Värelev ja polüfooniline õhtu Pärnus

Heigo Rosina ja Tanel-Eiko Novikovi kontsert oli kui intellektuaalne teraapia­seanss ning tekitas kuulajates tunde, nagu oleksid nad erilised väljavalitud.

LEONORA PALU

Kontsert „Songs of the Human Spirit“ 13. I Pärnu kontserdimajas. Laval Heigo Rosin ja Tanel-Eiko Novikov (löökpillid). Kavas Johann Sebastian Bachi 15 inventsiooni BWV 772–786 Morris Langi seades ja Nathan Daughtrey „Songs of the Human Spirit“.

Pärnu kontserdimaja suurde saali astudes tabab kuulajat kohe põnev õhustik. Hämaras saalis on kaotatud astmelisus lava ja publiku vahel: toolid on asetatud ringi ümber keskel asetsevate löökpillide, milleks on kaks pluss kaks marimbat ja vibrafoni ning alused nuiade ja poognate jaoks. Sedasorti eripäraste kontsertide puhul on tavaline, et igal pool siuglevad ringi juhtmed ja siin-seal häirivad vaatevälja mikrofonijalad. Seekord on saal nendest vaba, mis on mõneti üllatav, kuna kontsert, mis on esialgu planeeritud väikese tuurina mööda Eestit, toimub vaid Pärnus ja praegusele kummalisele ajale kohaselt üritatakse võimalikult palju väheseid eredaid muusikasündmusi salvestada või otse võrgus üle kanda. Seda erilisem on olukord pärnakate ja mõnede mujalt kohale sõitnute jaoks – saadakse osa millestki kordumatust, mis salvestub ainult kõrvade vahele.

Maskides publik, keda on kokku tulnud päris rohkesti, on justkui rituaalse toimingu ootuses, kui lavale saabuvad kaks noort muusikut, kes ei vaja pikka tutvustust. Löökpillikunstnikud Tanel-Eiko Novikov ja Heigo Rosin on teinud omale nime nii eesti- kui ka välismaistel lavalaudadel, pälvinud preemiaid rahvusvahelistel konkurssidel ning annavad tihedalt kontserte nii solistina kui ka eri kooslustes. Aga seni pole need kaks muusikut veel lava jaganud, nagu väidab kavaleht – fakt, mille tähendus hajub juba esimeste minutitega, kui muusikud on alustanud Bachi inventsioonide ettekandega.

Tanel-Eiko Novikovi väljapeetud, kuid sisemise energiaga väljenduslaadile sekundeeris Heigo Rosin impulsiivsemalt ja karakteersemalt.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Bachi polüfoonilise muusika kohta on öeldud, et see on loodud nii geniaalselt ja universaalsena, et kuulaja saab elamuse isegi siis, kui meistri teose mängib maha arvutiprogramm või tuim stiili­tajuta orkester. Sellise arusaama järgi võiks Bachi mängida ükskõik milliste instrumentidega või teadmiste pagasiga, peaasi, et helikõrgused on õiged. Minu arvates on väites tõelähedane vaid instrumente puudutav – tõesti, Bachi muusikat võib seada väga erinevatele pillidele, ilma et muusika kaotaks, ometi peab seade ja ka esitus olema n-ö argumenteeritud. Inventsiooni mõiste, mis Bachi puhul on seotud pedagoogikaga haakuva avastamisega, kannab meid ka klassikalise retoorika ühe kaanoni inventio juurde, mis tähendab muu hulgas argumenteeritud avastamist, uurimist. Eks ka iga uue armastatud teose seadega avastatakse midagi uut nii teose kui seda esitavate pillide kohta. Bachi inventsioonide esitamine marimbadel mõjub argumenteeritult tänu teatavale arhailisele alatoonile, mis kuulub löökpillide kui laias laastus kõige vanemate muusikainstrumentide rühma juurde. Mängijad lisasid oma lavaisiksusega majesteetlikkust ning interpreteerisid Bachi kahekäepolü­fooniat seatuna kahele mängijale eredalt ja stiilitruult. Eriti nauditav oli ülimalt nüansirikas dünaamika, just aeglasemates osades. Esile tuli ka kummagi mängija omanäoline muusikunatuur või hoopis veidi isesugune Bachi-käsitlus: Novikovi väljapeetud, kuid sisemise energiaga väljenduslaadile sekundeeris Rosin impulsiivsemalt ja karakteersemalt. Tundus, et üksteisele veidi lähemal asetsedes oleks omavaheline kontakt ja reageeringud võinud olla veelgi homogeensemad.

Üks kummalisus, mis kippus Morris Langi seade puhul kõrva häirima, on metoodiline tremoleerimine pikkadel nootidel. Õigupoolest on see kindla helikõrgusega löökpillidele tehtud klassikaseadete puhul tavaline, aga võib tekkida küsimus, miks ei võiks püüda asja lahendada originaalilähedasemalt. Mõnikord tekitab teatud pillide välja­kujunenud praktika muusikakultuuri nagu omamoodi subkultuure: kinnistuvad mingid iseärasused, mis tunduvad asjaosalistele tavapärased ja õigustatud, aga väljast vaatlejas tekitavad hämmingut ja kummastavaid seoseid. Selline tremoleerimine viib mõtted mandoliinile, aga ei tahaks, sest ülejäänud kõlakultuur ei viita kuidagi rahvamuusikalikkusele.

Nii võimekad muusikud suudaksid fraseerida ka ilma tremolotäidiseta ja n-ö mõttesildade abil ülekandeid tekitada. Eriti on sel efekt elava ettekande puhul, kus iga žest kõlab. Sellist kehalise žesti kõla või ka mõne kompositsiooniga kokku sobivat lõpetamatust võiks Rosina ja Novikovi duo taotleda ka üldisemas plaanis. Kava koosnes kahest mahukast tsüklist, kus oli palju lühemaid osi, ning võis tähele panna, et enamus neist said otsekui topeltlõpu. Löökpillimängijatel on dirigendi potentsiaali ja täpsust, kuid tihti järgnes lõpužestile veel üks, otsekui kinnitamaks, et nüüd saabus tõesti topeltjoon. Pime kriitik selliseid asju ei märkaks ja kindlasti on muusikas kõik kõlav olulisem kui silmaga nähtav, kuid lavalise esituskunsti puhul on ka visuaalsed märgid tervikus mõnikord päris tähendusrikkad.

Kontserdi nimiteos, Ameerika helilooja Nathan Daughtrey (1975) uus­romantilises stiilis „Songs of the Human Spirit“ ehk „Laulud inimhingest“ (2016) kõlas kontserdil teise väga mahuka 15osalise tsüklina ja nagu muusikud kõnelesid, ei olegi teost kontsertidel tervikuna esitatud. Osade pealkirjad väljendavad elulisi emotsioone ja olukordi ning muusikud kandsid need veenvalt ja fantaasiarikkalt publikuni. Esimesed viis osa kõlasid marimbadel ning enim köitis IV osa „Igatsus“, mille duo kandis ette hingestatult ja peene dünaamilise plaaniga. Peagi sai kuulda ka vibrafone, millel esitati järgnevad viis osa. Osas pealkirjaga „Tänulikkus“ loodi kõlalisi assotsiatsioone oreliga, mis kõrgus Pärnu kontserdisaalis visuaalselt muusikute pea kohal ning lõi juba Bachi kuulates sakraal-rituaalse konteksti. „Üksinduses“ mängisid muusikud poognaga hingekeeltel ja vibrafonil müstilisi helisid välja võludes ning kaks järgmist osa kõlasid kui peen kellamäng, tuues saali jõulumeeleolusid. Viimased viis osa on komponeeritud vibrafoni ja marimba duole, segades üksteist täiendavaid värve, eriti salapärase ja tumedana kui ookean mõjus pala „Ilu“ kõlamaailm. Järgmine osa „Pettumus“ lasi nautida muusikute virtuoossust ja ergast karakteriloomet. Koraalilikus palas „Vastuseta“ oli instrumente põnevalt vastandatud ja segatud ülemhelirikkad vibrafoniakordid kokku pulseerivate saatuse koputustega marimbal.

Kontsert oli kui intellektuaalne teraapiaseanss ning tekitas kuulajates tunde, nagu oleksime erilised väljavalitud, kel on võimalik osa saada ühest muusikalisest avastusretkest, tutvuda tundlike muusikute ja nende müstiliste instrumentidega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht