Vaiksete detsibellide võlu

Miks peaksime teadma, kes on Maarja Nuut ja kuidas kõlab tema CD „Une meeles“?

IMMO MIHKELSON

Ilmus uus eesti muusiku heliplaat, ports hoolikalt välja mõeldud, hoolega kuuldavaks tehtud ja arvatavasti ka armastusega kuulajale ulatatud muusikatükke. Läikiv kettake paeluvalt kujundatud ümbrisega karbis ootab kannatamatult hetke, mil saab sahinal libiseda CD-mängija või arvuti sisemusse, et vabastada endast helid.

Ootusärev inimene on aga kuulamise hetke igatsenud, ta on plaati käes hoidnud, seda silmapilgu või kaks silmitsenud ja ehk mõned selgitavad sõnadki kaanelt lugenud. Ta avab karbi, võtab kettakese sõrmede vahele ja libistab selle masinasse … Ta elustab muusika.

Jutt heliplaadi surmast on tühi õhk

Plaadirituaal on mitmele põlvkonnale hästi tuttav. See erineb raadiokuulamisest, kui tihti on tähelepanu jagatud mõne muu tegevusega. Ja see kokkupuude muusikaga on ka täiesti teistsugune kui kaubanduskeskuses, autoroolis või ootesaalis, rääkimata internetis vooglemisest või seal kärsitult endale helide klõpsimisest.

Muusik on teinud heliplaadi jagu muusikat ja nõutab sellega kuulaja tähelepanu ning aega. Ta annab võimaluse siseneda oma erilisse maailma, mille ta on täitnud helidega parimal moel, milleks ta suuteline oli. Vähemalt ideaalis võiks see umbes niimoodi olla.

Juba ammu ei ole uue plaadi ilmumine niisugune sündmus nagu varem. Lumm lahtus kümmekond või rohkem aastat tagasi ja põhjus pole mitte kohaliku iseloomuga, vaid laiem. Digitehnoloogia ja helide seos bittidega oli murdnud suurte plaadifirmade tootmis- ja distributsioonimonopoli, internet oli toonud hiireklõpsu kaugusse tohutu hulga igasugust muusikat ning igaüks võis soovi korral kodusel teel valmistada muusikaga CDsid – ka muusikud.

Palju on viimastel aastatel räägitud ja kirjutatud heliplaadi peatsest surmast, kuna muusika kuulamiseks on nüüd ka hõlpsamaid viise. Need jutud on siiski tühi õhk. Kunagi oli ju õhus idee, et raadio lämmatab heliplaadi, siis kerkis kujutlus, et video tapab raadio (ja koos sellega mõistagi ka füüsilise helikandja), ent ometi ei ole seda juhtunud.

Käegakatsutav heliplaat muusikaga, loomingu esemeline kuju, anum, kui soovite, on alles jäänud, ehkki selle turg on pärast muusikatööstuse enda puhutud mulli lõhkemist üksjagu kokku tõmmanud. Tehnoloogia arengu tõttu on jõujooned ümber mängitud ja muutunud on muusika ümber sehkendajate positsioonid, kuid asi ise on põhijoontes sama.

Endiselt mõtlevad muusikat välja inimesed ja seda mängitakse inimestele. Inimesed tahavad kuulata, nad vajavad seda – mitmesugustel põhjustel küll, aga nad otsekui kleepuvad muusika külge, kui selle võnked ühtivad nende endi omadega.

Niisiis, ilmunud on üks uus eesti muusiku heliplaat. Statistiliselt on see küll üsna tähtsusetu akt, sest samasuguseid sündmusi ja sündmusekesi sähvib ümberringi niigi ülearu palju. „Ja kes neid plaate ikka tahab“, kui telefonis, tahvliga või lauaarvutis võib toksida ja klikata hetkega kõlama „mida iganes“… et järgmise hetkega sellest tüdineda ja kärsituna hüpata ekraanil kuhugi mujale.

See on näilisus, mille on loonud liigkerge kättesaadavus ja tuimestav üleküllus. Tegelikkus on selline, et muusikud jagunevad endiselt andekamateks ja vähem andekateks, nagu see on olnud sadu aastaid, selle ajaloo vältel, millest meil mingit aimu on. Võib-olla on tehnoloogia tõesti teinud veidi lihtsamaks ka napima andesähvatusega loodu nähtavaks-kuuldavaks kerkimise ja kasvatanud n-ö muusikalist võsa, kuid ta on nihutanud ka skaala teist otsa.

Muidugi kõlab muusikute lahterdamine kohutavalt ja seepärast räägitakse sellest vähe, kuid ei saa eirata fakti, et infomürast ja väheütlevuse külluslikust saginast hoolimata tõmbab kuulajaid rohkem ikka millegi erilise ja eristuva poole. Muidugi juhul, kui nad selle olemasolust kuidagi teada on saanud või sellega juhuslikult kokku puutunud.

Kui tõmbejõud on sees muusikal, siis on ka heliplaat, mis kannab erilist, endiselt oluline. Pole vahet, kas päritolult eesti- või muumaine.

„Une meeles“ on oluline muusikasündmus

Viiulimängija ja laulja Maarja Nuut on andnud välja oma teise albumi, mille pealkirjaks „Une meeles“. Kuigi meediakära ja tähelepanu äratavaid hüüatusi on kaasnenud sellega märksa vähem kui mõne teise muusikatalletise puhul (ja plaatidest räägitakse meedias ju järjest tasasemal toonil), tuleb seda pidada oluliseks muusikasündmuseks.

Tema esimene plaat „Soolo“ (2013) oli paljulubav debüüt ning eristus siinses etnosfääris teistest. Kuigi kohalikul (väidetavalt asjatundjatest koosneval) žüriil jäi see plaat Eesti muusikaauhindade määramisel märkamata, paelus see nii mõndagi välismaist nimekat arvustajat ning rahvusvaheline etnomuusika mess WOMEX valis eestlanna tunamullu oma põhiprogrammi esinejaks.

Väikeste sammukeste haaval on sestpeale kasvanud ka Maarja Nuudi tuntus kodumaal, osalt ehk välismaise kiituse tõttu. Esinemistest televisioonis on jäänud YouTube’i ja mujale videoklippe, tema esinemisi näinud inimesed on internetti jaganud vaimustuse õhinaid, mida teised on omakorda edasi jaganud, pressi tähelepanuosutused on käinud selle kannul.

Kaugel ja pealiskaudsel vaatlusel justkui ei midagi erilist: noor nägus naine mängib viiulit, laulab veidi ja kasutab paari elektroonilist abividinat. Muusika põhineb peamiselt eesti folklooril, kuid mitte ainult. Mida lähemalt aga vaadata ja kuulata, seda huvitavam tundub.

Detailid, mikronüansid, struktuurid, dünaamika … liikumised, sümmeetria ja asümmeetria, ruum … kohalolek, muusika. Ühest küljest on siin selget konstrueeritust ja tehniline pool ning teisest elava esitaja hõng inimeseliku keskpunktiga, kusjuures niisuguses vahekorras, et see enamasti toimib.

Umbes aasta tagasi sattusin viibima kinnisel kontserdil Tallinnas Kloostri Aidas, kui umbes kolmekümnepealine seltskond rostrumi delegaate jälgis Maarja Nuudi esinemist algul ükskõikse viisakusega ja siis hinge kinni pidades.

Need inimesed olid igas vanuses ja tulnud Tallinna mitmelt poolt maailmast, oli heliloojaid ja suure kogemusega muusikatoimetajaid raadiotest. Kindlasti olid nad palju näinud ja kuulnud mitmesugust musitseerimist, küllap oli mõni aastakümnete kuulamiskoorma all muusika suhtes ka tuimemaks ja pirtsakamaks läinud.

