Vanemuise uus Vanapagan

Oksa painutada on kergem kui puutüve. Seepärast on ka A. H. Tammsaare tüvitekst ooperi ainesena ühtaegu õnn ja õnnetus.

AARE TOOL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ esietendus 6. V Vanemuise teatri väikeses majas. Kristi Klopetsi libreto A. H. Tammsaare teose põhjal. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, teised dirigendid Martin Sildos ja Taavi Kull, lavastaja Vilppu Kiljunen (Soome), kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Anton Kulagin, videokujundaja Juho Porila. Osades Koit Soasepp või Priit Volmer (Jürka), Rasmus Kull (Ants), Karmen Puis (Lisete), Annaliisa Pillak (Juula), Atlan Karp (kirikuõpetaja), Jaan Willem Sibul või Taavi Tampuu (ametnik), Simo Breede (Kusta), Pirjo Jonas (Maia), Tarmo Teekivi (naaber), Merle Jalakas (Mall), Helen Hansberg (Viiu), Oliver Timmusk (mustusevedaja), Artur Nagel (kivilõhkuja), Egon Laanesoo (kraavikaevaja), Alo Kurvits (turbalõikaja), Janek Savolainen (sulane), Elli Koidula Kull või Iti Marie Jõgi (Riia), Mihkel Pulges ja Priit Pulges või Gregor Kurs ja Geron Kurs (kaksikud), Vanemuise ooperikoor (külarahvas) ning Vanemuise sümfooniaorkester.

„Algupärane eesti ooper kolmes vaatuses ühe vaheajaga“ – nii läkitatakse helilooja Ardo Ran Varrese ja libretist Kristi Klopetsi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ Vanemuise teatrisse endale lavapealset õndsust otsima. Miks just Tammsaare? Miks just Jürka?

Ooperiajalugu on täis näiteid, kuidas lavapotentsiaal ei sõltu kirjandusteose mahust või kvaliteedist. Kõik, mis annab kirjandusele „kvaliteedi“, tuleb ooperiks vormides nii või teisiti maha kaapida, kuni järele jääb vaid kõige elementaarsem: karakterid ja süžee. Filosoofilist romaani muusikasse panna on seetõttu tänamatu, sest ooperis ei maksa mitte paljusõnalisus, vaid situatsioonid ja õhkkond. Nadivõitu kirjandusalgallika põhjal saab kirjutada mõjusa ooperi, samal ajal kui romaaniklassika ainel loodud ooperid kannatavad ülepaisutuse käes. Romaani ooperiks teha tundub see­pärast peaaegu ebaökoloogiline, ehkki Tammsaare sellest muidugi vaesemaks ei jää, et tema Jürkagi on nüüd palutud talutarest ooperipüünele, Jevgeni Onegini jt peenesse seltskonda.

Romaaniklassika ei vaja peenetundelisust, vaid seda, et temaga käidaks ümber vabalt nagu saviplönniga, millest vormitud anum täitub uustõlgenduses just praegu aktuaalse sisuga. Häda poleks sellestki, kui mindaks vaatama ooperit Vanapaganast ega tuntaks Tammsaare Jürkat ära. Mõni küsiks siis endalt, mis puutub siia üldse Tammsaare ja Vanapagan, kui ooper on millestki muust või kui loojutustuse asemel on selles fragmendid ja juhuseosed. Niisugune reaktsioon oleks teretulnud, sest just küsimuste toel sünnivad teadmine ja tähendus. Tüviteksti puhul pole oluline mitte see, mis ta on, vaid mida temast saab teha.

„Kes on Jürka?“ küsib koor Varrese ja Klopetsi ooperis. Kas Jürka (Koit Soasepp) on maa peale õndsust otsima tulnud kurivaim või keegi vaimust vaene, kes kujutleb end olevat saatan? Romaanis ei saa lugeja esialgu vastust (Tammsaare kavandas romaanile Jürka maale lähetamist avava eelmängu ja epiloogi, 1939. aasta esmatrükis neid aga pole). Romaan algab sellega, kuidas Jürka ja Lisete on end Põrgupõhjal sisse seadnud, umbes nagu Andres ja Krõõt asusid Vargamäele „Tõe ja õiguse“ alguses, selles talupoeglikus koduloomise müüdis. Kas ei ole liiga ettearvatav, kui Põrgupõhjale tulnu osutubki põrguvürstiks? Tammsaare paneb loomuldasa skeptilise lugeja igatahes nii arvama, et lennutada ta seejärel küla­realismist fantastikasse.

Kuigi lavastaja Vilppu Kiljunen on kavaraamatu saatesõnas osutanud Jürka inimlikule ja saatanlikule mitmemõttelisusele, on lavastuses tema olemus algusest peale ühene ja kõik kaardid on korraga avatud. Kas Jürka on tobu, idealist, vägivaldne kiimakott või päris vanapagan? Või on põrgutee sillutatud heade kavatsustega? Kui Jürka laseb kuuldavale kõmiseva naeru ja sügab sarvenukke, siis mis küsimust saab enam olla. Alles ooperi teises vaatuses, kui Jürka kirikuõpetaja käest Lisetele hingekella löömist nõutab ja teoloogiline arutelu vägisi jaburaks kisub, tekib lootus, et ooperi-Jürkal on siiski kahe sarve vahel peale väljendi „küllap vist“ ka mõningane dramaturgiline puänt.

Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ nimitegelane Jürka, keda esietendusel kehastas Koit Soasepp, on peamine (ainus?) sammas, mille toel uudisooper püsti seisab. Soasepp mängib oma vastuolulise karakteri saatanlik-muhedalt välja. Taustal paistab Karmen Puis Lisetena.

Taavi Lutsar

Ometi on just nimitegelane Jürka, keda esietendusel kehastas Koit Soasepp, peamine (ainus?) sammas, mille toel uudisooper püsti seisab. Soasepp mängib oma vastuolulise karakteri saatanlik-muhedalt välja. Loodetavasti leiab oma sisemise Jürka tulevastel etendustel ka teine osatäitja Priit Volmer, kelle näitlejatüüp on Soasepaga võrreldes küll üsna teistlaadi.

Üks hea ütlemine ajab Tammsaarel teist taga, aga midagi peab siiski ette võtma, et romaan ooperina lavale ära mahuks. Varrese ooperis on võetud Tammsaare ette peatükk peatüki järel, justkui oleks Põrgupõhja looduskaitseala, kus ei tohi murda oksagi. Isegi „va kassiroju“ on ooperisse sisse kirjutatud. Võib-olla on oranži mängukassi vaja ainult selleks, et Lisete (Karmen Puis) saaks tema kallal oma iseloomu näidata, nii et too haleda mjäugumise saatel lavalt minema kupatatakse. Hea tõesti, et Lisetel on ooperis karakterit. Romaanis on Tammsaare juba kolmandas peatükis Lisete romaanist välja kirjutanud ja temaga seoses ei meenugi muud, kui et ta „sulasega mürab kui peremees ja perenaine“.

Esimese vaatuse lavapildis sümboliseerivad ehitisi puitkonstruktsioonid ja metsa puutüved. Püstloodis lavaruumi rõhutades piltlikustavad need sidet põrgu, maa ja taeva vahel, peale selle muidugi ka romaani rahvausundilist panteistlikku maailma. Kui puudest jäävad lõpuks järele kännud, siis on ooperi­publik loodetavasti oma õpetliku ökoloogilise näpuvibutuse kätte saanud.

Nagu antiiktragöödias, nii kommenteerib Varrese ooperis sündmustikku koor, keda sedapuhku on kujutatud metsatööliste brigaadina. Peale selle et koor on mõeldud esindama iroonilisevõitu kõrvaltvaataja positsiooni nüüd juba retrolikus 1990ndate postmodernismi vaimus, on sellel ka praktiline ülesanne: sündmustikku vaatajale ette vuristades hoiab see niigi kahe tunni ja kolmveerandi pikkust ooperit veidigi ajaraamides. Tegelaste hulga mõttes ajab ooper niikuinii üle ääre. Tammsaare teos on omal moel perekonna­saaga, kus tegevus toimub mitme põlvkonna vältel. Nii ilmub keset ooperit üha uusi tegelaskujusid (Kusta ehk Simo Breede, Maia ehk Pirjo Jonas), kes tunduvad olevat justkui ilma oma loo ja näota. Juula (Annaliisa Pillak) surma­stseeni hardust aduda oleks kergem, kui enne püstijalu kirstu sammumist oleks too saatnud korda muudki peale Vanapaganaga metsaliste sigitamise. Kas on aga külaühiskonnas nüansi­rikkale naiskarakterile kohta?

Ants (Rasmus Kull), kes on Tammsaarel vormitud rahvajuttude Kaval-Antsu järgi, ilmub esmalt puitkonstruktsiooni otsas, seega Jürkale ülevalt alla vaadates. Nii on markeeritud ooperi üks peamisi suhteprobleeme: kumb, kas Jürka või Ants, on selles loos tegelik põrguvürst? Kes on allaheidetu ja kes tuleb „taevast ülevalt“? Jääb mulje, et Havanna sigarit popsutav Ants tunneks end paremini mõnes vesternis kui Põrgupõhja laantes. Ants tõmbab tikku: ta mängib tulega, mis haarab ta lõpuks endasse, kui Vanapagan tema talule leegid räästasse pistab. Omamoodi vesternlik see lugu muidugi ongi: selles on vastakuti tsiviliseeritus ja metsikus, õiglus ja ülekohus, mida kroonib verine kättemaks põlispuude kõikenägeva pilgu all.

Ardo Ran Varrese muusikaline Põrgu­põhja on pilvealune ja tüvetagune. Tegelaste muusikalises iseloomustuses ei puudu teatav sümboolsus. Vanapagana vokaalpartiis kipuvad fraasid lõppema laskuva käiguga tõrrepõhja („Küllap vist!“), Antsul seevastu tõusvalt. Nõnda on vastandus vertikaalteljel (üleval ja all, taevas ja põrgu …) veelkord alla joonitud. Sama funktsiooni täidab keelpillipartiides kõrgustesse pürgiv materjal (flažoletid). Sellele vaatamata pole tegelased muusikaliselt kuigivõrd eristatud, vaid nad ripuksid justkui puunukkudena nööride otsas. Nad on vaid mängukannid groteskses kurbloos. Antsu on ooperis õnnistatud küll isegi omaette juhtmotiiviga, mida esitab klarnet. Ooperit kuulates tundub lõpuks, nagu laseksin Jürka hööveldamata kirstu­laudadel pika vastlaliu. Samal ajal on niisugusel uimastaval ühetaolisusel ooperi uusmütoloogilist ainest arvestades siiski oma loogika.

Tammsaare romaani ümberjutustamisega on ooperis sedavõrd palju tegemist, et õhulisemateks hetkedeks jääb aega napilt. Orkestri vahemänge, mis võimaldaksid sündmustiku hetkeks pausile panna ja meeleolu süvendada, peaaegu ei kõla. Niisamuti pole lavastuses õiget liikumist ja lavalist hoogu. Meenutagem, et „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on ennekõike filosoofiline romaan ning et ükski kunstiliik ei ole nii abstraktne ja samal ajal piltlik kui tants. Tammsaare romaan pakkunuks võimaluse võitlusstseeniks, nimelt selles kohas, kus Jürka lajatab lehmamurdjast karule pika kirvega lagipähe „nagu kaalikasse“. See peaks olema tähendusrikas hetk, kui Jürka, põrgust maa peale tulnu, paneb käe külge metsa pärisasukale. Üks asi on, kui Jürka jookseb bensiinikanistriga ringi nagu marutõbine – see on kuritegu inimese vastu. Hoopis sügavam tähendus on karutapul, millega inimene trotsib loodust. Jürka on määratud saama karu vere läbi Raskolnikoviks – sealt algab tema lunastus –, lavastuses on aga karust hoopis mööda mindud.

Oksa painutada on kergem kui puutüve. Seepärast on ka Tammsaare tüvitekst ooperi ainesena ühtaegu õnn ja õnnetus. Tuntud lugu annab kondikava, millega saab suhestuda igaüks, kes koolis kohustusliku kirjandusega tutvunud. Öeldakse, et kurjadel ei ole laule, aga Tammsaare Vanapagan laulab ikkagi. Seda peab ju ometi kuulma ja nägema, mistõttu tasub rahvalik-satanistlik palverännak Vanemuisesse ette võtta. Kas Varrese, Klopetsi ja lavastaja Kiljuneni koostöö Vanemuise trupiga võinuks viia Tammsaare teose tõlgendamisel mõneti intrigeerivama tulemuseni? Küllap vist …

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht