Varbaga katsumise asemel

Heili Vaus-Tamm

Kristjan Mõisniku kontsert näitas, kuivõrd raske on täita üht sooloõhtut isegi niivõrd hea häälematerjali ja lavakogemusega artistil kui 2004. aastast Bremeni ooperiteatris töötaval Mõisnikul. Tema ampluaa tundub olevat sügav dramatism ja eriti tumedad värvid. Selles võtmes oli valitud ka läbilõige saksa ja vene romantismiajastu lauludest. Meeldiva vaheldusena kõlas nii mõnigi vähem tuntud laul (Rahmaninovi „Kristus on üles tõusnud” ja Löwe romansid). Sisulist vaheldust, laia emotsiooniskaalat ja rikkalikku värvigammat aga ei tekkinud. Kokkuvõttes jäi prevaleerima raskepäraselt tume värving.

Erakordselt masendunud sõnumiga olid ka valitud Schuberti ja Wolfi lood. Kahtlemata on igal interpreedil oma valdkond, milles ta end tugevamalt tunneb ja mida just publiku ette tahab tuua. Rõhuasetus paistab aga eredalt silma ikkagi kontrastina millegi muuga, millegi erineva taustal. Kui pakutakse järjest valdavalt ühte tundetooni, hakkab see väsitama ja oma mõju kaotama. Kava oli pikk, aga teise poole alguses oli tunne, nagu oleks seda kõike juba kuulnud.

Kui uurida laule lähemalt, on vaheldusele ikkagi mõeldud. Hugo Wolfi „Kas mu hing tunneb ihaldatud valgust” lõpeb vägagi joovastust täis sõnadega. Või helgem Schuberti „Kalurineiu”. Aga esituses see kahjuks ei kajastunud – selleks, et sõnade mõtet tabada, pidi ikka kavalehelt lugema.

Teatrilaval mõjub Kristjan Mõisnik oma soliidse hoiaku ja kandva häälega kindlasti värvikalt. Ent üksi tervet õhtut täites peab publiku ette tooma kõik need karakterid, mida muidu terve trupiga etendataks. Selles ongi sooloõhtu erinevus ja suurem väljakutse võrreldes ooperirolli täitmisega. Siin on laulja üksi, ilma grimmi, kostüümi ja rekvisiitideta, abiks vaid pianist, kes Piia Paemurru kehastuses oli vägagi toetav, inspireeriv ja läks karakterites lõpuni. Isegi nii, et klaveri järelmäng tõi mõnikord laulu karakteri selgemalt välja kui eelnenud pikk vokaalosa.

See et laval särav interpreet sooloõhtul end veidi kohmetult tunneb, pole harv juhus. Paljud lauljad on öelnud, et peavad sooloõhtut vastutusrikkamaks ja rohkem energiat nõudvaks kui ooperirolli täitmist. Tegelikult on see hoopis omaette valdkond, kus tõusevad esile hoopis muud väärtused kui ooperilaval. Aga küpsemist nõuab see kindlasti, nagu ka oskust karakteris sügavuti minna ning lühikese aja jooksul terve omaette tundemaailm läbi elada. Ja kui kestvuselt romansiga sama pika aaria jooksul prevaleerib üks meeleolu, üks hingeseisund, siis soololaul on tihti kui rännak, eneseotsing, mis viib ühest seisundist teise, kahekõne iseendaga.

Et kontserdi lõpus kõrged toonid nii säravalt välja tulid ja baritonaalne register oli üldse kauni värvinguga, annab aimu, kui suur potentsiaal Mõisnikul kasutada on. Järgmistelt kavadelt ootaks pea ees tunnetesse sukeldumist, katsetamise ning ümberkehastumise julgust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht