Vaade laulukaare alt

Iga laulja, kes on laulupeoks valmistumise karusselli kõigi ühisproovide ja ettelaulmistega kaasa teinud, tunnetab, et laulupidu on liim, mis meid ses põletikulises maailmas rahvusena seob.

TIIA KÕNNUSSAAR

Laulupidu 150. Tartu laulupidu 22. VI 2019 Tartus. XXVII üldlaulupidu „Minu arm“ 6. – 7. VII Tallinnas.

tea et patrioot

ei ole idioot

kuigi elu vahel näib

justkui anekdoot

Jüri Leesment, Ultima Thule

 

Tean päris mitut inimest, kes on laulu­peo suhtes allergilised. Eelmisele laulu­peole minekust loobusin, kartes rahvahulka, ülemäärast tundetulva ja rõhutatud isamaalisust. Selleks ei olnud tuju. Juubelilaulupeol otsustasin siiski osaleda, ning – ehk ka vahepealse pausi tõttu – jälgisin üldlaulupeo proovi­perioodi ja Tartu laulukaare all toimunut, suurt ühislaulmise pidu selle hällis, värskema pilguga.

Et laulukaare all olijad kogevad midagi erilist, ei ole muidugi mingi avastus. Mõnele maitsele võib laulupidude kava ja tundetoon olla ülemäära patriootlik ja pateetiline küll. Ehk võinuks ka Tartu laulupeo kavas olla mõni isamaaline laul vähem ja mõni armastusest või inimolemisest kõnelev lugu rohkem – vähemalt tundus nii segakoorilaulja pilgule. Ent moepärasest nurinast hoolimata tunnetab iga laulja, kes on laulupeoks valmistumise karusselli kõigi ühisproovide ja ettelaulmistega kaasa teinud, et laulupidu on liim, mis meid ses põletikulises maailmas, kus ühine inforuum on hakanud üha kasinamaks jääma, rahvusena seob – miski, mis puudutab olemise sügavamaid kihte ja mõtestab poeetiliselt inimeseks olemise ilu ja vaeva.

See on ka jätkuv identiteediloome, nii üksikisiku kui ka rahvuse vaatenurgast. Me tuletame iga nelja-viie aasta tagant külg külje kõrval seistes endale meelde, kus on me juured, kust me tuleme. Kui alg- või põhikooliõpilane käib laulupeol esiotsa seepärast, et vanemad ja õpetajad peavad koorilaulu hariduse osaks, siis hiljemalt gümnaasiumis saabub arusaamine rituaalsest identiteediloomest, mis seda rahvast muusika ja ühislaulmise, jagatud tunnete kaudu koos hoiab.

Laulupidudel kandub tundekasvatus ja pärimus edasi kõige vanematelt kõige väiksematele: kuidas laulupeol käituda, kuidas kanda rahvarõivaid, kuidas austada dirigente. Kuidas ilmutada viisakas vormis ka teatud allumatust, mis käib laulupidude juurde: Tartu juubeli­laulupeol nõudis ühendkoor spontaanselt kahe loo kordamist (lastekoorid järgisid suurte eeskuju ja nõudsid, ilmselt koorijuhtide õhutusel, ka). Korraldajad olid ehk veidi üllatunudki, et just need laulud tulid uuesti ettekandmisele. Lauljad tahtsid nii. Kait Tamra „Oma saar“, mis kordamisele tuli, räägib inimlikest püüdlustest ja nende kättesaamatusest:

Laps, sa näed, et aeg su ees

on nii mõõtmatu ja suur,

kuid sa ei tea, et aeg on see,

mis viib meid ära siit

leidmata

või leitud maalt.

Üldlaulupeo koorijuhid Tallinnas, kus ühekorraga oli laval väidetavalt üle 30 000 inimese, pidid tüürima pigem suurt meresõidulaeva, ja seda üsna halva nähtavusega. Väga suur osa lauljaist seisis lava ees, nii et dirigendi nägemine oli keeruline või võimatu. Fotol juhatavad Maarja Soone ja Rasmur Puur teose kordusettekannet.

