Väga Suur Trio

Filigraansete oskustega muusikud lendasid nii kõrgel, et kuulajail jäi üle vaid lahtiste kõrvadega mängu ilu imetleda.

SIIM AIMLA

Talvejazzi“ edasilükatud kontsert 28. V Kumu auditooriumis. Hadrien Feraud (basskitarr, Prantsusmaa), Holger Marjamaa (klaver), Jussi Lehtonen (trummid, Soome).

„Jazzkaare“ alafestivali „Talvejazz“ kontsert 28. mail andis taas kinnitust väitele, et ei ole igavaid ega põnevaid koosseise, vaid igavad ja põnevad muusikud. Õhk oli energiast paks ja lava oli kolme muusikut tihedalt täis.

Tipptasemel ansamblikontserdi üks tähtsamaid aspekte on mängijatevaheline üksteisemõistmine ja sünergia. Siinkohal ei pea ma silmas sõnakõlksu üksteise tunnetamisest, vaid väga peent oskust ansamblipartnereid kuulata, vajaduse korral nende mõtetega kaasa minna ja neid ennetada. Mida see siis tähendab? Džässmuusikas on interpreedil väga suur vabadus (ja kohustus) interpreteerida ja mängida meloodiaid, harmooniaid ja rütme vastavalt mängija soovile, jäädes siiski selgelt stiilitruuks.

Ansamblimängu puhul on elulise tähtsusega ansamblipartneri oskus kuulata partnerit. Kui näiteks pianisti muusikaline jutt viib harmoonia ettekirjutatud radadelt kõrvale, saab piisavalt musikaalne ja haritud bassist mängleva kergusega sellest aru ja kakofoonia asemel tekib üllatusmomendist innustatud uus kooskõla. Kellelegi ei ole uudis, et džässmuusikas sünnib kompositsioon laval, see tõukub kirja pandud muusikalisest materjalist ja jätkub improvisatsiooniliste lõikudega. Kokku peaks sündima muusikaline tervik, mis on arenduse kvaliteedi ja tehniliste katsumuste poolest võrdne klassikalise muusika suurteostega. Selle muusika risk seisnebki selles, et alati imet ei sünni – iga muusiku improvisatsioonirakett ei söösta kõrgustesse.

28. mail Kumus seda ohtu ei olnud. Filigraansete oskustega muusikud lendasid nii kõrgel, et kuulajail jäi üle vaid lahtiste kõrvadega mängu ilu imetleda.

Džässmuusikute hindamiskriteerium käib lihtsat ja selget rada: kes kellega on mänginud ja kes omakorda temaga on mänginud. Väga suur plejaad maailma džässinimesid kannab ja kandis kvaliteedimärki „mänginud Miles Davisega“. (Miles Davis oli XX sajandi üks juhtivaid ja innovaatilisemaid džässmuusikuid, kes otsis oma koosseisudesse aina uusi ja põnevaid muusikuid.) Nende hulka kuuluvad kitarrist John McLaughlin ja klahvpillimängija Chick Corea, mõlemad on praeguseks juba ise legendi staatuses ning omakorda kutsunud parimaid noori muusikuid oma ansamblitesse.

Hadrien Feraud on prantsuse basskitarrist, kelle pillimängu on eespool mainitud korüfeed pidanud nii heaks, et kutsusid ta 2005. aastast oma koosseisudesse ning sellega sai ta külge maailma tippmuusiku templi.

Holger Marjamaa tegevus muusikuna sisendab vana kooli inimesele usku, et ka tänapäeval on võimalik jõuda suurte saavutusteni nii, et fookus on ainult sisul, mitte turundusel.

Rene Jakobson

Holger Marjamaaga on sama lugu. Olles kutsutud maailma absoluutsete staaride bändidesse (Chris Botti, Lee Ritenour, Chad Lefkowitz-Brown jt), on harilikult tema lavad (koroona­paus välja arvatud) parimad džässiklubid üle ilma – New Yorgi klubist Blue Note Tōkyōni ja tagasi. Marjamaa tegevus muusikuna sisendab vana kooli inimesele usku, et ka tänapäeval on võimalik jõuda suurte saavutusteni nii, et fookus on ainult sisul, mitte turundusel. Jah, eks ühismeedia kaudu ikka miskit lekib, aga staaridega tuurile minekuks on vaja kõvemaid argumente kui Youtube’i link.

Jussi Lehtonen on soome džässi kõvemaid trummareid, vahest võibki öelda, et oma mentori, Sibeliuse akadeemia džässiosakonna loonud Jukkis Uotila mantlipärija, sest tema mäng kannab edasi samu traditsioone ja tõekspidamisi. Suurepärane ja maailmatasemel trummar.

Tagasi kontserdisaali. Kontserdi ülesehitus oli loogiline ja kena, Marjamaa ja Feraud’ kirjutatud originaalteosed kõlasid vaheldumisi vanade meistrite Herbie Hancocki ja Jaco Pastoriuse loominguga, sekka ka paar armastatud džässistandardit. Trio hoidis kuulajat kütkeis väga laia dünaamilise spektriga, mis tänu trummari musikaalsusele ja nõtkusele oli erakordselt peenelt välja toodud, emotsionaalselt mitmekesine ning loomulikult briljantse virtuoossusega. Peale nende argumentide – millest ju kõik aru saavad – oli trio mängus palju sellist, mille tabamiseks peab kuulaja kõrv olema treenitud ja harjutatud: täpsed ja huvitavad polürütmilised sekventsid, meetrilised modulatsioonid, harmoonia asendused jne …

Olgu kuulaja haritud muusik või hoopis mõne muu eluala inimene, tõelist kunsti iseloomustab see, et sellest saavad aru nii kojamees, kuningas kui ka kapellmeister. Selle puudutus ei jäta kedagi külmaks. Ei jätnud ka seekord.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht