Vene vokaalmuusika: Mati Palm ja Maria Veretenina

Allan Vurma

MATI PALM (bass), MARIA VERETENINA (sopran) ja PIIA PAEMURRU (klaver) Kadrioru lossis 10. IV. Meie vanema põlvkonna esibassi Mati Palmi ja noore, alles õpinguteeas soprani Maria Veretenina ühine lauluõhtu 10. IV õhtul Kadrioru lossis kulges emotsionaalselt kaasaelavast publikust pilgeni täidetud saalis. Kahetunnist ülesastumist jäid lõpetama mitmed lisapalad. Lauljate ansamblipartnerina klaveril astus üles Piia Paemurru. Kuigi kavaleht viitas vene romanssidele, kuulis publik lisaks ka mõned ooperiaariad ning veel mitut rahvalauluseadet, kus akordioni mängis Kaspar Uljas.

Mati Palmi võib pidada eesti kultuuriruumis unikaalseks, sest ühena vähestest lauljatest orienteerub ta võrdselt hästi eesti klassikalise laulukultuuri kõrval ka mitme teise suure vokaalkunstimaa, näiteks itaalia ja vene muusika esitustraditsioonides. Kuidas kujundada Philippi karakterit Verdi „Don Carloses” või Basilio oma Rossini „Sevilla habemeajajas”, sai tal selgeks õppides 70ndate keskel Milano La Scala stuudios Renata Carosio juures. Ehk vähem mäletatakse, et vahetult enne Itaalia-perioodi, aastatel 1972-73 stažeeris Palm ka Moskva konservatooriumis Hugo Dietzi lauluklassis. Nii Dietzi otseste näpunäidete tõttu kui ka pika loometee jooksul läbi paljude isiklike kontaktide vene muusikutega on Palm nüanssideni kursis selle pika kultuuriajalooga maa heliloojate vokaalloominguga.

Noore Maria Veretenina nimi on meie publiku jaoks veel üsna tundmatu, kuid tema arengut tasub tähele panna. Lauljatar on lõpetamas õpinguid EMTAs maailmanimega soome ooperibassi Jaakko Ryhäneni käe all. Suvel valiti paljude kandideerinute seast ainsana just Veretenina esitama kandvat Merabi rolli Händeli ooperis „Saul”. Etendustetsükkel Rootsis Vadstena linnas kestis terve kuu.

Kontserti alustas Maria Veretenina Sergei Rahmaninovi „Vokaliisiga”. Kui vokaliise võib tihti võtta kui lihtsalt klaverisaatega hääleharjutusi, siis Rahmaninov on oma „Vokaliisi” arendanud muusikaliselt köitvaks ja lauljale suuri väljakutseid esitavaks tervikuks. Ületanud edukalt hetkelise ebakindluse „Vokaliisi” algusnootidel, suutis sopran üllatada oma suurepärase mahlaka ja kandva häälematerjali hea valdamisega.

Veretenina oskab vokaalselt ja muusikaliselt veenvalt kujundada erinevaid karaktereid. Nii näiteks demonstreeris hääleulatuse uperpalle Aljabjevi „Ööbikutes”, vaoshoitud haikulikku meeleolu Minkovi „Maastikus” tsüklist „Viis jaapani luuletust”, head jutustamisoskust läbi Davõdovi romansi „Kõik, mis oli” ning meisterlikku dramaatilise häälevärvi valdamist Jolante aarias Tšaikovski samanimelisest ooperist. Kuigi võis nautida ka vene rahvalauluseadete esituse stiilsust, vedas alt kontakt saatepartneriga. Lauljataril on veel arenguruumi häälikute kõla parema täpsuse ja stabiilsuse saavutamisel, samuti võib ooperilavale sobiv kõrgete nootide hoogne kandvus hakata kammersaali akustikas mõjuma tüütavana.

Vaheldumisi Vereteninaga esinenud Mati Palm alustas oma etteastet Tšaikovski loominguga. Lavakunstnikud teavad, et artisti füüsiline vanus lahustub sageli laval kehastatava kangelase kujusse. Nii juhtus see Mati Palmiga ka noore armunud minategelase rolli sulades romansi „Keset kärarikast balli” või „Kohtamise” puhul. Tšaikovski romansside kõrvale sobis hästi ka Gremini aaria ooperist „Jevgeni Onegin”, kus lembetunnete üle arutleb juba aastates mees. Palmi esitustest kumab väga täpne ja kaalutletud mõttetöö.

Vanameister demonstreeris kontserdil oma vokaalse paleti laia värvigamma kindlakäelist valitsemist. Nii kõlas sugestiivselt, suurepärase kandvuse ja täpselt fokuseeritud tämbriga bassilauljate ühe tipprolli Boriss Godunovi aaria, mis moodustas rabava kontrasti ähmase tämbriga läbi viidud Mussorgski „Viirastuse” kõrval. Mõjusat ja sissepoole pööratud emotsionaalsusest kantud piano’t kuulsime näiteks ka Šeremetjevi „Teid armastasin” puhul. Mati Palm lõpetas kava kolme eriilmelise, täpselt välja voolitud karaktereid kandva Sviridovi lauluga. Põhiosa kontserdil esitatud muusikast kuulub vene romansside kullafondi. Muusikaõhtu soe vastuvõtt näitas, et vastava kultuuriruumiga kontaktis oleva publiku jaoks pole selle väärtus devalveerunud.