Uutmoodi salongikultuur
Kuidas „Brunchertit“ nähtusena mõista ja milline on hommikusöögi ja muusika vahekord – milline on seal muusika roll.
„Brunchert“ Tallinna Kammerorkestri kontserdisarjas „TKO kammermuusika“ 13. XI Mustpeade majas. Harry Traksmann, Olga Voronova, Katrin Matveus, Helen Västrik, Yana Mägila, Mari Targo, Egert Leinsaar (viiul), Karin Sarv (vioola), Villu Vihermäe (tšello), Jüri Lepp (kontrabass). Kavas Jüri Lepp, John Adams, Paul Trapkus, Lawrence Dillon.
Tallinna Kammerorkestri sarjas „TKO kammermuusika“ astuvad üles TKO orkestrandid mitmesugustes kammerkoosseisudes. Sarja kuulub sel aastal viis üritust, millest kahe puhul („Kalle Randalu 60“ 4. XII ja „Kõikvõimas – Black Angels“ 26. I) on tegemist klassikalise kontserdiga, kolm kannavad aga pealkirja „Brunchert“ ning kujutavad endast pigem mitteformaalseid üritusi söögi ja muusikaga. Esimene „Brunchert“ leidiski aset 13. X ja ilmselt ei ole „Brunchert“ midagi vähemat ega rohkemat kui „mõnus pühapäevahommik koos hea söögi ja kauni muusikaga“ (nii seisab kava tutvustuses), ometi võib küsida, kuidas seda nähtusena mõista ning milline on hommikusöögi ja muusika vahekord – milline on siin muusika roll.
Üritusel näib olevat teatav ühisosa XVIII sajandil hiilanud salongikultuuriga. Vähemalt väliselt. Salongikultuur on seotud kindla, võrdlemisi suletud seltskonnaga. XVIII sajandil kuulusid salongidesse aristokraadid, „Bruncherti“ osalejaskond moodustus aga peamiselt Tallinna kammerorkestriga ühel või teisel moel seotud inimestest, kuigi formaalselt oli tegemist kõigile kodanikele mõeldud üritusega. Salongikultuuri juurde kuuluvad kultuuri- ja poliitikateemadel vestlemine, muusika ja rikkalik söök – nimetatu on täheldatav nii XVIII sajandi salongi kui ka „Bruncherti“ puhul. Samuti võib tajuda teatavat paralleeli muusikas. Barbara Russano Hanning kirjeldab oma artiklis, kuidas Pariisi salongides juurdunud vestluskunstist lähtuvalt kujuneb muusikas nn dialoogiline stiil, mille puhul kõigil instrumentidel on ühel või teisel hetkel võimalus mängida meloodiat ja mille puhul ükski hääl ei prevaleeri.* „Brunchertil“ esitatavaid teoseid võiks samuti kirjeldada dialoogilistena. Jüri Lepa teoses „Kahekõne“ on kirjeldatud stiilile viidatud juba pealkirjas, kuid see on tajutav ka teiste esitatud teoste, Paul Trapkuse „Lively“ ehk „Pulbitsev“, Lawrence Dilloni „Multiplicity“ ehk „Paljusus“ ja John Adamsi esimese keelpillikvarteti puhul. Selline meloodiast lähtuv muusika dialoogilisus on aga üpriski erandlik XXI sajandi klassikalise muusika kontekstis, mil meloodial ei ole enamasti kandvat funktsiooni. Tegemist oli kergesti jälgitavate, pigem meelelahutuslike teostega.
Muusika roll eespool kirjeldatud salonglike ürituste puhul on võrdlemisi ambivalentne: küsimus seisneb selles, kas muusikat tuleks näha millegi kõrvalisena, mis saadab põhitegevust (vestlust, söömist) või kujutab muusika endast keskendumist vajavat põhiobjekti. Kunsti ja tarbemuusika piirimail oli muusika nii XVIII sajandil kui ka „Brunchetil“. Ometi on see kahevahelolek erinev. Kui XVIII sajandil oli salongimuusika puhul üldine suundumus taustamuusikast kunstmuusika poole (arvestades alles kujunevat kontserditraditsiooni), siis „Bruncherti“ puhul pigem kunstmuusikast taustamuusika poole. Kõnealune üritus kujutas endast tutvustuse järgi „rikkalikku hommikusööki kontserdiga“, mis asetab põhilise fookuse selgelt hommikusöögile, vastandudes (vähemalt sõnades) klassikalisele kontserdile („pidulik kontsert vaheajaga“?), mille põhirõhk on kontserdil. Sellise rõhuasetuse nihutamisega on aga praegusel publikul mõnevõrra keeruline kohaneda.
Praegune publik on harjunud muusikat kuulama: (klassikalise) muusika kõlamisel katkestab ta muu tegevuse ja keskendub teosele. Kuidas kuulata aga teost, mis on meelelahutusliku loomuga ja sobiks seega kandma kõrvalist rolli? Sedalaadi olukord – loomult taustamuusikaks sobiva teose sattumine sellele mittesobiva kunstmuusika kohale – tekkis eelkõige Lepa „Kahekõne“ ja Trapkusi teose „Lively“ puhul. Peale selle takistas kõlavale muusikale keskendumast teatav mure munapudru jahtumise pärast: kuivõrd kõnealune üritus algas söömisega, näis juba algul põhiliiniks olevat toiduga seonduv ning esitatav muusika mõjus teatava katkestusena. Samal ajal sunnib muusika katkestuse tingimise võime käsitlema hommikusööki ja kontserti võrdväärsena, mittehierarhiliselt. See eeldab publikult pidevat ümberlülitumist.
Muusika vastuvõtuga seotud (võimalikest) probleemidest hoolimata olid teoste esitused toredad. Interpreedid näisid tundvat musitseerimisest rõõmu ja selle tingis tõenäoliselt väike vaheldus nende igapäevatööst – nii repertuaari kui ka koosseisu mõttes.
Kuigi „Bruncherti“ näol on tegemist uudse formaadiga, näib mulle, et selle taga puudub kandev kontseptsioon. