Väärikas sissejuhatus pühademuusikasse

Saale Fischer

Advendiaja esimesel nädalavahetusel oli Tallinnas harukordne võimalus nautida kolmel järjestikusel kontserdil ridamisi meie nimekaid dirigente, kollektiive ja soliste. „Kuldne klassika”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Kaia Urb (sopran), Marianne Pärna (alt), Raul Mikson (tenor), Rainer Vilu (bariton), dirigent Eri Klas 1. XII Estonia kontserdisaalis Kontserdisarja „Kuldne klassika” seekordne kava oli valitud huvitavalt, pakkudes kuulajale W. A. Mozarti loomingust kolme eri tahku: tarbe- (tõenäoliselt tellimustööna valminud serenaad „Väike öömuusika”), kunst- (Sümfoonia nr 29 A-duur KV201) ning sakraalmuusikat (Missa C-duur „Kroonimismissa”). Kontserdi esimene, instrumentaalne pool ehk „... öömuusika” ja sümfoonia olid esitatud üldiselt meeldivalt. Eriti võlusid serenaadi esimese osa Allegro ilus kerge karakter, kiire vaheldusrikas dünaamika ja briljantne artikulatsioon ning teise osa Romanze. Andante sulnis, õrn karakter. Viimane osa Rondo. Allegro pakkus toredaid chiaro-oscuro efekte: subito piano’d vaheldusid subito forte’dega. Tendents terrass-dünaamika üleekspluateerimisele oli läbiv ka sümfoonia ettekandes. Olen kindel, et orkestrandid on suutelised rohkemaks kui üksnes partituuri järgivaks „korralikuks ettekandeks”. Inspiratsiooni selleks pakub näiteks Leopold Mozart oma viiulimängu põhialuste õpikus „Versuch einer gründlichen Violinschule’s” (1756), õpetades nii üksiknootide kui noodigruppide „dünamiseerimist”.

Koos filharmoonia kammerkoori ja solistidega ette kantud „Kroonimismissa” tuli arvatavasti esiettekandele 1779. aasta aprillis lihavõtteteenistusel Salzburgi toomkirikus. Pärast Mozarti surma kasutati suurejoonelist teost keisrite ja kuningate kroonimise auks peetud jumalateenistustel, mis ongi missale andnud sellise hüüdnime.

Üldmulje missast oli vägagi ülev, isegi furoorikas. Koori-orkestri volüümikatele tutti’dele vastandusid meeldivad solistide kooslused. Eriti tahan ära märkida Kaia Urbi esituses Agnus Dei’d, mis oli lihtsalt vaimustav. Soprani ettekannet iseloomustas kaunis ja kvaliteetne häälematerjal, kandvus, imeilusad piano’d, nüansseeritus, muusikaline mõtestatus. Kõike seda toetas hästi kuulav ja reageeriv orkester.

Kuulates-vaadates tekkis veel üks küsimus nn continuo-oreli otstarbekusest kontserdisaali laval, kui seda (eriti modernse orkestrikoosseisu puhul) ikka üldse kuulda pole. Bachi „Matteuse passiooni” parituuris leiab continuo-partiist märkuse „Rückpositiv Sesquialtera”, mis viitab otseselt suure kirikuoreli kasutamisele ja oleks ajaloolise esituspraktika seisukohalt igati autentne, rääkimata lisanduvatest kõlavärvidest. 

„Virgencita”: EMT A koor (kontsertmeistrid Veronika Portsmuth ja Sander Tamm), kammerkoor Collegium Musicale (koormeister Endrik Üksvärav), Nargeni festivali orkester (kontsertmeister Harry Traksmann), Eda Peäske (harf), dirigendid Benjamin Kirk, Rasmus Puur, Dario Ribechi ja Tõnu Kaljuste 1. XII Metodisti kirikus.

Kontserdi teljeks, nagu viitab pealkiri „Virgencita” („Neitsike”), olid advendiaja algusega temaatiliselt hästi haakuvad teosed Neitsi Maarjale, nende seas kolm esiettekannet. Sissejuhatava teosena kõlas Britteni „Jõulutseremoonia” („A Ceremony of Carols”) naiskoorile ja harfile. Noore inglasest dirigendi Benjamin Kirki juhatusel kujunes tsükkel vaheldusrikkaks ja meeleolukaks. Peale heakõlalise naiskoori tuleb tunnustada koori ridadest pärit vokaalsoliste, kelle häälematerjal sobis nagu valatult antud teose konteksti. Akustiliselt aitasid teost mitmekesistada Eda Peäske harfirepliigid.

Noor Itaalia päritolu dirigent Dario Ribechi oli tõlgendamiseks valinud Einojuhani Rautavaara teose „Canticum Mariae Virginis” („Laul Neitsi Maarjale”) 14häälsele koorile. Soome prominentseima elava helilooja kooriteoses loovad keskmised hääled aleatoorilise helitausta, esitades hümni „Ave maris stella”, mida raamistavad soprani ja bassi meloodiad. Oodatud karges põhjamaises helitaustas oli kahjuks häältevahelist haraliolekut ja teatavat ebamugavustunnet, mistõttu helilooja taotletud akustiline efekt ei pääsenud hästi mõjule. Sümpaatselt kõlas bassikoor.

Raske ülesandega astuda tudengina ühes kavas lavale Tõnu Kaljuste kõrval sai noortest dirigentidest kindlasti veenvaimalt hakkama meie oma noor, kuid mitmekülgne muusik Rasmus Puur. Praegu õpib ta EMTAs kompositsiooni Tõnu Kõrvitsa ja René Eespere ning kooridirigeerimist Tõnu Kaljuste juhendamisel. Lisaks on multitalent loonud orkestri Reaalmažoor ja astunud üles muusikalilauljana. Tema „Rejoice” („Rõõmustagem”) keelpillidele oli üks selle õhtu esiettekannetest. Tükk on inspireeritud lapselikust (mängu)rõõmust, õieti selle drastilisest vähenemisest seoses ühel päeval täiskasvanuikka jõudmisega. Puhast rõõmu kiirgasid lavalt tõesti nii muhedad orkestrandid kui dirigeeriv helilooja, kelle orkestrijuhtimises oli hoomatav juba paras vilumus. Võime ju rääkida jazzi või Elleri intonatsioonidest, kuid „Rejoice” oli kõige rohkem vahest Rasmus Puuri enda nägu: energiline, positiivne, impulsiivne, nakatav. Kindlasti kuuleme temast veel palju.

Õhtu teine (Eesti) esiettekanne oli Arvo Pärdi a cappella segakooriteos „Virgencita”, mille prèmiere leidis aset mõni nädal tagasi EFK ja Tõnu Kaljuste osalusel Mehhikos. Teisele mandrile sattumise põhjuseks oli kogu Ladina-Ameerika olulisemaid multidistsiplinaarseid kunstifestivale „Cervantino”. Peale meie koori ja Tallinna Kammerorkestri külastas 40. aasta­päeva tähistavat festivali ka helilooja Arvo Pärt, et võtta vastu talle määratud elutööpreemia. Mõtlik ja rahulik teos mõjus nagu meditatsioon, millest kõlas läbi ka teatav ladina-ameerikalikkus. Ei teagi, kas selles oli „süüdi” oli hispaania keel või helikeel. Koori puhul ehmatas kohati väga soomeugrilik hääldus, eriti meie sügaval kurgus istuv a-häälik, mis romaani keeltes peaks pigem esihammaste taga kõlama.

Kontserdi lõpetas Erkki-Sven Tüüri „Psalmoodia” uue versiooni esiettekanne. Kolmeosaline teos, mis Metodisti kirikus kõlas seades segakoorile ja orkestrile, on kirjutatud 1993. aastal Hortus Musicusele. „Psalmoodia” on olnud süntees minimalistlik-diatoonilisest ja komplekssest-atonaalsest, elanud üle helilooja kärped ja restauratsiooni. 2011. aastal komponeeris helilooja teose ümber niisuguseks, nagu see Nargeni festivali orkestri, EMTA koori ja Collegium Vocale esituses nüüd kõlas. Ladinakeelsetele psalmitekstidele valminud muusika oli nii kuulajale kui esitajale kindlasti kogu kontserdi raskeim, aga sisuliselt põnevaim ja mastaapseim teos ning lisas oma energilise, kui mitte hektilise karakteriga kavale kõvasti vürtsi.

„Music for a While”: ansambel Kamber Solistid koosseisus Risto Joost (kontratenor, kunstiline juht), Tõnu Jõesaar (viola da gamba), Robert Staak (archliuto, teorb), Imbi Tarum (klavessiin) 2. XII Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus.

Ja veel üks prèmiere leidis aset esimesel advendi nädalavahetusel: publiku ette astus küll juba tuntud esitajatega, kuid siiski uus kooslus Kamber Solistid. Kamber on 2012. aasta kevadel loodud kunstiline ühendus (kunstilised juhid Risto Joost ja Hanna-Liina Võsa), mille alla kuulub vastavalt repertuaarile varieeruv muusikaline kooslus Kamber Solistid. Festival „Kirikupühad Maarjamaal” andiski publikule võimaluse osa saada solistide esimesest ühisest kavast „Music for a while” („Muusika viivuks”), mis ka plaadistati.

Kontratenor-dirigent Risto Joosti ei pea Sirbi lugejale enam tutvustama. Kuna viimastel aastatel on ta põhitegevuseks dirigeerimine, oli seda toredam võimalus osa saada arvatavalt esimesest Eestis kontratenori esitatud täispikast kontserdikavast!

Esimeses pooles kõlasid John Dowlandi laulud, mida traditsiooniliselt saadetakse intiimsel vaiksekõlalisel lautol. Joosti mahlane hääletämber, lavasarm ja dramaturgiliselt sisukas esitus võlub publikut ikka ja jälle. Nende kvaliteetide põhjal tekib tahtmatult paralleel tema prantsuse eakaaslasest kolleegi Philippe Jarousskyga, kelle ambitsioonid küll praegu teadaolevalt laulmisega piirduvad. Lautolaulude meela sisu sobivuse koha pealt algavasse pühadeaega pigistagem seekord silm kinni!

Vokaalsele osale pakkusid esimeses pooles vaheldust Dowlandi pavaan „Lachrimae”, „Preludium” ja „Mr. Dowlandi südaöö” Robert Staagi esituses. Kui lautolauludes kippus balanss olema saateinstrumendi kahjuks, siis soolopalad pääsesid hästi mõjule, pakkudes paljudele seda, mida kirikukontserdile tullaksegi otsima – hetki enese sisse vaatamiseks, mõtisklemiseks, rahunemiseks.

Kontserdi teise poole sisustas põlvkond hilisema helilooja Henry Purcelli looming. Lisaks juba hitistaatuse saavutanud aariatele nagu „Kui muusika oleks armutoit” („If Music be the Food of Love”) või nimilugu „Muusika viivuks” kõlasid veel Purcelli soololood klavessiinile Imbi Tarumi muretult temperamentses esituses. Publik võttis soojalt vastu ka lauto, klavessiini ja viola da gamba (Tõnu Jõesaar) soolod ja kooslused Purcelli „Lauluviisis” („Song tune”).

Risto Joosti järgmist soolokava annab ilmselt kaua oodata. Oodakem siis hoopis põnevusega, mida uut toob ta endaga uuel hooajal peadirigendina kaasa Tallinna Kammerorkestrisse.

*

Need eriilmelised kavad tõid nii Estonia kontserdisaali, Metodisti kui Rootsi-Mihkli kiriku viimse istekohani tänulikku publikut täis ja juhatasid  alanud pühadeaja tihendatud kontserdiprogrammi väärikalt sisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht