Väikeste saalide suur muusika

Virve Normet

  CORELLI CONSORT sarjas “Ajaloo ilu – J. S. Bach” Kadrioru lossis 19. II.

 

 

 

On mitmesuguse suunitlusega kontserte, alates interpreedi eneseimetlus-show’dest kultuurilooliselt harivateni. Neid justkui eri žanris muusikasündmusi ei saa mõõta ühe ja sama mõõdupuuga. Siiski! Kontsert kui esinemisvorm taotleb alati publiku kaasaelamist või vähemalt mõistmist.

“Ajaloo ilu” on ansambli Corelli Consort äsja lõppenud sari. Viimane ja menukas kontsert anti 19. II Kadrioru lossis, esinejaks ansambel barokiajastu pillidel, täpsemalt Lasma Meldere (Läti) I viiul, Mail Sildos II viiul, Martti Mägi vioola, Tõnu Jõesaar tšello ja Jüri Lepp kontrabass. Solistid klavessiinidel Ene Nael ja Kristiina Are, kavas Johann Sebastian Bachi kontserdid klavessiinile ja orkestrile g-moll BWV 1058 ja D-duur BWV 1054, Andante “Itaalia kontserdist” F-duur BWV 971, prelüüd “Inglise süidist” nr 2 a-moll BWV 807 ja kontsert kahele klavessiinile ja orkestrile c-moll BWV 1062.

Sarja “Ajaloo ilu – J. S. Bach” kaks esimest õhtut toimusid juba möödunud septembris solistide Imbi Tarumi ja Anssi Mattilaga (Soome) ning oktoobris Marju Riisikampi ja Iren Lillega. Kontserdid olid Kadrioru lossis ning ka Pärnu Eliisabeti kirikus ja Tartu ülikooli aulas. Sarja viimane etteaste kõlas lisaks Kadrioru lossile päev varem ka Pärnus Ammende villas.

Veeta üks pärastlõuna kaunis lossisaalis Johann Sebastian Bachi kuulates on justkui sirvida ajaloo heledaid ja kauneid lehekülgi. Sarja pealkiri on hästi valitud ja kava tekitab usaldust. Kumbki klavessiinisolist paigutus kontserdi eri osasse oma soolonumbriga, mille puhul ei tahaks mingit võrdlusmomenti sisse tuua: nii Kristiina Are oma pehmelt tunnetatud, pisut naiseliku ja imetabase rütmitajuga, mängides “Itaalia kontserdi” Andante’t, kui Ene Nael temperamentsema ja bravuursema prelüüdiga “Inglise süidist” olid väärtus omaette. Mõnus on teada, et eesti klavessinistide plejaad on noorte ja kõrgesti haritud muusikutega täienenud. Soovitaksin neil, eriti Kristiina Arel, mõelda pisut ka lavalisele liikumisele, sest isegi nii koduses õhkkonnas, nagu seda on kammerkontsert kammersaalis, jääb kunstnik siiski artistiks, kelle etteaste ja suhe publikuga ei lõpe mitte viimase noodiga. Mõnel tuleb see suhtlus kergelt ja iseenesest, mõnele on vaja lihtsalt pisut teadlikkust ja lihvi.

Kuulates klavessiinikontserte, mis on (nagu põhjalik kavalehtki selgitab) autori enda viiulikontsertide adaptsioonid ja sellistena vahet ehk rohkemgi kuulajail muusikalise materjalina kõrvus helisemas, ei lõpe imetlus suure Bachi ilumeele, teemade leidlikkuse ja arenduse superprofessionaalsuse üle. Neid kuulaks lõputult! Selles esituses oleksin soovinud klavessiini kui soolopilli tuua tagaseinast ette, publikule lähemale – ja muidugi on ansambel siiski vaid ansambel, mitte kammerorkester! Täiusest jäi, vaatamata muusikute parimale pingutusele, puudu nii kandvuses kui kõla sulavas tüseduses.

Selle sarja publiku ette jõudmise eest tahan eriti avaldada tänu Eesti Klavessiinisõprade Tsunftile eesotsas selle kunstilise juhi, klavessiinikunstniku ja pedagoogi Imbi Tarumiga. Mõni sõna veel Corelli Consorti, keda juhib Mail Sildos, kiituseks: ma ei tea kõrvale tuua ühtki teist nii sihipäraselt kuulajaid harivat kontserdiühendust!

Ja mis veel oluline, kõik valitu on neil väga kaunis: muusika ja esinemiskohad, rõhutaksin – väikeste kaunite saalide muusika –, tarkade sõnaosavate meeste kaasamine mõisakontsertides, kontserdisarjade tabavad pealkirjad ning stiili nendega sobivad plakatid, informatsioonirikkad ja maitsekalt kujundatud kavalehed ning muidugi kodulehekülg Internetis, kust võite kõik olulise igal hetkel teada saada. Corelli Consort on oma harivate kontserdisarjadega kätte võitnud päris ainulaadse niši meie muusikaelus.