Valge pärl Tartu ülikooli aulas

Kadri-Ann Sumera

6. märtsil toimus Tartus sündmus, mis on oluline nii Tartu kui ka terve Eesti muusikaelule. Nimelt õnnistati Kalle Randalu soolokontserdiga sisse äsja Eestisse saabunud, tellimustööna Tartu ülikoolile valminud valge Steinway kontsertklaver.

Tõeliselt head klaverid võib Eestis sõrmedel kokku lugeda ja seepärast tuleb iga väärt uustulnuka üle südamest rõõmustada ja loota,  et pikapeale paraneb ka Eesti pillipargi üldine nägu nii kontserdisaalides kui ka muusikakoolides. Tegelikult on heade pillide puudus tõsine probleem. Rääkimata sellest, et korralike plaadistuste jaoks on tarvis laitmatut (ja ka laitmatult hooldatud) pilli ning et kontserdielamust rikub klaveri ebaühtlane, tuhm või kalk kõla, ka harjutamisel on raske ideaali poole püüelda, kui peab ennekõike tegelema instrumendi puuduste korvamisega.  Minulgi oli võimalus klaverit proovida ning võin kinnitada, et tegemist on tõepoolest väga ilusa pilliga, millel on rõõm musitseerida ja kus kõlavigu ei saa parimagi tahtmise korral klaveri kraesse ajada.

Kuna ka varem oli ülikooli aulas Steinway, mida loodetavasti kaugele ära ei viida, siis avaneb selles saalis edaspidi Eesti kohta haruldane võimalus esitada (ka lindistada) muusikat klaveriduole kahel sama tippmarki pillil.  Positiivselt üllatas ja rõõmustas, et uue ülikalli instrumendi hankimiseks laekus ligikaudu kolmandik summast annetustest. See tähendab, et kodanikualgatus kogub jõudu ning ka kultuuri hakatakse tasapisi sponsoreerima. Ehk on tulevikus loomulik toetada sportlaste kõrval ka muusikuid, kirjanikke ning kunstnikke …

Kalle Randalu oli oma kavasse ilmselt teadlikult valinud klaveri kõlailu eksponeerivad teosed. Schuberti Sonaat-fantaasia G-duur on  kaunis just oma helisevas lihtsuses, teemade pretensioonituses ja läbipaistvuses. Selle muusika tasane hingestatus ei tule tuima või koliseva klaveri peal üldse välja, nii et siin kasvas uus Steinway muusikale lausa võrdväärseks partneriks. Ka kõrgeim tiiskant, kus tavaliselt kipub nappima ülemhelisid, ei jäänud sedapuhku kõlaliselt alla basside sumedale pehmusele.

Mozarti Fantaasia d-moll esitas Randalu mõtlikus, nukrameelses toonis, läbivalt kaunikõlaliselt  ning justkui distantsilt – meenutades ammu olnut. Lepo Sumera Pala aastast 1981 nimetas Randalu ise „klaveri lakmuspaberiks”: siin kombatakse kõlavõimaluste piire vaevukuuldavast pianissimo’st võimsa fortissimo’ni. Randalu esitus oli selgepiiriline, ühes tõusvas ning laskuvas joones. Piano värve näitavad suurepäraselt ka Arvo Pärdi „Variatsioonid Ariinuška tervenemise puhul”.  Lõpulooks oli kavandatud Ferenc Liszti tsükkel „Veneetsia ja Napoli”. Pianist aga teadustas enne kontserdi viimast lugu, et otsustas peale tutvumist saali ning klaveriga selle teose välja vahetada teise Liszti pala vastu – „Jumala õnnistus tema üksinduses” tsüklist „Poeetilised ja religioossed harmooniad”. See helitöö sobis oma mediteeriva iseloomu ning leebe kõlapildi poolest ehk tõesti paremini klaveri laulvat pehmust demonstreerima ja ka kavva kui tervikusse, ent  mul oli siiski kahju, et väljakuulutatud tsükkel jäi kuulmata – oleks tahtnud uut Steinwayd ka virtuoosses tulevärgis ning täies pianistlikus forte’s kuulda.

Aga pole mõtet kurvastada – kindlasti jõuab seda suurepärast pilli edaspidi igasugu värvides ja varjundites kogeda. Nagu Randalu ka viimase lisaloo, juba sümboolse tähenduse omandanud Heino Elleri „Kodumaise viisi” eel ütles, olgu see pala sissejuhatuseks paljudele kontsertidele ning lindistustele. Eesti on nüüd  ühe pärli võrra rikkam ning tasub loota, et häid kontserdikorraldamise võimalusi kauni saali ja klaveri näol ka kasutatakse.