et nii publik saalis kui ka muusikud lava taga olid vaimustatud: hääl kõlas värskelt, koloratuuritehnika oli endiselt loomulik ja pärlendav.

Voites oli esimene Eesti lauljanna, kes pääses Moskva Suure teatri lavale, ta oli oodatud külaline paljudes tollase Nõukogudemaa ooperiteatrites ja kontserdisaalides, ka oli tal võimalus tutvustada oma kunsti paljudes lääneriikides. Tema kavades oli alati esindatud ka eesti autorite looming – nii sai ta võõrsil olles koduigatsust leevendada ja ühtlasi võimaluse tutvustada meie heliteoseid teistele rahvastele. Margaritat on laval alati hea vaadata ja kuulata, tema laul kõlab nii loomulikult ning vabalt, nagu ta ei oskakski teisiti suhelda.

Juubilari kauni tämbriga hääl ja lavaline sära pole raasugi oma ilust kaotanud, aeg on siin tõepoolest oma töö tegemata jätnud. Kuigi Margarita on ooperilavalt juba üle 20 aasta ära, on ta muusikasõpru ikka ja jälle üllatanud kadestamisväärse vokaalse kõrgvormiga ja ammendamatu energiaga, tema hõbedane hääl on sillerdanud paljudes Eesti kontserdisaalides ja kirikutes. Voites on hea meelega laulnud muusikalides, teinud koostööd paljude popartistidega, osalenud heategevusüritustel, partneriteks enamasti temast kaks-kolm korda nooremad muusikud.

Nii ka seekord oma 75. sünnipäeva puhul Mustpeade maja valges saalis täismajale antud kontserdil – jõudu ja elurõõmu daamil jagub, tema koloratuuritehnika annab silmad ette poole noorematele. On räägitud väärikast vananemisest ja õigel ajal lavalt lahkumisest. Mida aga teha sel juhul, kui hing ihkab laulda ja looduse antud erakordselt vastupidav hääl ei ilmuta kulumise märke? Nii nagu Margaritat on õnnistatud erakordse andega, on meie mitme generatsiooni publikul olnud au osa saada tema kunstist. „Viva Margarita!” skandeeris publik tema sünnipäevakontserdil. Voitese üle 50 aasta kestnud karjäär jätkub!