Sven Zacek / Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Identiteedi taasloome ilmutab end rahvarõivastes, mida õmmeldakse selga ka päris väikestele, kuigi on ju ette teada, et paari aasta pärast on laps neist välja kasvanud. Seesama väike laps õpib rahvarõivais olema ja nende üle uhkust tundma. Rahvarõivaid on hakatud auga kandma ja enamasti püütakse väga täpselt kinni pidada päritolukandi stiilinõuetest. Näha oli ka väga andekalt stiliseeritud uut moeloomet, kus oli vaimukalt ära kasutatud vanad elemendid. Kes käis möödunud aasta lõpus Eesti Rahva Muuseumi suurel rahvarõivanäitusel, võis kogu seda hingematvat ilu ühekorraga näha. Tikanditesse ja mustritesse on põimitud kõike enda ümber nähtut, lilli, linnu- ja loomajälgi, kuuse­oksamustrit ja lumeräitsakaid, ideid on näpatud ka sakste rõivastelt ja majapidamisest. Muuseumi rahvarõivastest on kasu, et mälu ei kaoks. Rahvarõivad laulupeol, perekondlikel suursündmustel ja pühapäeviti kirikus – nagu praeguseni näiteks Norra maapiirkondades – teevad need elava kultuuri osaks.

Ent tagasi laulupeo sisu juurde. Eestlane üldiselt pelgab ja tõrjub suuri sõnu ja pateetikat. 25aastane Eino Tamberg kirjutas Juhan Liivi kargele tekstile 1955. aastal (!) muusika, mis avab kogu selle sügavuse ootamatu jõuga:

Isamaa, mu isamaa.

Mis oled sa, mu isamaa.

Seda tunda sain uneta öödel

Ja kõigil mu vaevastel töödel.

Liig selgesti tean, võin julgesti ütelda:

Sa oled seesama elu, mis sinult

pärinud ma,

Sa oled seesama valu,

mis minult tagasi saad.

 

Või loodusetunnetus, inimese kooskõla looduga, mis on tihtipeale isamaalaulude lahutamatu osa:

Üks paat on sõitmas merel

Ja päiksest lausa verev aer

Linnulaulu rannalt kostub

Merelt kajab vastu

kajakate naer

Tõnis Mägi, „Ilus oled, isamaa“, seadnud Tõnis Kõrvits

 

Lauldes võetakse tekst sügavamalt omaks kui lihtsalt luulet lugedes, see imbub sinusse, saab su osaks, talletub su rakkudesse ja kehamällu. Ühislaulmine võimendab seda toimet hirmuäratavalt. Õnneks on Eesti heliloojad valinud tekste tundliku kõrva ja südamega ja neid ka vääriliselt viisistanud. Seda, kas laul jääb laulupidude repertuaari või mitte, otsustavad lauljad. Ja publik. Side põlvkondade vahel, identiteediloome või selle kinnitamine sünnib ka tekstide järjepideva esitamise kaudu: kui palju siis lõpuks on neid luuletusi, mida tunnevad nii lapselaps kui ka vanaema-vanaisa? Lydia Koidula, Juhan Liivi, Hando Runneli, Doris Kareva ja Leelo Tungla luulet tunnevad vähemalt koolitundide kaudu ka need, kes ise ei loe ega laula. Aastad lisavad tekstidele uusi tunnetuskihte, mis kahtlemata on igal üksikul juhul sügavalt isiklikud. Laulukaare all seistes tunnetasin seekord eriti selgelt, et laulupidu on suur kultuurikool, kultuurivedur, mis kannustab mitte ainult laule õppima, vaid ka elule filosoofiliselt vaatama, luuletama ja looma. Laulupeo fenomen innustab dirigentide järelkasvu, mis on seda hämmastavam, et kultuurivaldkonna kitsad olud on üldteada. Mu tänavuse prooviperioodi kõige liigutavamad hetked olid Vanemuise kontserdimaja saalis, kui uue põlvkonna dirigendid Rasmus Puur ja Valter Soosalu lõid tõelise laulupeomeeleolu, tuues täpselt ja nõudlikult esile muusikapalade mõtte ja ilu. Kummardus nende õpetajatele, kõigile koorijuhtidele ja laulupeotraditsiooni hoidjatele.

Nii suure rahvahulgaga pidu võib teinekord olla ennustamatugi, kuid nii lauljad kui ka publik käituvad nagu ühisele eesmärgile sihitud mesilassülem või suur linnuparv, kes muudab ühekorraga sujuvalt suunda. Omaette või poolihääli võib mõnigi ühe või teise nõudmise üle poriseda, aga üleüldise meelsuse on väga täpselt timminud nähtamatu ühisväli. Selles korrastatuses on tunded lubatud. Laval võib rahulikult liigutuspisara poetada, teised teevad taktitundeliselt näo, et nad ei märka seda, või patsutavad mõistvalt naeratades õlale. Mõistvad ja abivalmis ollakse ka siis, kui mõnel lauljal palava päikese käes paha hakkab ja tal on vaja eemalduda, või kui mõni teine kannatuse kaotab, sest korraldus lonkab. Näiteks ei olnud Tartu laulupeo ajal kõnesid lavale kuulda, lauljate poole suunatud kõlarid lülitati sisse alles presidendi sõnavõtu ajaks. Aga tüli avalikus ruumis ei tule ja jääb vaid (taas) imestada, mis on see fenomen, millega ühismeedia soosib tülinorimist ja õelutsemist ning kehtestab hoopis lõdvemad käitumisnormid.

Laulupidudes ilmutab end ka religioosne element nii rituaalsete tsere­mooniate – laulupeotule rännak läbi Eesti ja selle süütamine lauluväljakul – kui ka teatud pühadustunde loomise ja hoidmisena. Kes on see jumalus, keda eestlased kummardavad? Preestriteks võib vist küll pidada koorijuhte, keda pärjatakse, ülistatakse ja õlgadel tassitakse – sellise au osaks ei saa (tänu taevale) ükski poliitik. Ega pühaduse­igatsus ei ole kuhugi kadunud ka meie ilmalikul ajal. Suure peo kavas üks ilusamaid on Pärt Uusbergi endassepööratud, mõtisklev laulupeokantaat „Igaviku tuules“, millesse on põimitud Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi luuletused ja rahvaluule. See on selgesti vaimuliku sisuga laul ja ehk väljendabki tundlikult siinse rahva kõiksuse­tunnetust:

Sa oled hea ja puhas

Oled püha ja oled suur

Ja sinu kuldses luhas

On kõigel, mis kõrge,

juur.

Kui veel üldlaulupeo kavale mõelda, siis „Tuljak“ on olnud nii laulu- kui ka tantsupidude klassikaline osa, elu­rõõmus ja humoorikas ülistus paarilise leidmisele ja pulmapeole – mõeldagu vaid, viina viiskümmend vaati! Lauljate heameeleks on aga selle üldlaulupeo repertuaaris ka Kadri Voorandi Triin Soometsa tekstile loodud põneva helikeelega laul „Ära mind lahti lase“, mis värskendava vaheldusena isamaa- ja emakeele­armastusele kõneleb mehe ja naise armastusest ja loomistungist, laulmise tungist:

Ära mind lahti lase

Lase mind öösse kaduda

Tee mulle öösse ase

Vahele sygissadude

Lase mul lahti vajuda

Painduda yle piiride

Tuhaks ja tolmuks hajuda

Yle puhaste pyyride

 

Sellised värsked sähvatused hoiaksid laulu­pidu elavana ka noorema rahva hulgas. Tartu juubelilaulupeo lõpuks (muusikaline juht Triin Koch) lauldi popurriid Tartule („Laul Tartule“, seadnud Riivo Jõgi, kes puhkpilliorkestri saatel esitatud pala ka juhatas), millesse oli põimitud nii rahvalikke laule kui ka popmuusikat. Lauldi põiest, viisust ja õlekõrrest, lauldi Emajõest, paadiga jõel aerutamisest, armastuse ja paarilise otsingutest, lauldi Tartu marssi.

Lauldi rõõmuga, ja omal kombel oli see kerge popurrii samuti sild minevikku. See võiks olla vihje tulevaste laulu­pidude eestvedajaile: kogu repertuaar ei pea olema ühes tonaalsuses ja meeleolus – nii kuulajad kui ka lauljad ootavad peolt eheda elurõõmu väljendust ja rahvalikkust ilma igasuguse rahvuspoliitilise taustata.

