Vardo Rumessen ja Sergei Rahmaninov

Toivo Nahkur

Sergei Rahmaninov. Klaveriteosed. Vardo Rumessen (klaver). Salvestatud 1997, 2001, 2003, helirežissöörid Vello Meier ja Mati Brauer. Kujundanud Tiina Sildre, toimetanud Virve Normet ja Inna Kivi Estonian Record Productions ja Estonian Classics, 2010.  2010. aasta sügisel üllatas tuntud muusikateadlane, pianist ja poliitik Vardo Rumessen eesti muusikaüldsust kahe suurplaadistusega: 7. septembril leidis Eesti Raadio Valges saalis aset Vardo Rumesseni Johann Sebastian Bachi „Hästitempereeritud klaveri” esimese osa (2  CDd) ning 12. oktoobril EM TA saalis tema plaadistatud Sergei Rahmaninovi klaveriteoste (2 CDd) presentatsioon. Üllatas sellepärast, et muusikaüldsus tunneb Rumessenit rohkem tema eesti muusika alase tegevuse järgi. Kui meenutada, et ka Rumesseni mahukas artiklikogumik „Lisandusi eesti muusikaloole” (koos kahe eesti muusika CDga) ilmus tänavu, siis on tõepoolest tegemist väga suurejoonelise loomingulise aastaga. 

Kahest CDst koosnev komplekt sisaldab kaalukama osa Rahmaninovi sooloklaveriteostest. Esimeselt leiame kõik etüüdpildid: op. 33,  op. 39 ja kaks postuumset, teiselt CD-lt 2 muusikalist momenti op. 16, valiku prelüüde (op. 3, op. 23, op. 32) ja 2. sonaadi op. 36. Kolossaalse mõõtme annab Rumesseni plaadile kõikide etüüdpiltide teostamine (võib-olla oleks sellega võrreldav saavutus Chopini etüüdide op. 10 ja op. 25 plaadistus). 

Presentatsiooni järel alustasin etüüdpiltide kuulamist ja – jäingi nendega õhtut veetma. Rahmaninov oli kohal, kohal oli ka Vardo Rumessen suurejoonelise pianistina. Jälle väga kaunilt kujundatud plaadiümbris (Tiina Sildre), ka ei saa mainimata jätta väga hoolikalt ja põhjalikult  koostatud bukletist, mida lugedes sain osa Rumesseni austusest ja armastusest selle helilooja vastu. 

Igaüks, kes Rahmaninovi teoseid tsüklites teostab, teab, milliseid probleeme selline esitus endaga kaasa toob. Lõi ju Rahmaninov XX  sajandil kõige isikupärasema ja võib-olla ka kõige täiuslikuma klaveritehnika. Vanu ülesvõtteid kuulates, satume ka tänapäeval Rahmaninovi esituskunsti lummusesse: fenomenaalne klaveritehnika, täpne puudutus ja oskus mängida selgeks kõige keerulisemat klaverifaktuuri on tema suurejoonelise klaveristiili iseloomulikud jooned.   

Rahmaninov kannab endas XIX sajandi vaimu, aga suureks ei tee Rahmaninovi vaimu mitte romantiline olemus, vaid selle ülevus, mastaapsus, õilsus ning suurejoonelisus. Rahmaninovi  mõtted haaravad väga suurt ruumi. Erakordne on ka Rahmaninovi võime pikki, väljendusrikkaid meloodilisi liine tihedast klaverifaktuurist läbi põimunud polüfooniliste mõtetega rikastada ja akordiliste struktuuridega ühendada, saavutades sellega ainult temale omaseid suurest ja keerukast tehnikast kantud faktuurilisi lahendusi. See muusika nõuab interpreedilt virtuoosseid võimeid. Kuigi ka Rahmaninovi muusikas räägib kaasa pianist –  nii nagu Liszti puhul –, on Rahaminovi kohati väga tihe klaverifaktuur pianistlikult loogiline ja mugav ainult siis, kui omatakse küllaldaselt suurt tehnikat. 

