Valged täpid mustas öös

Lauri-Dag Tüür tõi välja kaheksa aasta vältel kogutud teosed ja uudisloome, millest ainult üks teema oli varem kõlanud teatris.

JANEK MURD

Lauri-Dag Tüüri teatrikontsert 30. I Tallinna linnateatri Hobuveskis. Laval Lauri-Dag Tüür (elektroonika, gongid, fonogramm ja kitarr), Silver Ulvik (löökriistad) ja Mikk-Mait Kivi (video).

Tallinna linnateater on algatanud oma põhitegevuse kõrval uue ja tänuväärse sarja „Teatrikontsert“, millega on võetud plaaniks tuua igal aastaajal kuulajateni kontsert, mille keskmes on üks meie teatri- ja/või filmihelilooja. Jaanuari lõpus aset leidnud Lauri-Dag Tüüri kontsert oli sarja teine eelmise aasta sügisel toimunud Ardo Ran Varrese autoriõhtu järel.

Kontserdipaigaks valitud linnateatri põhikompleksist välja jääv Hobuveski – XIV sajandist pärit, aastasadade vältel muutunud funktsiooni ja seisukorraga hoone – on viimatise 2017. aasta uuestisünni käigus kohandatud tänapäevaseks sajakohaliseks teatrisaaliks. Koht on uueks kontserdisarjaks igati sobilik – meeldivalt intiimne keskkond, kus on hea artisti jälgida. Tähelepanu keskpunktis olijale on see sari ideaalne võimalus tutvustada oma loomingut ning tulla ekraani ja lava tagant välja nähtava inimesena. Iga helilooja on juba varem tehtu ja kuuldu põhjal publikule tuttav, aga on ka võimalus luua täiesti uus kava ja tuua publikuni varem mitte rakendust leidnud muusika. Tüür oli valinud uue tee ning tõi välja kaheksa aasta vältel kogutud teosed ja uudisloome, millest ainult üks teema oli varem kõlanud teatris. Oma loomingut tutvustama ja pilti laiendama oli Lauri-Dag kaasanud löökpillidel arvestatava klassiga Silver Ulviku ja oma pikaaegse lavapartneri, videokunstniku Mikk-Mait Kivi. Ise toimetas noor meister nii elektroonika, gongide, fonogrammi kui ka kitarriga.

Mikk-Mait Kivi pildi liikumine andis Lauri-Dag Tüüri muusikale juurde, oli selle orgaaniline osa, ei kehtestanud end iseseisvana ega nõudnud liigset tähelepanu, vaid pakkus fantaasialennule võimalikke lähtepunkte.

Siim Vahur

50minutiline ambient-kava arenes ja süvenes ühtlase punktiirina, mille iga täpp oli omaette väljaarendatud teema, kuid kokku punutud terviklikuks pausideta miksiks. Osised varieerusid pikkuselt ja sisult, aga olid Tüüri enda kujundatud stiilis väljapeetud, selged ja terviklikud – hiilivast ja vaiksest, kuid mitte uinutavast kuni progressiivsemate tugevamate lainetuste ja tormlemiseni, minemata siiski kärgatuste ja ehmatamiseni. Katarsis tekitati pikkade arenduste ja deformatsioonidega, mille käigus kuulaja sõidutati aina uude punkti. Varem kogetu lõi aluse uue sünniks, võttis endise kaasa, aga muutis selle pidevalt millekski uueks, eelnenut lõhkumata ja kuulajas ebamugavustunnet tekitamata. Kujumuutuste vahendid olid muutuv ja muunduv tempo, rütm, aga ka ei tea kust tekkinud helipilved. Ainsad tuttavad viited olid pinkfloydilik kitarr ja löökpillid, mille kulgu oli võimalik selgelt jälgida. Muu tuli kosmosest.

Poolsümfoonilisse-poolelektroonilisse, filmilikku omailma olid peidetud ka sämpleid – millise päritoluga, oli raske tuvastada, aga leidus viiteid aimatavatele õuest tulevatele loodushäältele, hõigetele ja helidele, mis oleksid justkui pärit kusagilt põlisrahvaste dokumentaalfilmist. Nendega ei viidatud asukohale ega päritolule, vaid need seisid rakendatuna just selle õhtu kava teenistusse ja lähtusid muusika üldisest olemusest. Kohati tajus meel siiski tajumatut ja tekkis konkreetsem tunne, nagu oleks mind kutsutud osa saama nomaadide rännakust keset arktilist välja. Sel juhitud teekonnal juhtub meie tavataju jaoks vähe, aga seda rohkem sissepoole võib lummus jõuda. Arengud, mahajooksud, transformeerumised oleks võinud kauemgi kesta ja nõidus oleks jõudnud veel rohkem inimeste sisse pugeda. Aega selleks oli ja kogupikkust oleks võinud selliste lahtiste teemade puhul venitada – kartmata, et kogumõju sellest kaotab.

Kogu selle ühest punktist teise siirdumise sidus kokku teemas püsiv ja seda laiendav mustvalge veidi monokroomsuse äärealadelt õrnu toone laenav liikuv pilt, mille oli lavastanud Mikk-Mait Kivi. Abstraktne ja digitaalne muundus edasi-tagasi selgemini kirjeldatavaks analoogvideopildiks. Oskuslikult oli ära kasutatud Hobuveski ruum: esinejate selja taha jäänud kaks väravat olid 1 : 1 mõõtkavas ekraanid, millele projitseeritud pilt võis moodustada kaks iseseisvat pildiakent või kaht ust läbiva terviku. Järgmisel hetkel muutus aga see kõik kokku üheks laiekraaniks ja selline mäng hoidis publiku nägemismeele muude aistingute kõrval pidevalt erksa. Julgelt oli kasutatud ka võimalust jätta üks „ekraan“ täiesti tummaks ja mustaks, pidev mitte­rääkimine oli siin kõnekas. Pildi liikumine andis Tüüri muusikale juurde, oli selle orgaaniline osa, ei kehtestanud end iseseisvana ega nõudnud liigset tähelepanu, vaid pakkus fantaasialennule võimalikke lähtepunkte.

Lauri-Dag Tüür on ennast juba tõestanud andeka heliloojana, kelle kataloogis on õnnestunud filmi- ja teatrimuusikatöid. Kindlasti on ta valmis värskendama ja rikastama üha uuenevat kodumaist kujundusmuusikat, mille täiendajate seas on Lauri-Dag kanna kinnitanud. Nagu talentide puhul ikka, püsib ka uue ja üllatava ootus, muusika osas, mis seisab eraldi ja on võimeline meid jalust rabama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht