Väike killuke etnosfäärist

Etnosfäär tõestas, et väärib täit tähelepanu: kõrvad tasub nende suhtes kindlasti lahti hoida, aga arenguruumi on ka parimatel.

ANDRES LAIAPEA

Ansambli Etnosfäär kontsert 25. I pärimusmuusika aidas Viljandis.

Etnosfäär on ühele ansamblile väga pretensioonikas nimi, sest juba lihtsalt sõnana viitab see millelegi hoomamatult laiemale kui kolmest liikmest koosnev muusikaline kollektiiv. Tuntud antropoloog Wade Davis, kes võttis 2001. aastal ilmunud raamatus „Light at the Edge of the World: A Journey Through the Realm of Vanishing Cultures“ ehk „Valgus maailma serval: teekond hääbuvate kultuuride alale“ kasutusele mõiste etnosphere, määratleb etnosfääri lausa kõigi mõtete, unistuste, ideede, uskumuste, müütide, intuitsioonide ja inspiratsiooni, milleni inimeste kujutlusvõime on teadvuse tärkamisest alates jõudnud, kogusummana. See tähendab, et ta mõtleb selle all kogu inimkonna vaimupärandit. Davise hinnangul on etnosfäär, meie planeedi kultuuriline mitmekesisus tänapäeval samasuguses ohus nagu biosfäär, bioloogiline mitmekesisus. Sellisele ansamblile, mille missioon on ilmselt mitte ainult kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, vaid ka arendamine, mänguruumi avardamine ja laiendamine (osalemine kultuurilises evolutsiooniprotsessis), nimi Etnosfäär muidugi sobib.

Ühtlasi võib igaüks sellest kohe välja lugeda, et nende lood koosnevad väga erinevatest, kuid üksteisest lahutamatutest kihtidest – umbes nagu Maa atmosfäär. Nii tekitatakse juba semantilisel tasandil ootus kogeda neid kuulates midagi ebatavalist, unenäolist, lendlevat.

Kõnealuse ansambli visiitkaardina on see nimi tabav, kuigi mitte originaalne. Samal ajal kui Eestis sündis Etnosfäär, alustas Horvaatias peamiselt turistidele mõeldud folkloori-show „Etnosphere“ (väidetavalt Zagrebi parim) ning varem on avaldanud sama nime all lugusid vene trance-muusika produtsent Jevgeni Gorbunov. Eesti ansambli Etnosfäär lood võib liigitada eklektiliseks folktroonikaks, kui tingimata vaja, kuid sama hästi võib nende määratlemiseks kasutada definitsiooni, mille on oma raamatus andnud Davis (nimetuse sisu kohta ütlevad mõlemad ühevõrra vähe ja palju).

Etnosfäär alustas 2016. aasta kevadel duona, mille moodustasid Kathi Koch ja Kaarel Kuusk. Nende esimene esinemine toimus rahvamuusikatöötluste festivalil „Moisekatsi elohelü“, kui valmis oli ainult kaks lugu. Žürii otsus oli kindel: peapreemia läks neile. Järgnesid „Sofar Sounds“ (otsige YouTube’ist üles „Setu hällilaul“) ja Viljandi pärimusmuusika festival. 2017. aasta alguses ühines nendega Karl-Markus Kohv ning ettevõtmine sai sisse uue hoo. Pärast triostumist on Etnosfääril olnud paarkümmend avalikku esinemist. Eelmisel aastal avaldati stuudioalbum „A mis tuu om?“, mida on tõstetud tähelepanu väärivana esile nii ajakirjas Muusika kui ka Klassikaraadios. Läbi on käidud telesaadetest „Terevisioon“ ja „Pärimuzoon“. Lühidalt: tundub, et neil läheb hästi.

Kõike seda arvestades on lihtsalt õnnetu juhus, et pean kirjutama neist nüüd kultuurilehes Sirp pikemalt just seoses selle kontserdiga. Tahaksin öelda, et see oli suurepärane, aga ei saa – midagi jäi siiski puudu. Midagi jäi kriipima.

Nagu Etnosfääri plaadil „A mis tuu om?“, nii tegi ka sellel kontserdil osas lugudes kaasa Eesti Noorte Segakoor, kellele oleks võinud anda aktiivsema rolli.

Kerli Sosi

Alustan lõpust. Kontsert oli liiga lühike, kestis vaid veidi üle tunni. Täieliku pettumuse valmistas see, et ei esitatud ühtegi lisalugu. Võib-olla andis ka publik liiga kergesti alla (ei plaksutanud piisavalt kaua), sest paljud noored tahtsid ilmselt joosta teises kohas järgnenud jätkupeole, kuid nad võinuksid ikkagi järgida head tava ja esitada lõpus vähemalt ühe lisaloo. Kindlasti oli kontserdil teisigi inimesi, kes poole ööni kestnud jätkupeole ei läinud. Meile ei olnud Etnosfääri esinemine sissejuhatus, vaid see oligi kogu õhtune kultuuriprogramm. Kontserdi kava koostades tasub edaspidi kindlasti varuda aega ka paariks lisalooks. Seekord lõpetati palaga, mida Kuusk nimetas küll ansambliliikmete lemmikuks, kuid mis kõlas nagu kohalikust juurviljast valmistatud Balkani etnopopp – tõmbas tõenäoliselt hästi käima need, kes läksid edasi pidutsema, kuid jättis teistele lõpetamatuse tunde. Lõppu võinuks panna midagi rahulikumat.

Esitamisele ei tulnud rohkem lugusid, kui leidub plaadil, kuid mõni neist seal olevatega ei kattunud. Oli ka üks esiettekanne. Selles mõttes oli kontsert hea, pakkus mingi lisaväärtuse ka suurematele fännidele. Nagu plaadil, nii tegi ka sellel kontserdil osas lugudes kaasa Eesti Noorte Segakoor. Kui koor juba lavale on toodud, võiks teda rohkem kasutada ja anda talle aktiivsema osa.

Etnosfääri lugudele on lähtepunkti andnud vanad regilaulud, mille tõlgenduste ümber ehitatakse nüüdisaegsed helimaastikud. Kasutatud traditsiooniliste rahvapillide (torupill, vilepill, parmupill, kannel) üle domineerivad seejuures süntesaatorid. Kui kuulsa Briti ajakirja Future Music numbritega käiksid endiselt kaasas CDd, võiks Etnosfäär mõne looga vabalt sellisesse kogumikku jõuda (nagu kunagi Bizarre). Nad sobiksid sinna seltskonda nii helikeele kui ka mängulisuse poolest. Kontserdil hakkasid aga hoopis trummid kohati nii võimsalt domineerima, et ülejäänust tambiti lihtsalt üle. Pärimusmuusika ait ei olnud ilmselt sellise muusika jaoks kõige sobivam koht. Minu abikaasa arvas, et paremini kõlanuksid nad vabaõhulaval. Nõustun. Kusagil, kus helilained hajuvad koos päikesega silmapiiri taha, jätnuks Etnosfäär kindlasti sügavama mulje. Kuid selleks on praegu vale aastaaeg.

Ise mõtlesin ka kiriku peale. Eestis see muidugi mõistmist ei leiaks (Anu Saagim tõestas seda juba ligi kümne aasta eest, kui korraldas Madonna kontserdi skandaalse järelpeo Püha Vaimu kirikus). Pealegi võivad vanad lagunevad, muinsuskaitse all olevad hooned mõne Etnosfääri rajuma loo ajal kokku variseda. Kuid fantaasiamaailmas sobivad need lood, mis kõlavad ühtaegu sakraalselt ja paganlikult, hästi näiteks reformatsioonieelsetesse värvikirevatesse kirikutesse, mida kaunistavad tänapäeval peamiselt Karja kirikust tuntud omapärased skulptuurid ja maalingud.

Huvitav oleks näha nende esimest muusikavideot.

Järgmisel päeval Etnosfääri albumit kuulates meenus mulle biitlite „Strawberry Fields Forever“. Mitte seetõttu, et nad oleksid sealt snitti võtnud. Ka ei arva ma, et nad võiksid kunagi sama mõjukana maailma muusikalukku minna. Sealt kõlas lihtsalt vastu samasugune mängulust, valmisolek otsida ja eksperimenteerida. Algus on paljutõotav. Vaatame, mis neist edasi saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht