Violino bis!

Toomas Velmet

Vogleri kvarteti kontsert 17. II Estonia kontserdisaalis.Eesti Kontserdi tänavusel hooajal tõmbab tähelepanu uus kontserdisari „Violino bis!”. Ei pea ju kaua mõtlema, mida see sari sisaldab. Ent viiulimuusikale on lisandunud veel viiuliperekonna liikmed tšello ja altviiul ning produtsendi erilise lemmikuna kolm keelpillikvartetti. Silmatorkavalt hea on väliskuulsuste ja nn väliseestlaste vahekord 5:4 Eesti kasuks.

Tuletaksin meelde eelkõige sarjas osalevad eesti muusikud: Silver  Ainomäe (Soome), Arvo Haasma (Hiiumaa), Maano Männi (Soome), Arvo Leibur (Holland), Elar Kuiv, Teet Järvi ja Marius Järvi (kõik Soome). Väliskuulsused on Henning Kraggerud (Norra), Midori Gotō (Jaapan/USA), Minguet-kvartett ja Vogleri kvartett Saksamaalt. Lisaks kõigele said muusikasõbrad näha-kuulda vähemalt nelja haruldast itaalia meistri keelpilli: kaht Bartolomeo Giuseppe Guarneri del Gesu (1698–1744) viiulit (Kraggerud, Midori), Andrea Guarneri  (1626–98) tšellot Stephan Forcki käes Vogleri kvartetis ja Giovanni Battista Guadagnini (1711–86 ) viiulit sama kvarteti liidri Tim Vogleri käsutuses. See on ju päris tõsiselt võetav superinstrumentide invasioon Eestisse. Guadagnini viiuleid kutsutakse veel „vaese mehe stradivaariusteks”, mis teeb nendele ainult au. Selle tõestuseks mõned nimed, kellel selline pill on: Julia Fischer, Viktoria Mullova ja Vanessa Mae.

Saksamaa kvartetid on reeglina traditsiooniliselt  akadeemilised ja püüavad end identifitseerida isikupärase interpretatsiooni kaudu. Vogleri kvarteti kava koosneski ainuüksi selle žanri raudrepertuaarist, mille hulka tuleb peale Joseph Haydni ja Ludwig van Beethoveni loomingu lugeda ka Erwin Schulhoffi oma (1894–1942), vähemalt tema keelpillikvartett nr 1 (1924). Schulhoff on üsna vähe tuntud XX sajandi helilooja, kes sai tuntuks pigem oma maailmavaate muutuste kui loominguga.  Euroopa murrangulistel aegadel (u 1930) sai endisest avangardistist (dada) tulihingeline kommunist, kes pööras oma senisele loomingule seda kategooriliselt eitades selja. Ei pea vist lisama, et helilooja arvestatav loominguosa jääb eituse perioodi: nimetatud kvartett ja veel „Viis pala keelpillikvartetile” ongi tema loomingus need, mis elavad kontserdilavadel tänapäevani.

Kvartett on tonaalne ja rahvuslike (slovaki) tunnustega, kuid hästi kuulatav ja pakub kõigile kvarteti liikmetele palju esituslikke võimalusi. Eriti tuleb tunnustada altviiuldaja ja tšellisti suurejooneliste ja ulatuslike kadentside meisterlikku esitust. Kvartetižanri vanaisa Haydni tohutust varasalvest oli kontserdi avateoseks valitud Kvartett g-moll (Hob III:74), nn „Reiterquartett/ Ratsanik”, millest minu hinnangul saigi eelkõige ansamblimeisterlikkuse ning esituse täpsusega kontserdi tipphetk. Kontserdi teise poole täitis Beethoveni üks kolmest nn Razumovski kvartetist  – e-moll, op. 59 nr 2. Millegipärast on see kolmest „Razumovskist” kõige vähem mängitud ja seda enam väärt teos.

Vogleri kvartett esitas ulatusliku teose ehtsaksaliku täpsusega. Kuid teades, et vürst Andrei Razumovski oli Vene riigi laia joonega suursaadik vabameelses Viinis (seda on autor märkinud ka teose III osas Theme russe), oodanuks pisut emotsionaalsemat raamidest väljumist kas või mõningase lõivumaksmisega ideaalsele täpsusele. Kuid ka selline  etalonlik esitus on ju väärtus. Seda enam, et Schulhoffi teoses ju oma kirglikkust vaka all ei hoitud. Eesti Kontsert on seni väga hoolikalt valinud keelpillikvartette, keda meile kutsuda. Usutavasti see tava jätkub nagu ka ennast igati õigustanud sari „Violino bis!”.