Anete Sammler kirjutas hiljuti Sirbis (28. VI), et laulupeod hakkavad kuulajatele kaugeks jääma. Esimestes ridades istujad saavad kindlasti elamuse, lugu on teine nendel, kes istuvad tagapool, kus rahvas saalib edasi-tagasi ja laulu­pidu on rohkem kohtumispaik kui muusikakuulamise koht. Laulupidude pikkust arvestades on pingil istumisest väsimine mõistetav. Koorilaulude tekstid ei pruugi kuulajaile hästi arusaadavad olla koorilaulu eripära, mitmehäälsuse ja polüfoonilisuse tõttu. On hea, et Tartu ja ka üldlaulupeo kavasse olid lisatud kõik laulutekstid: siis saab kuulaja elamuse muusikast, muusika ja teksti kooskõlast nii, nagu saavad lauljad. Ehk aitaks väsimuse vastu ka ühislaulmise aeg, mis publiku ja lauljad ühte seoks. Olgu need laulud siis lihtsasti lauldavad ja tuntud ning ka tekstid kavasse kirja pandud. Laulupidu ei ole, ei peaks olema ainult kontsert, millelt ootame kõrget kvaliteeti – laulupidu on rahva pidu. Ja lõpuks, kindla peale kvaliteetse muusika­elamuse saab TV või raadio vahendusel – niikuinii ei suuda ega taha kõik kohapeale kuulama minna.

Laulupeo „Minu arm“ tihedad proovi- ja esinemispäevad on nüüd seljataga. Piltlikult oli Tartu juubelilaulupidu oma ligi 9000 laulja ja orkestrandiga kui jõeaurik, mille juhtimine ja manööverdamine nõudis küll täpsust ja tähelepanu, aga läks hästi korda, sest koor nägi dirigenti ja dirigendid nägid koori. Üldlaulupeo koorijuhid Tallinnas, kus ühekorraga oli laval väidetavalt üle 30 000 inimese, pidid tüürima pigem suurt meresõidulaeva, ja seda üsna halva nähtavusega. Väga suur osa lauljaist seisis lava ees, nii et dirigendi nägemine oli keeruline või võimatu. Lava servades seistes ei olnud teisi hääli kuulda ja mõnel puhul tuligi toetuda kaaslauljatele ja tunnetusele. Eks see tähendaski kohatist loksumist ja uuesti häälestumist. Maailma suurim koor ja selle ees seisjad tulid sellega siiski üsna hästi toime. Tundub, et laulupidu on muutunud juba raskesti hoomatavaks fenomeniks, millega kaasnevad oma riskid, näiteks palavas ja umbses tundide­pikkusest seismisest väsinud koorilauljate nõrkemine, eriti nooremate ja laste puhul, ja arstiabi ligipääsetavus, kui seisjate vahele ei mahu enam kõrtki. Kõnepidajatel ja teleklippide tegijatel tasuks ennetavalt mõelda nii esinejate kui ka publiku väsimisele, et pidu läheks tõusvas joones.

Igalt suurelt peolt saadakse ka väikesi ennustamatuid elamusi. Tartu lauluväljaku lavale viival sillal nägin kaht nelja-viieteistaastast imekauneis rahvarõivais piigat paljajalu ja seelikute lehvides ennastunustavalt tantsu keerutamas ilma igasuguse publikuta, puhtalt olemise rõõmust ja lustist. Ja kui minult küsitaks, kas laulupeo repertuaaris peaks olema ka paar venekeelset laulu, siis kostaksin: jah. Kui need aitavad peole tulla, laulupidude valdavalt eesti­keelset ja eesti heliloojate repertuaari õppida ning koosolemise rõõmu tunda ka neil meie kaasmaalastel, kelle emakeel ei ole eesti keel. Et nad tunneksid end teretulnuna.

Ilmselt on meil praegu rohkem kui kunagi varem vaja kogeda, et on olemas see tõeline, päris Eesti. Mitte virtuaalne, meedia ja ühismeedia Eesti, mitte poliitiliste lahingutandrite Eesti, vaid Eesti, kus inimesed, kes on ühise eesmärgi nimel pikka aega kõvasti tööd teinud, tulevad pidurõivais kokku, võtavad vastutuse meeleolu ülalhoidmise eest, peavad üksteisest lugu ning pühitsevad üheskoos elu ja elamist vabal maal.

See kõik, see tohutu energiavahetus lauljate ja dirigendi, lauljate ja publiku, dirigendi ja publiku vahel, see intensiivne endast andmine nõuab muidugi ka lõivu: mõnel järgmisel päeval kogevad paljud lauljad, aga võib-olla ka osa publikust emotsionaalset pohmelust, kerget eksistentsiaalset ängi. Ja siis saabub taas päästev argipäev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht