Vanakurja kirju loomaaed

Tänavu XX aastapäeva tähistanud „Hard rock laager“ tuli teist aastat välja kodumaise muusikaprogrammiga.

TRISTAN PRIIMÄGI

Raskemuusikafestival „Hard rock laager“ 2. – 3. VII Vana-Vigalas.

Kuna heavy metal on kogu oma eksistentsi jooksul pidanud võitlema kõikvõimalike eelarvamustega – muusika on rumal ja apelleerib madalatele instinktidele, kuulajad on puupead ja loodav maailm enamasti naeruväärne jne –, siis on selles ringkonnas ka ehk keskmisest rohkem solidaarsust, et stereotüüpidele ühiselt vastu seista. Festivali ja publiku vastastikuse usalduse proovilepanekuks otsustati, et festivali „Hard rock laager“ (HRL) ei jäeta ka sel nagu eelmiselgi aastal ära, vaid tehakse reisipiirangute tõttu ainult kodumaiste artistidega kava. Solidaarsed võidakse ju olla, kui kaitstakse oma muusikat väljastpoolt tulevate üleolevate rünnakute eest, aga maailma­vaate pinnal jagub endiselt omajagu konflikte. Eelmisel aastal otsustasid esinemisest loobuda Wolfredt ja Kannabinõid, kuna festivali kavasse pandud bänd Sorus ja selle laulja on oma lauludes endale lubanud rassistlikke mõtteavaldusi. Nende kahe bändi kavast kadumine – ja veelgi enam Soruse kavasse jäämine – oli muusikalises mõttes paras kaotus, aga näitas ilmselt ka seda, et festivali arengukõver peab minema omasoodu, nagu ka ühiskonna oma.

Huvitav paradoks: kuigi raskemuusika peaks kandma anarhistlikku vaimu ja astuma vastu normile, siis valitsevad selles maailmas ilmselgelt konservatiivsed tõekspidamised ja pigem eelistatakse vana head kui mingeid muutusi, nii ühiskonnas kui ka muusikas. Suurt väärtust nähakse traditsioonis ja ajast aega, põlvest põlve kestmises, esiisade retoorikas, kuni muinaseestlasteni välja. Selle ideoloogia vastand on moodne maailm oma tehnovidinate, idufirmade, bitcoin’ide, start up’ide ja pop up’idega. Ja isegi kui muutused saavad elu osaks, jääb raskemuusikas tihti väga kõrgelt koteeritud väärtuseks nostalgia. Igatsetakse taga mingeid läinud aegu: Muinas-Eestit, esimest vabariiki, Ultima Thulet, keskaega, Vana-Roomat ja Nõukogude Liitu – teadvustamata, et tõenäoliselt pole need ajad olnud ilmselt kunagi sellised nagu mälupildis. Või siis idealiseeritakse ja ilustatakse (ala)teadlikult koondpilti. Möödunud aegade probleemid unustatakse, mineviku au sisse tõstmisega käib üht sammu hirm tuleviku ees, mis kandub üle olevikuga rahulolematusesse. Kui selle rahulolematuse ventiil on muusika ja sellega kaasnev rolli­mäng, siis on ju kõik korras. Kui ühiskond veab alt, kohendatakse fookust ja hakatakse end identifitseerima kogukonna ja perekonna ringis. Mõlema sõnaga võib mingil määral kirjeldada ka „Hard rock laagri“ publikut: teatud erimeelsustele vaatamata ühendab neid üks asi – ja see on muusika. Metal’i-publik tundub olevat keskmisest paremini oma materjaliga tuttav ja plaadikuulamise kõrval on sama oluline see, kus ja millal on mõnda artisti ka laval nähtud.

Eesti asi

Tuleb tunnistada, et Eesti bändidega programm oli oma mitmekesisuses välismaa omaga üsna sarnane. Ilmselt ennekõike korraldajate maitse-eelistustest tingituna oli nii erakordselt häid, tavalisi kui ka täitsa mõttetuid esinejaid, aga eks see ole nii iga sellise valimiku (ja ka iga stiililiselt laiema festivali) puhul. Pigem tasub siin keskenduda sellele, et kahel päeval esinenud 22 Eesti bändi andsid ikka väga informatiivse ülevaate Eesti raskemuusikast (ja mitte ainult). Rahvas toetas raskel hetkel esinejaid nii esinemiste ajal kui ka kaubalettide ääres, kust kuulu järgi särgid-märgid-värgid lausa välja lendasid, kui kodus vahepeal trahvipingi peal ära istutud koroona-aasta leidis väljundi marulises šoppamises. Paar bändi nagu Pedigree ja Herald olid seekord välja tulnud päris oma telkidega, et rahvaga nn koduse käsitöö vilju jagada.

Uhiuue ansambli Mört laulja suutis rahva ümber sõrme keerata isegi siis, kui pidi terve kontserdi keset lava kasti peal istuma, kuna oli plaadiesitluskontserdil jala murdnud ja liikus ringi vaid karguga.

Toomas Rand / Muumi Photography

Huvitaval kombel jäi kahe päeva jooksul esinemistest kõlama vokalistid ja saund. Vahepealse vaikuseaasta foonil oli ju olukord selline, et iga esinenud bänd tegi omamoodi comeback’i ja pidi oma tegevusega taas kuskilt kaugemalt pihta hakkama. Mitmel vokalistil oli raskusi nii rahva kui ka muusikalise materjali kontrolli alla saamisega. Kahjuks pidi kogu ansambli Juur esinemise ajal hoidma lauljale pöialt, et teda ka kuulda oleks, mistõttu ei saanud sellele suhteliselt huvitavale avangardsele metallile keskenduda nii, nagu see väärinuks. Eraldi tõusid esile naisvokalistid, kes kortsutasid tihti samuti väga ähvardavalt kulmu ja tõid kuuldavale meeskolleegidega võrreldavalt võimsaid kriiskeid ja möirgeid (Itk, Nihilisti­krypt). Uhiuue ansambli Mört laulja suutis rahva ümber sõrme keerata isegi siis, kui pidi terve kontserdi keset lava kasti peal istuma, kuna oli plaadiesitluskontserdil jala murdnud ja liikus ringi vaid karguga. Mördi laiv oli üldse üks paremaid ja bändi esikalbum „Pangetäis bängereid“ ülekuulamist väärt. Mul on huumoriga muusikaga muidu üsna kahtlased lood, aga Mört tõmbas oma lobaga hästi käima ega vedanud ka muusikaliselt alt. Vahepeal kitarrikeele kaotanud kitarrist tõmbus mõneks ajaks lava taha, et siis sealt võidukalt naasta ja veel suurema isuga edasi kütta. Nihilisti­krypti kidramees viskas aga samasuguse kaotuse peale kitarri žestiga vastu põrandat, lahkus lavalt ning viimasteks lugudeks ta enam tagasi ei tulnudki.

Avapäeva lõpust jäi frontman’ina veel positiivselt silma Zorgi vokalist Lemo, kui võtta arvesse, et bänd on olnud suhteliselt pikalt inaktiivne. Kuigi nende kommertslik industriaal-metal pole päris minu teema, kõlas kõik väga sujuvalt kokku ja esinemisele pani täpi laulja. Pärast neid festivali viimase esinejana üles astunud Kosmikud ületas aga kõik ootused, sest kuigi ma pole kunagi olnud nende suurem ega põhjalikum jälgija, oli see kontsert ikka väga tugev. Kosmikutel tuli mõnda aega tagasi üle elada bassimehe Kõmmari traagiline kaotus, aga surmast võib saada ka ümbersünd, ja uue bassistiga kõlas kõik kokku hoopis uutmoodi. Eks leinameeleolul ole olnud Kosmikute rokis alati keskne koht ja nii sai nende mustadest ülikondadest ja lava kaunistanud lillepärgadest teelesaatmise ja elu pühitsemise omamoodi topeltsõnum.

Müra ja mürgel

Päris vilkalt tegutseti ka müraspektri eri otstes. Black metal’i huvilised said näha mitut kodumaist artisti, kes olid ülesannete kõrgusel, nagu Sõjaruun ja Itk (kahjuks ei jõudnud vaatama kell 12 mänginud Süngeheli), aga päevased esinemisajad panid nad kõik proovile, mistõttu käis enamasti tõeline valguse ja pimeduse võitlus. Ainukese black metal’i bändina murdis öisesse vööndisse välja Loits, kes tuletas avapäeva viimase esinejana (ja 25 aasta juubeli pidajana) meelde, kui tugev on nende tervelt ette kantud esikplaat „Ei kahetse midagi“.

Samal ajal tegid festivali indie’likumas vööndis väga head üles­astumised (nüüd kolmeliikmeline) Shelton San ja Ans. Andur, kelle kohalolek „Hard rock laagis“ võis mõneti küsimusi tekitada, aga kidramees ja laulja Foto oli kohusetundlikult Iron Maideni kulunud särgi selga pannud. Preemiaks mängiti rahvale ka üks päris uus lugu. Üks üllataja oli aga veel Pärnu folkpunkartist August Urr, kelle sugupuu on liiga keeruline, et hakata seda siin lahti võtma. Päevase käiguvahetusena teise stiili sobis see väga hästi.

Kokkuvõtteks tundub, et ka nii saab festivali pidada: korraldajatel lihtsam ilma välismaa esinejateta, rahvale läheb peale nii ja naa. „Hard rock laagile“ ollakse selle eest loomulikult lõpmata tänulikud, et otsustati ikkagi ka rasketel aegadel järjepidevust hoida, aga ootan muidugi kannatamatult ka järgmisi festivale, kui piirid on jälle lahti ja HRL näitab end taas sellena, kellena ta Eesti muusikamaastikul ikkagi täiesti ainulaadsena tegutseb – raskemetalli absoluutsete maailma tippnimede maale­toojana. Koduse referatiivse ülevaate ja huvitava muusikalise elamusena toimis tänavune HRL aga imehästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht