Vilistlased on kõrgkooli tugevuse mõõt

Mõtteid Eesti muusika- ja teatriakadeemia vilistlaskogu 7. I üldkogu eel ja järel

MARKO LÕHMUS

EMTA vilistlaskogu uue juhatuse liikmed (vasakult) Elmar Trink, Marko Lõhmus, Andres Pung, Heidi Pruuli, Peep Lassmann, Riina Roose, Indrek Laul ja Kerri Kotta.

Kristel Üksvärav

Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) oli üks viimaseid Eesti kõrgkoole, mille lõpetanud ei tegutsenud kuni eelmise kevadeni ametlikus juriidilises vormis vilistlaskonnana. Kas see oli tingitud liigsest passiivsusest, seda praeguseks MTÜ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Vilistlaskogu moodustanud pigem ei arva. Peamiseks põhjuseks peetakse seda, et akadeemiast läbi käinud muusikud ja näitlejad, kellest täiesti arvestatav hulk õpetab samas akadeemias, toimetavad aktiivselt esituskunstide alal kolleegidega külg külje kõrval ning on akadeemiaga ühel või teisel moel nagunii seotud. Samal ajal on suur seltskond EMTA vilistlasi loomingulises, erialases või ühiskondlikus tegevuses silma paistnud ja seda kaugelt mitte ainult kodumaal. Nende loomingut, aga ka arvamusi kuulatakse. Koolist on meil kõigil isesuguseid mälestusi, aga üks on kindel: muutmata ei ole ükski ülikool selles õppinuid jätnud ning enamasti vaadatakse oma kooliajale tagasi heade mälestuste ja tänutundega. Koolile on tänulikud ka need 36 EMTA lõpetanut, kes 19. novembril 2015 kogunesid ja otsustasid asutada MTÜ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Vilistlaskogu. Registreeringuni jõuti eelmise aasta märtsi keskpaigaks ja praeguseks on liikmeid 210.

Põhjusi, miks vilistlased peaksid koonduma (või miks seda seni tehtud ei ole) on ülal juba pisut kirjeldatud. Aga ajend? Jah, loomulikult valmistas vilistlastele üha suuremat muret EMTA saalikompleksi ehituse igikestvana näiv venimine. „Mida meie, endised üliõpilased, saame teha?“ oli otsesõnu küsijaid 17. detsembril 2015 EMTA saali toetusmarsil toomkirikust saali ehitust ootavale platsile akadeemia taga. Ennekõike organiseeruda ja avaldada ühist survet, arvamust ja toetust nendele, kes saali ehituse üle tulemuslikke otsuseid langetavad. Nii ka läks: EMTA saalide ehituse rahastamisotsus on praeguseks olemas ja vilistlaskogu loomise ajend on pealiskaudsel vaatlusel isegi ehk päevakorrast maas. Tegelikult aga mitte. Laupäeval, 7. I nenditi vilistlaskogu aastakoosolekul, et lõpetanute abi ja tähelepanu vajab ka uus saalikompleks. Kuivõrd saalikompleksi rahastamises on EMTA-l täita arvestatav osa, siis on juba algatatud annetuste kogumine ja esimesed sajad eurod laekunud. Üldkogul käidi välja mitmesuguseid ideid, mida vilistlaskond võiks uue saali valmimisel EMTA-le kinkida kas visuaal- või rahvuslikku käsitöökunsti saali või fuajeedesse. On selge, et vähem kui kahe aasta pärast valmiv saalikompleks, selle sisustamine ja käima lükkamine on üks siduv sümbol tudengite, õppejõudude ja lõpetanute vahel.

Saali avamisega saab kohe liita teise üliolulise, nii senise kui ka järgmise EMTA vilistlaskogu juhatuse peateema: 2019. aastal tähistab meie muusika- ja teatriõppeasutus 100. aastapäeva. Kõigi vilistlaste ideed on oodatud. Seni on juhatusele tulnud näiteks ettepanekud koguda süstematiseeritult endiste õpilaste mälestusi (nii helis kui ka pildis), koguda ja juubeliaasta jooksul võimalikult palju ka rahvusringhäälingu abiga tutvustada senist EMTA ajalugu käsitlevat filmi-, video- ja audiomaterjali. Võimaluse korral võiks jõuda ka DVD-kogumiku avaldamiseni. Vilistlaskogu juhatuse arvates on siin oluline EMTA osakondade-keskuste roll: eks me ikka tunneme pigem ühtsust oma osakonna või omaaegse kateedri lõpetanutega ning meile läheb korda see, keda ja kuidas õpetatakse meie erialal praegu.

Erialakesksusest tingituna ka üks tähelepanek laupäevaselt vilistlaste koosolekult: kõrgema lavakunstikooli vilistlaste hulgast jäi silma ainult Elmar Trink (palun vabandust, kui nüüd keegi veel Panso-kooli endistest tudengitest kohal oli ja tähelepanuta on jäänud). Arutasime väiksemas ringis, miks see nii on. EMTA vilistlaskogu info levitamine on uuele juhatusele üldkogu kinnitatud tegevussuundades tingimatu prioriteet ja üldkogu toimumisest on püütud teavitada võimalikult paljusid lõpetanuid. Lavakunstikool asub eraldi majas Toompeal ja sinna ei ole info nii hästi jõudnud. Ilmselt on üks põhjusi ka see, et lavakunstikool on aastakümneid tunnetanud oma identiteeti (ka vilistlaste seas) kordades rohkem kui üle­akadeemialist. EMTA vilistlaskogu tahab oma ülikoolile olla hea partner ning lavakunstikooli identiteeti raasugi kahjustamata süvendada ka näitlejate-lavastajate ühistunnet akadeemiaga.

Lahkuv juhatus ja EMTA nõukogu sekretär Katrin Puur olid laupäevase vilistlaste kohtumise kokku seadnud mõistlikes proportsioonides. Kõigepealt kestis umbes poolteist tundi senise juhatuse tegevusülevaate esitus, 2017. aasta tegevuskava tutvustus, valiti uus juhatus ja revisjonikomisjon ning rektor tegi tagasivaate viimasesse veerandsajandisse, kuidas EMTA praegust maja ja saalikompleksi taotleti. Seejärel etendasid EMTA tudengid ooperistuudios maitsekalt ja meisterlikult katkendeid oma viimasest barokkooperilavastusest „Dido ja Aeneas“. Järgnes EMTA rektori, prof Peep Lassmanni vastuvõtt. Keegi küsis koridoris: mille poolest see viimane osa nüüd tavapärasest vilistlaste kokkutulekust erineb? Vaatasin ringi ja pean tõdema, et kui vilistlaste kokkutulekud koondavad enamasti viimaste aastate lõpetanuid, siis laupäevasel kogunemisel tulid kohale pigem need, kelle lõpetamisest on möödas juba paar kümnendit. Erandiks tuleb tunnistada lauljad ja kultuurikorraldajad, kelle hulgas oli rohkem just viimastel aastatel lõpetanuid – aga ikkagi kasinalt. Kuidas kaasata vilistlaskonna töö laiendamiseks ja hoogustamiseks just viimasel kümnendil lõpetanute ideid, energiat ja kontakte, jääb uue juhatuse juurelda ja lahendada.

EMTA vilistlaskogu on otsustanud oma tegevust korraldada mitmes töörühmas. Alanud on vilistlaskogu organisatsiooni ülesehitamine, tegevuse kommunikatsioon, juba mainitud „EMTA 100“ tähistamise ja uue saalikompleksi toetamise korraldamine, EMTA ja seal õppinute-õpetanute ajaloolise pärandi väärtustamine ja jäädvustamine ning meie muusikakoolide õpetajate staatuse ja koolitusega tegelemine (20. I plaanitakse sel teemal aru pidada Eesti Muusikakoolide Liiduga). Üldkogul tõstatas prof Kristi Kiilu ka üldhariduskoolide muusikaõpetajate järelkasvu teema, mis aasta-aastalt muutub üha teravamaks probleemiks: otsustati algatada töörühm, kes sellega tegeleks.

EMTA vilistlaskogu kasutab oma infokanalitena praegu EMTA veebilehel eraldi vilistlastega seotud infokeskkonda ja vilistlaskogu Facebooki. Viimast on kõik huvilised oodatud jälgima. Need, kes on ametlikult astunud vilistlaskogu liikmeks ja andnud oma andmed meililisti, saavad regulaarselt infot EMTA ning selle vilistlaskogu üldtegevuste ja töörühmade tegevuse kohta, samuti jooksva kontsertide ja etenduste plaani.

„Iga ülikool on nii tugev, kui tugev on tema vilistlaskond,“ lausus laupäevase vilistlaskogu koosoleku alguses rektor. Väikese kõrgkoolina ei ole EMTA-l vilistlasi mõistagi arvukalt. Eesmärgi võiks aga parafraasina võtta Voldemar Pansolt, kelle raamatust „Portreed minus ja minu ümber“ luges laupäevasel kohtumisel lõike Riina Roose: „Aga iga sajas peaks olema entsüklopeedias.“

Marko Lõhmus on EMTA vilistlane 1992. aastast. 7. I valiti ta EMTA vilistlaskogu juhatuse liikmeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht