Viljandi folgist subjektiivselt

Märt-Matis Lill

On juba vääramatu traditsioon, et juuli lõpus raputatakse Viljandi linn pärimusmuusika austajate poolt neljaks päevaks üles eneseküllasest väikelinlikust letargiast ning muudetakse andunud musitseerimise ja mõnusa äraolemise keskuseks. Traditsiooniliselt kätkeb nende päevade muusikaline pool kirjut valikut sellest, mida pärimusmuusika koondnimetuse alla üldse mahutada annab. Oodatult kirju oli ka tänavune festival, pakkudes nii ülimat professionaalsust, nakatavat entusiasmi kui kõike seda, mis sinna vahele jääb.

Kõnealuse festivali teemaks oli ?poogen? ja peab ütlema, et tänavu jõudis minule esimest korda üldse kohale, et festivalil on ka teema. Võib-olla olen juba festivali kaosega niipalju harjunud, et mingi üldistav tasand ei jää enam selle varju. Aga eks tuli selleaastane teema ka oma olemuselt kuidagi esile ? millegipärast on nii, et ka ansambli kontekstis kipuvad just viiuli perekonda kuuluvad pillid kuidagi silma ja kõrva jääma.

 

Piiride ületamisest ja piiril elamisest

Poogendamist sai tõesti kuuldud kõikvõimalikes eri vormides. Võib-olla üheks avastuslikumaks ja eredamaks elamuseks jäi Kanada duo Fiddlesong. Õieti on ansambli nimi pisut eksitav, sest see, mis nende puhul rabas, oli viiuli ja jalgadega rütmi trampimise jahmatavalt välja arendatud ühendus. Kui mõne loo puhul lisandus nendele kahele veel laul, siis oli küll kohati raske oma silmi ja kõrvu uskuda. Kanada pärimusmuusika oli minu üks selle festivali suurimaid leide. Teadsin varem Kanada imetlusväärselt kütkestavasse pärimusmuusikasse kuuluvatest iiri, ?oti ja prantsuse muusika hoovustest. Et sealt ka indiaanlaste ja isegi juudi muusika mõjusid leida võib, seda ma tõesti ei teadnud.

Kui Kanada muusika pakkus eredaid elamusi traditsioonist, mis on tekkinud piiride ületamisest, siis ungari Esztenás jagas kuulajatele kogemusi piiril elamisest. Moldovas ja Rumeenias elava ungari etnilise vähemusrahvuse traditsiooniline muusika on kantud nii tugevast iseendaks jäämise vajadusest kui ka mõjudest, mis on sulandunud vähemusrahvust ümbritsevatest kultuuridest. Selle muusika kohati esile ujuvates Balkani mõjudes oli midagi eripäraselt lummavat ja igatsuslikku. Samas on see midagi sellist, mida Balkani muusikast endast sellisel kujul ei leia.

 

Rabavad virtuoosid

Esztenási muusikalistest lätetest tuli ka üks festivali vaieldamatuid tippesinejaid, milleks oli moldova ansambel Stefanet Folk Band. Seda, mida moldovlased pakkusid, on raske kirjeldada teisiti kui uskumatut professionaalsust ja virtuoossust. Eriti puudutab see ansambli liidri, vioolamängija Anatol Stefaneti ja simblimängija Sandu Sura etteastet. Rabav oli, millise mängleva kergusega kogu see muusikaline tulevärk kuulajatele edasi anti. Millegipärast on nii, et mida parem mängija, seda vähem on märgata pingutust virtuoossete käikude ettekandmisel, samas kui keskpärasemad mängijad üritavad vähegi raskema lõigu puhul justkui kuulajaile selle tehnilisust just alla kriipsutada. Pill on viimaste puhul nagu halb sulane, keda peab sundima.

Anatol Stefaneti tegi aga vioolaga tõesti mis tahtis ? ülikiiretest käikudest kõikvõimalike loodushäälte imitatsioonideni välja. Sealjuures ei olnud siin efekte efekti pärast, see muusika mõjus just sellisena, nagu ei saakski kuidagi teisiti kõlada. See oli ilu ? aga kontsentreeritud ja intensiivne ilu, mis tihtipeale võttis hinge kinni ja pani pea pööritama. Müts maha festivali korraldajate ees selle bändi kohaletoomise eest!

Veidi teist laadi virtuoossuse kultuuri esindas ?otlaste Brolum, kes oli ühtlasi üks seekordsetest pärimusmuusika festivalile ?kohustuslikest? keldi esinejatest. Peab ütlema, et taas kord ei pakkunud see keldi värk Viljandis midagi erilist. Korralik, aga mitte midagi palju enamat.

Nii mõtlesin ma enne seda, kui olin kuulnud samu mängijaid tegelaste toas spontaanselt alanud ja kulgenud jam session?il. Seal toimus küll midagi rabavat: sellist andunud ja lummavat pillimängu ei ole ma tükk aega kogenud. Aeg ununes täielikult ja kui end täiesti hingetuks mänginud muusikud lõpuks enam uusi d?iige ja riile üles ei võtnud, oli kell juba kuus hommikul. Näide siis sellest, et lõplik tõde ei kõla sugugi vastu kontserdilavalt ja et paljud festivali kõige eredamad hetked jäävad väljapoole ametlikku programmi. Ja et kontserdilava kipub soosima mingit kindla peale minekut.

 

Nii jama kui tipphetki

Mõne bändi jaoks on aga just see laval toimuv peamine. Kui mulle midagi pärimusmuusika vallas närvidele käib, siis on see just selline show-keskne, glamuuri peale üles ehitatud pärimusmuusika käsitlus, kus muusika on pigem teisejärguline. Tänavu esindas sellist lähenemist valgevenelaste Osimira, kes mõjus oma kunagiste eurolauluvõistluse võitnud naabrite kloonina. Nad tegid kõik mis vaja, et muuta pärimuskultuur iiveldamiseni eksootiliseks: lollakad kostüümid, sireda säärejooksuga rahvariietes viiuldajatibi, palju hüppamist ja kargamist ning selle kõige saateks ? vägagi väheütlev muusika.

Muidugi võiksid väljendid ?universumi pulss? ning ?Surm ulatab käe Elule? taiplikumale vihjata, millega tegu. Minul läks kahjuks pool tundi väärtuslikku folgiaega, et asja olemusest aru saada. See aeg oli seda väärtuslikum, et samal ajal esines kultrahoovis rootslaste duo Pelle Björnlert & Johan Hedin, kes olid kogu selle valgevenelaste jama täielik vastand. Nad ei teinud ühtegi üleliigset liigutust, mängisid neid rootslaste kummastavalt mõjuvaid polska?sid ja muid tantse intensiivselt, andunult ja mõnuga. Ja mängisid hästi. See pool tundi oli kindlasti üks festivali tipphetki.

Nii et tundub, et see, mis folgil eredamat on, ei ole tihtipeale see, mida pakutakse suurtel lavadel. Intiimsemad esinemispaigad võivad pakkuda palju hõrgumaid ja lummavamaid elamusi.

Hea näide oli ka prantsuse duo Oliver & Pariselle etteaste, kes suures telgis ei jätnud erilist muljet, kultrahoovis aga osutusid üheks festivali muhedamaks esinejapaariks: nad suutsid haarata publikut nii oma jutu kui muusikaga.

 

Hubased sisekontserdid

Omaette ?anr on sisekontserdid. Seal on täiesti teist laadi õhkkond: palju intiimsem, hubasem, istuvast publikust tulenevalt kahjuks ka distantseeritum. Selleaastastest sisekontsertidest jäi meelde kirgiisi trio Jan Yrgagy virtuoosne etteaste, mis oli korraga kosutav, kütkestav ja hariv.

Kindlasti väärib märkimist ka ukrainlaste Hurtopravci kontsert Suures toas, mis võiks pretendeerida folgi kõige sürrealistlikumale elamusele. Siin oli kõrvuti mõjuvalt etendatud viljalõikusrituaalide muusikat kui ka täielikku sentimentaalset kit?i. Ansambli kaks meesliiget olid mõlemad väge ja tahtmist täis, mõnes loos mängisid aga nii mööda ja valesti, et mul oli küll raske naeru tagasi hoida. Selles mõttes kindlasti üks festivali ehedamaid kontserte.

Eestlastest jäi meelde Oorti etteaste. Teada küll oli, mis tuleb ja kuidas tuleb, aga ikka läks hinge. Kohe väga. Eesti regilaulu sugestiivses väes ja Sünteri Sassi introvertses esinemislaadis on kuidagi täiuslik kooskõla. Pisut kurvaks teeb aga, et Oorti repertuaari nii vaevaliselt uusi lisandusi tuleb. Eks see ole teatud mõttes sümptomaatiline paljudele eesti pärimusmuusikutele: esinemisvõimalusi on vähe ja seetõttu arengut eriti ei toimu. Mis viib mõttele, et hädasti oleks vaja festivalivälist regulaarset kontserdielu. Need neli päeva, trobikond esinejaid ja 20 000 kuulajat võiks ju ennast tunda anda ka muul ajal ja teistes Eesti linnades.

Selle mõttega peangi oma vägagi subjektiivse folgiülevaate lõpetama. Üritada ühe artikli mahus kokku võtta mõtteid nendest neljast päevast on ikkagi üsna lootusetu ettevõtmine, sedavõrd palju oli, mida näha-kuulda-vaadata ja mille üle mõelda. Eks see on mingil moel kooskõlas ka festivali enda vaimuga, mis kontsentreeritud kujul peab andma nelja päeva jooksul kätte selle, mis oma mahu poolest võiks jaotuda aastase kontserdihooaja peale.