Vaikne sõda

JÜRI REINVERE

Väga tihti öeldakse pidu- ja lauakõnedes, avamistel, lõpetamistel ja üleandmistel, et „muusika ühendab“ ja „muusikal on võime purustada piire“. Kui nii juba öeldakse, siis tavaliselt küllalt suure härdusega, eriti kui pole midagi uut või originaalset öelda. Peale nende sõnade pidulikkuse ma ei leia, et emb-kumb nendest väidetest kehtiks. Katsuge nii öelda poisile, kes koolihoovis on kaaslastest eemale tõugatud sellepärast, et hiphopi asemel Beethoveniga tegeleb, või jaapanlannale, kes on äsja koha saanud Euroopa orkestrisse.

Orkestrid, see omanäoline klassikalise muusika poliitiline kvintessents, väljendavad tänapäeval ehk küllalt efektiivselt kogu praeguse maailma värve. Berliini Filharmoonikud pidid äsja peadirigenti valides läbi käima kogu omaenda negatiivse poole: russofoobia (sest oi kui palju oli neid, kes mitte mingil juhul ei tahtnud Petrenkot peadirigendiks ainuüksi tema rahvuse pärast), eri pillirühmade omavahelise hierarhia (kes saaks intrigeeriva timpanimängija vastu?) ja earassismi (esimest aastat orkestris olijad tahavad väga Karajani-aegsetele kätte näidata, kuidas peaks orkestri nuge-kahvleid sahtlisse jagama ja pille mängima). Selles Bruegheli maaliga sarnanevas kogu inimkonna sümfoonilises ühendpildis väljendub kogu meie maailm, kus tegelikke konflikte üritatakse vaiba alla toppida, kuid muus osas vastandub peaaegu igaüks teisega – ja seda mitte muusikalistel põhjustel.

Omavahel rüselevad vaikides teatrid sama raha pärast, eri pillid, perekonnad ja ideoloogiad, riidlevad esteetilised voolused ja muusikateaduslikud koolkonnad. Nooblilt seisavad sellest ülalpool vaid vähesed, tavaliselt seetõttu, et neil on kõik juba käes. Haruldane harmoonia, mis ajakirjadest ja internetist välja paistab, on võrgutav ja heamaitseliselt kohale sätitud, kuigi vastab tõelusele vaid põhipunktides. Õpetajad on olnud head: aastakümneid on valitsenud ümberringi külma sõja õhkkond – ja kunstielu on sellest ainult õppust võtnud.

Aeg-ajalt kuuleb veel arvamusi, et kunstielu – nüüd ja vanasti – seisis lahus oma aja poliitilistest keeristest ning esindas mingit ebareaalset, unistatud tõelust. See romantiline ette­kujutus on liigutav ja naiivne: kunstielu on alati olnud kaasa rebitud oma aja poliitikast, vahest rohkemgi kui poliitika ise. Meile, eestlastele, on hästi teada ja tunda kõiksugu eelarvamused ja paranoiad poliitika, sealhulgas kultuuripoliitika kohta, vähem tuntud on aga selle ajalugu. Näiteks see, kuidas Igor Stravinski provokatsioon „Kevadpühitsusega“ vallandas terve omataolise poliitilise filosoofia terrori (mõiste, mis on siin väljendatud omanäolise huumoriga) ajajärgu – muusikaliste liikumiste voo, kus ortodoksne modernismi ideoloogia oma tee kõigest muust puhtaks tegi.

Mis sellest ikka, see polnud nii hämmastav ega halb, kui siinkohal kirjutades tundub, pigem hämmastas see, kui kergesti leidis maailmasõdades vaimselt kodutuks jäänud inimkond sellest endale õigustuse. Samamoodi klammerdusid rahvad ja riigid seismajäänud jõukeskmete ümber, küsimata, mis alusel või põhjal nood tegutsevad – lastes niimoodi tekkida külmal sõjal ja kogu sellel omanäolisel „70aastasel rahuriigil“, mille keskel läänemaailm elab –, niisamuti jäi inimese mõtlemine kinni nende isiksuste ümber, kellel oli õnnestunud sõjavaremete vahel püsti jääda ja lasta end nagu Napoleon keisriks kuulutada.

Nii algab see uus ajajärk, mida kutsutakse ka kolmandaks maailma­sõjaks, omamoodi intellektuaalne flirt, kindlasti pigem ekstravagantsus kui ajalooline tõelus, keset oma apostlite jultumust ja kõhklust, vormides meie arusaamist maailmast ja poliitikast just sõdade tagajärgede läbi: kindlasti rohkem sõdade, kui rahuaegade kaudu. Erakordselt pikk rahuaeg meie läänemaises ajaloos, mis on olnud kasvavalt kõike muud kui rahulik, on teinud selgeks selle, et me ei suuda sõjatandrilt eemal olla ja tunnetame isegi keset rahuaega kõike pigem sõja kui rahu kaudu. Võiks öelda, et meie arusaam iseendast on sündinud kusagil kahe maailmasõja tandritel ja meil polegi olnud võimalust sealt koju tagasi tulla.

Kunstnikud aga – oh, meid, pudenevaid õisi, unustame kõik kergesti, nagu oleksime hõljuvad olendid, mitte kui kahe jalaga maasse raiutud mõtlejad. Kaks esimest maailmasõda olid kogu senise kultuuri häving, jah, kuid kolmandaga tuleme toime. Ennekõike sellepärast, et sõda on nähtamatu ja sellest ei räägita – vähemalt ei räägita nii palju, nagu raadios ja televisioonis terrorist, poliitilisest korruptsioonist ning maailmahukust. Pealegi need, kes veel muusikat teevad, on enamasti alternatiivideta: õnneks või õnnetuseks. Õnneks, sest nii säilib veel midagigi head selles maailmas, õnnetuseks, sest enam õnnelikku muusikut ei leia, ükskõik, mis tema õnnetuse põhjuseks ka pole. Nii jääb noormees koolihoovis oma Beethovenile kindlaks, nii üksi, kui ta ka pole, ja ükski jaapanlane ei lõpeta musitseerimist kaasorkestrantide põletavate pilkude pärast.