Ma seisin veidi kõrval ja vaatasin kontserdi ajast peaaegu poole nende kuulajate ilmeid. Need sulasid vähehaaval muusikasse. Kõik olid lõpuks koos ja nii võiks see igal kontserdil olla. Nii peaks see olema. Sellisena on muusika-muusiku-kuulaja kontakt ideaalis mõeldudki.

Sisimas ootab kuulaja, isegi kui ta ise on muusik, igalt kontserdilt mingit väikest imet, mille teravik läbistab argise olemise. Tookord nägin ma, kuidas see asjatundlik ja üllatumist ebatõenäoliseks pidav publik kaasa tuli, kui oli loost loosse tunnistajaks, kuidas nende silme all ehitati viiuli ja häälega ning diskreetselt elektroonilisi abivahendeid kasutades uhke muusikaline ruum. Uhke selles mõttes, et Nuut pani üpris kiiresti paika oma muusika ja loogika piirjooned ning nende raames hakkasid väiksemadki liikumised süsteemina tööle ja puhkesid õide.

Ta mängib viiulile lisaks luuperiga, millega salvestab katke oma mängust ja paneb selle korduma. Niimoodi mitut kihti üksteise peale ladudes ning nendele omakorda kaasa mängides ja lauldes on võimalik luua kohati päris keerukaid helipilte. Kuna korduvad harmooniakihid ja viisikatked on erineva pikkusega, kõlavad need alati isemoodi kokku.

Nõnda mängib Nuut laval nagu kahte instrumenti korraga ja laulab lisaks sellele aeg-ajalt. Tema lood on kas otse või kaude pärit eesti folkloorist, kuid ta esitab neid teistmoodi kui etnomuusikud: tema mängulaad on teistsugune ja ka lood on ta kokku pannud teisiti.

Varjundid hoiavad muusika pidevas liikumises

Maarja Nuut on õppinud viiulit lastemuusikakoolis, muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemias. Klassika mängimine on tema tooni ja helitekitamist suuresti mõjutanud, aidanud teha selle nüansirohkemaks. Ta ei pruugi ise sellele mõeldagi, kuid see kogemus on tema mängus kuulda. Ta valitseb oma pilli teistmoodi, kui rahvamuusikat esitavad pillimehed ja -naised.

Tema muusikaline mõtlemine baseerub arvatavasti suurel ja kirglikul kuulamiskogemusel. Keeruline on tema musitseerimise järgi oletada, millised on ta eeskujud, kuid seda, mida ta on teiste muusikat kuulates n-ö lahti harutanud ja lõimedena enda muusikasse põiminud, paistab olevat päris palju.

Tema biograafias on märgitud veel õpingud Indias ja Viljandi kultuuriakadeemias, kuid olulisim tundub küpsemise juures see pingsa töö periood, mil Nuut kuulas muuseumis vanu arhiivisalvestusi eesti pärimusmuusikutega, et sealt välja sõeluda see tilgake essentsi, mis paneb muusika ja esituse elama. Need kirjeldused sarnanevad veidi Veljo Tormise otsinguga, kui helilooja püüdis mõista, kuidas ja miks avaldab arhailisena tunduv muusika talle mõju. Tulemuse tõlkis ta teise muusikalisse keelde ja elustas selle seal.

Midagi sellesarnast on teinud ka Maarja Nuut, kuid omal moel. Meetod, kuidas ta hoiab minimaalsete varieerimiste ja detailivarjunditega oma muusika pidevas liikumises, võib olla ammutatud nii kogu maailma folkloorist, avangardist kui techno-muusikast – pole tähtis, kust see on tuletatud, oluline on, et see toimib.

Kloostri Aita kogunenud väike rostrumi seltskond, kelle kontserdielamusest jutt algas, oli selle toime elusuuruses tunnistajaks. Mõnes mõttes sarnanes Maarja Nuudi musitseerimine köietantsija etteastega: alguses jälgid teda hinge kinni hoides, et kohe ta oma võimatuid trikke tehes kukub, siis aga lähed järjest julgemini temaga kaasa ja lõpuks tunned rõõmu sellest, mille tunnistajaks said olla.

Mida parem kontsert, seda ihaldatum plaat

Aastataguse kontserdi enamik lugudest kõlab Maarja Nuudi äsja ilmunud plaadil „Une meeles“. Kuuldavasti andis ta selle ise välja põhjusel, et ei soovinud ennast vähemalt praegu siduda välismaiste plaadifirmadega, kuigi mõni kosilastest olevat olnud päris nimekas. Tõenäoliselt liitub Nuut niisuguste iseseisvust hindavate artistide leeriga, kes müüvad ise plaate kontsertidel ja (põhiliselt välismaistel) tuuridel. Mida parema mulje jätab kuuldu kuulajatele, seda ihaldatum on pärast elamust heliplaat.

Võib-olla on seetõttu „Une meeles“ plaadipoodides haruldane? Ei tea seda veel. Kuid minu soovitus nii albumit kuulata kui ka Maarja Nuudi kontsert ära vaadata kehtib igal juhul.

Plaati alustab kiht-kihi haaval kasvav ja ka samamoodi kahanev „Kargus“, mille rütmistik kätkeb lisaks eestimaisele väikest buketti muudest folkloorsetest rütmidest. Füüsiline toime on ka „Hobusemängu“ keskmes. Nuut on selle otsekui tarantellaks muutnud ja vürtsitanud kingcrimsonliku intensiivsusega, mis pressib seieri skaala punasele osale. Tema hobu teeb krampliku meeleheitliku sööstu, nagu oleks elu kaalul.

Sammude rütmis kulgev „Une meeles“ on see lugu, kus viiulit mängiv Nuut kontsertidel kingakontsade klõbinal tantsib, keerutab nagu kõiksusega side­seanssi otsiv derviš. Seda sorti lugu suudab otsekui painutada aja kulgemise lineaarsust ja mõjutada kuulaja ajataju, tekitades lõputus kulgemises viibimise tunde. Küllap on see paljudele tuttav tunne, kui muusikat kuulates äkki leiate ennast hetkes, kus ei suuda öelda, kas möödunud on veerand tundi või kaks minutit.

„Õdangule“ on rajatud silplaulule nagu plaadi avalugugi. Seesugune laulmine annab võimaluse tagaukse kaudu põgeneda eesti keelega piiratud ruumist. Pikad paljusilbilised sõnad, kus rõhk on vääramatult alguses ning sellest vormub lause meloodika, vajutavad oma pitseri eesti keeles lauldud muusikale. Meditatiivne ja otsekui iseendas viibiv „Õdangule“ nagu on ja ei ole eestikeelne.

„Kiik tahab kindaid“ on vana kiigelaul. Kiik on folklooris inimesi ühendav sümbol. Kuid sellel kiigel, mida kirjeldab Nuudi laulmine-mängimine, on võll roostes ja tema liikumises on mingi kummastav väike asümmeetria. Lakkamatu korduva liikumise monotoonsus kujuneb mängumaaks paljudele teisenevatele pisidetailidele ja varjunditele.

Helge ja lihtne „Siidisulis linnukene“ on ühe maailma loomine, elu kordumise tsükkel. Veel kostab plaadil varjutatud moel Skandinaaviat ja Balkanit, ühe labajala mängib Maarja Nuut koos lokkisjuukselise Eva Talsiga, keerutab aafrikalikku valssi, „paneb hullu“ kuradipolkaga ning peatab kõlaruumidega mängides taas aja.

Kui võrrelda muusikat spordiga, siis võiks muusiku teekond olla maratonijooks, kuid selle erinevusega, et igas sammus on vaja näidata liikumise graatsiat ja olemise ilu. Ja mida lõpupoole, seda rohkem peaks teel kogutud kogemus ja oskuste pagas aitama sammu seada.

Maarja Nuut on distantsil ja finiš on veel kaugel. Sellesse tõdemusse on kätketud suur ootus.