Klaver omandab Rahmaninovi käte all erilise kandvuse ja laulvuse. Talle on omane ka teatav slaavilik melanhoolia, nukrameelsus, mida tundis juba Chopin, aga ka traagiline, maailmavaluline toon, mis läbib kogu tema loomingut. Kui arvestada seda, mis pärast 1914. aastat Venemaal juhtus, tundub Rahmaninovi südamevalust kantud ekspressionism prohvetlik. Rahmaninov on ka mastaapne, kõrgemast  loogikast juhitud arhitekt, iga tema teos näib olevat kulminatsioonipunktide ümber ehitatud konstruktsioon (neist punktidest rääkis ta ise väsimatult), muusikaline fraas, mõte, vorm on teostatud absoluudile lähenevas selguses ja täpsuses ning seda täpsust nõutakse ka Rahmaninovi interpeedilt. 

Kes puutub kokku Rahmaninovi loominguga, puutub kokku ka paljude väga keerukate pianistlike probleemidega – seda nii tehnilises, vaimses kui ka faktuurilises mõõtmes, ning väga suure informatsioonihulgaga, mille läbitöötamine võtab palju aega ja (mõtte)jõudu. Vardo Rumessen on nende probleemidega põhjalikult tegelnud. Ta on täiuslikult omandanud Rahmaninovi klaveristiili, tema esituskunstis  näivad puuduvat nõrkused. Meie ajal valdavad Rahmaninovi stiili paljud, sest kogenud muusikud peavad olema kodus kõikides stiilides, aga väga vähestele on antud teha seda sellistes mõõtmetes, sellise pianistliku üleolekuga ja sellises repertuaarimahus nagu Rumessen. 

Suurejoonelise terviku moodustavad mõlemad etüüdpiltide oopused: meeldejäävalt kujundatud agressiivse rütmi ja meloodikaga etüüdpilt f-moll op. 33 nr 1 moodustab terava kontrasti etüüdpildiga nr 2 (C-duur),  kus virvendaval, kohati tabamatul foonil leiab aset tundeküllane dialoog, ja etüüdpildiga nr 3 (es-moll), kus tormilisus vastandub üksindusest kantud melanhooliaga. Suurejooneliselt on kujundatud nr 4 Es-duur ja nukrat meloodiat kandev nr 5 g-moll, tervikliku lõpu tsüklile annab mastaapne, agressiivsetest jõududest kantud etüüdpilt nr 6 cis-moll. 

Tsüklite vahele jääb kaks vähem tuntud etüüdpilti: filosoofiline c-moll ja raskemeelne, keerukatest rütmidest läbitud d-moll. Op. 39 nr 1 c-moll on tormiline merepilt; op. 39 nr 2 – vähe mängitav, väiksemas mõõtmes eleegiline pala. Järgneb traagline nr 3 fis-moll. Nr 4 h-moll  on eriliselt mastaapne teos, mille mõõtmeid suurendavad kordamised. Etüüdpiltidest viimane, kui pidada silmas loomisaega (1917), nr 5 es-moll on loodud siis, kui Rahmaninov kodumaalt lahkus, ja tuntuim kõigist on kogu tsükli kulminatsioon, eelnevate ja järgnevate vahel kõrguv mäestik. 1916. aastal loodud nr 6 a-moll näib samuti sümboliseerivat revolutsiooni ja selle aega. Järgnevad vähe tuntud, abstraktsest mõttest kantud leinameeleoluline nr 7 c-moll,  eleegiline looduspilt nr 8 d-moll ja lõpuks terve tsükli ainus mažoorne osa, kirikukellalistes topeltliikumistes nr 9 D-duur, pianistlikult nõudlik teos, mille Rumessen on realiseerinud suurejoonelise üleolekuga. Ka teisel CD-l on Rahmaninovi sooloklaveriteosed esindatud laitmatu maitse, pianismi ja lahtimõtestamise kunstiga, 2. sonaadis täidavad muusikalised mõtted eriti suuremõõtmelise ruumi – tõepoolest sobiv kroon kuuldule.