Valguse võlu
Kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale.
Kuidas kirjutada muusikakriitikat, kui olen alustanud päeva uudistega Butšast, Irpinist ja Mariupolist? Ilmselt on paljud, kes jälgivad sõjasündmusi, pidevalt küsimuse ees, kuidas anda praeguses olukorras oma igapäevastele tegemistele sisu ja mõte. Kuidas käia kontsertidel ja mitte tunda end iga kord süüdi, et meil on see võimalus, aga neil seal ei ole? Tundub uskumatu, et ka praegu käib ajaarvamine nüüd nii nagu osa inimeste vanematel ja teiste vanavanematel: enne sõda, sõja ajal, pärast sõda. Kahjuks ei tea keegi, millal saab kasutada viimast sõnapaari. Me elame sõja ajal. Ainuke lootus ja lohutus on see, et kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale. On tehtud palju südantsoojendavat: ERSO alustab oma kontserte Ukraina hümniga, Erkki-Sven Tüüril valmis teos „Ukrainale“, Eesti Rahvusmeeskoor lõpetas oma kontserdi muusikalise palvega Ukraina eest, korraldatud on hulgaliselt kontserte, mille piletitulu läheb Ukrainale, kaasatakse Ukraina interpreete jpm.
Tabavalt sattus ERSO kuu esimeses kontserdikavas kõlama Dmitri Šostakovitši sümfoonia nr 11 alapealkirjaga „1905“ – võimuesindajate taga kiusatud helilooja 1905. aasta Verise pühapäeva sündmusi käsitlev teos. Tol päeval hukkus tsaariarmee kuulide all sadu süütuid inimesi, nende hulgas lapsi, ning praeguses olukorras oli teose ettekandmine märgiline. See sümfoonia on natuke ülekohtuselt saanud külge „punase sümfoonia“ sildi, kuigi on üldinimliku kaaluga teos. Punaseks on seda peetud seetõttu, et helilooja on teosesse põiminud vanu revolutsioonilisi ja töölislaule, millest osa on pärit hoopis Poolast ja Ukrainast ega ole kuidagi seotud Venemaa enamlastega. Helilooja on selle päeva õudust kajastanud väga piltlikult ja äratuntavalt: alguse petlik rahu, siis meeleavalduse muutumine tragöödiaks ning lõpuks reaktsioon toimunule. Peab imetlema peagi 80aastaseks saava dirigendi Thomas Sanderlingi head tööd ERSOga, tänu millele sai kuulda selle sümfoonia suurepärast tõlgendust. Õhtu kavas oli teinegi Šostakovitši teos, tšellokontsert nr 2, mille kandis erakordselt täpselt ja puhtalt, aga samal ajal hingestatult ette inglise tšellist Marc Coppey.
ERSO esinemistest õnnestus mul kuulata veel Mihhail Gertsi juhatatud kontserti, kus tuli ettekandele Jüri Reinvere ja Robert Schumanni looming. Esmapilgul täiesti erinevatel heliloojatel on nii mõndagi ühist: mõlemale on keel ja muusika võrdselt oluline väljendusvahend ning neid kõnetab maailmas toimuv, millest ammutavad inspiratsiooni. Nad on andnud oma instrumentaalloomingule programmilisi pealkirju, aga teosed ei ole siiski kirjeldavad, vaid tekitavad assotsiatsioone. Just selline on ka Eestis esimest korda kõlanud Reinvere „Vom Sterben der Sterne. Symphonische Notizen“ ehk „Tähtede surmast. Sümfoonilisi märkmeid“ (2021), üks viimase aja põnevamaid uudisteoseid. Tegemist on ulatusliku, umbes pooletunnise orkestrifantaasiaga, mida ei saa pealkirjale vaatamata pidada sugugi programmiliseks. See viib kuulaja pigem mingisse emotsionaalsesse seisundisse, kus pingelisus vaheldub tühjusega. Teos haarab jäägitult kaasa esimestest taktidest, kui kõlab pikk ja värvikas, ent õudustki tekitav löökpillisissejuhatus. Edasi on rohkesti kasutatud mitmesuguse dünaamikaga keelpillide kõlamasse, mis ei muutu ometigi igavaks, sest just õigetel hetkedel toob helilooja sisse muudatusi, uusi tämbreid ning lõpupoole lausa lühikesi kauneid keelpillimeloodiaid. Mihhail Gerts oli orkestriga teinud suurepärase töö: kõik detailid tulid äärmise selguse ja põhjendatusega esile ning dünaamiline mitmekesisus hoidis pinget kogu loo vältel. Reinvere teise teose „Schoss des ungeheuren Lichts“ ehk „Ilmatu valguse süli“ esiettekanne jäi natuke avaloo varju ja selle juures mängis kindlasti oma rolli pingelangus pärast niivõrd suurepärast ettekannet. Raske oli end häälestada samalaadse kõlapildiga, aga monotoonsema teose kuulamisele, nii et õiglase hinnangu andmiseks tuleks seda kindlasti uuesti kuulata. Reinvere muusikaga moodustas sobiva kontrasti kontserdi teises pooles kõlanud Schumanni „Kevadsümfoonia“, mille ettekande kohta võib samuti öelda vaid kiidusõnu: eri karakterid toodi eredalt välja, orkestrikõla oli mahlane ja värvikas, tervikutunnetus väga hea.
Märtsikuus esinenud muusikutest tahan eraldi esile tõsta kaks interpreeti: Theodor Singi ja Sten Heinoja. Nende energia ja muusikaline haare võtavad sõnatuks, niivõrd palju oli mõlemal kuu jooksul ülesastumisi. Kõiki neid kuulata mul loomulikult ei õnnestunud, kuid üks hingeminevamaid elamusi oli duo Sink ja Heinoja kontsert „Öö laulud“ Pärdi keskuses. Kava alguses kõlasid pinevad ja ootusärevusega laetud teosed: Anatolijus Šenderovase „Two Songs of Shulamith“ ehk „Kaks Shulamithi laulu“ ja Erkki-Sven Tüüri „Dedication“. Neile järgnes väike hingetõmbepaus enne dramaatilist lõppu: Alfred Schnittke tšellosonaadi nr 1 eel kõlasid Mihkel Lüdigi melanhoolne „Ballaad“ ning Tõnu Kõrvitsa „Laul“. Kontserdi kulminatsiooniks ja tipphetkeks kujunes aga just Schnittke sonaadi esitus. Teos on tehniliselt ülimalt nõudlik, olemuselt traagiline, kohati lausa sünge. Singi keskendumine ja muusikasse sisseelamine on täiesti erakordne ning niivõrd keeruka ja sügavamõttelise teose kuulajani toomisel äärmiselt oluline. Sama tähtis on aga interpreetide teineteisemõistmine ja tänu sellele kujuneski ettekandest üks kuu muusikalistest tipphetkedest. Sinki õnnestus kuulda veel tšelloansamblis, kes saatis Valter Soosalu harpejji-kontserti, ning ERSO tšellorühma kontsertmeistrina. Heinoja esinemisgraafik ei jäänud Singi omast palju maha. Tähtsaim oli osalemine mahukas ettevõtmises „Bach. Neli klaverit“, kus tulid ettekandele kõik kuus Johann Sebastian Bachi mitme klavessiini teost (küll klaveril). Heinoja ja Sten Lassmann mängisid kontserdi kahele klaverile C-duur BWV 1061 ning Heinoja oli üks pianistidest (partnerid Lassmann, Daumants Liepiņš ja Reinis Zariņš) neljaklaverikontserdi a-moll BWV 1065 ettekandel. Ei saa märkimata jätta ka poola dirigendi Anna Duczmal-Mrózi ja Tallinna Kammerorkestri koostööst sündinud nauditavat esitust, mis toetas igati solistide mängu.
Tallinna Kammerorkestri äärmisest professionaalsusest ja laiast ampluaast annab tunnistust see, kui erinevaid muusikastiile on nad võimelised kõrgtasemel esitama – barokist rokini. Kui barokki esindas eespool nimetatud Bachi kontsert, siis kergemat poolt ülesastumine Tim Kliphuisi trioga kontserdil „Astor Piazzolla 101“. Piazzolla loomingu kõrval oli kavas Kliphuisi „Brandenburgi süit“, džässilik Johann Sebastian Bachi muusika seade, mille esitamine sujus kammerorkestril sama nõtkelt ja kaasahaaravalt kui tõsimeelse Bachi teose puhul. Tim Kliphuis on suurepärane džässviiuldaja, aga ka vahetu esineja, kes loob oma mõnusa huumoriga kontserdisaalis sundimatu õhkkonna. Kontsert Piazzolla muusikast ei oleks täiuslik, kui sealt puuduks bandoonium. Õnneks on meil omast käest võtta selle pilli virtuoos Kaspar Uljas, kes oli kontserdil Kliphuisile võrdväärne partner. Uljast sai kuulda ka Trio Maag koosseisus džässiklubis Philly Joe’s saatmas võrratut hispaania lauljannat Isabel Bermejot. Üllatuse valmistas Mingo Rajandi laululooming. Kui varem on Rajandi meelde jäänud oma eksperimentaalse kontrabassimuusikaga, siis nüüd selgus, et hispaanialike laulude loomine tuleb tal välja sama hästi. Džässmuusika alla võib liigitada ka Marianne Leiburi kontserdi, või vähemalt tema saateansambli. Lauljat ennast on raskem kindlasse stiili lahterdada (ja ega ole vajagi), sest kontserdil kõlasid nii suhteliselt lihtsa ülesehitusega kui ka džässilikud palad. Leiburi puhul on äärmiselt meeldiv, et ta ei eputa oma häälega, nagu on praegu nii moes, vaid esitab oma lood loomulikult lauldes. Selle kontserdi tõeline tipp oli aga Ramuel Tafenau trummisoolo lisapalas.
Märtsikuised koorikontserdid – kuulamas käisin Collegium Musicalet ja Eesti Rahvusmeeskoori – olid tõsise alatooniga. Collegium Musicale andis kontserdi Ukraina toetuseks ning Pärt Uusbergi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise ja Erki Pärnoja teoste kõrval kanti ette Erkki-Sven Tüüri 9. märtsil valminud ukrainakeelne „Ukrainale“. Nagu helilooja ütles, on see laul kirjutatud murest ja südamevalust Ukraina pärast ning sellesse on kirjutatud nii needmine kui ka palve. Ega teagi, kumb rohkem aitab, kuid kohutav valu on tuntav nii ühes kui ka teises ning jääb vaid loota, et sellest teosest on raskel ajal tuge nii mõnelgi ukrainlasel. Collegium Musicale oli oma tippvormis: seda iseloomustab kaunis ühtlane kõla, hea häälerühmade tasakaal ning, mis peamine, sügav ja läbitunnetatud esitus.
Eesti Rahvusmeeskoori kontserdil „Tenebrae“ tulid ettekandele Pärt Uusbergi ja Carlo Gesualdo kannatusaja responsooriumid. Teosed kõlasid natuke äraspidiselt, Gesualdo modernsemalt kui Uusberg, aga heliloojate helikeele tundjale ei ole see mingi üllatus. Gesualdo dissonantse harmoonia ja ootamatute modulatsioonidega muusika on Uusbergi uuslihtsuse vastand. Nende heliloojate teoste vaheldumine mõjus aga tasakaalustavalt ning seetõttu kujunes kava äärmiselt terviklikuks ja mõjuvaks. Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel näitas taas oma kõrget vokaal- ja tõlgendustaset, pisara tõi aga silma kontserdi lisapalana esitatud Mõkola Lõssenko „Palve Ukraina eest“. Hingematvalt kauni ja õrna palve lõpus jäid kõlama siiski meelekindlus ning usk oma maa ja rahva õnne.
Märtsikuus oli tähtis koht ka varajasel muusikal. Seitsmendat korda peeti festivali „Ceciliana“, kus esinesid tavakohaselt EMTA varajase muusika keskuse õpetajad ja õpilased – sellest ka kontsertide mõningane ebaühtlus. Euroopa vanamuusika päeva tähistati 21. märtsil ning selle puhul andis kontserdi „Les goûts-réunis“ ehk „Ühendatud maitsed“ ansambel Floridante. Ühendatud maitsete all peeti silmas eri maade stiilide põimumist barokiaja heliloojate loomingus, kas või näiteks Bachi viiulipartiitades. Floridante on tõusnud aastatega meie juhtivaks varajase muusika ansambliks ning nende kontserdid on alati suursündmus. Sel korral esines koos ansambli põhituumiku Saale Fischeri ja Villu Vihermäega viiuldaja Anthony Marini, kes võlus oma intonatsiooniliselt puhta ja emotsionaalse mänguga.
Märtsikuu lõpetuseks kõlas taas vene muusika: rahvusooperi Estonia orkester, koor ja (külalis)solistid kandsid Arvo Volmeri juhatusel ette Pjotr Tšaikovski ooperi „Jolanthe“. Tegemist on kauni, väga tšaikovskiliku teosega, kus sel korral säras Jolanthe rollis Baieri Riigiooperi solist Mirjam Mesak. Lihtsalt nauding oli kuulata tema esitust: rollile sobilik tütarlapselik hääl, vapustav vokaaltehnika, ühtlased registrid ja hea teksti edastamine. Seda ei juhtu just tihti, et kõrgetel nootidel suudetakse säilitada sõnade arusaadavus, aga Mesakil sellega probleeme ei olnud. Meespeaosades lõid aga publiku pahviks fantastiliste häältega ukraina solistid Valentõn Dõtjuk ja Stanislav Kufljuk. Kõrgtasemel esitus ajal, mil kodumaal valitseb kirjeldamatu õudus, väärib mitmekordset tunnustust. Kuulajad ei olnud ka kitsid oma vaimustuse väljanäitamisega ning nii mõnelgi oli taas pisar silmanurgas.
„Jolanthe“ kavalehelt jäi silma Arvo Volmeri väljend „pimeduse võlu“, mille all ta on pidanud silmas, et ka pimedus võib pakkuda turvatunnet, ent selleks, et nägijaks saada ja valguses elada, on vaja ka tahtmist. Loodame, et see tahtmine tuleb. Meie nautigem siin seni valguse võlu.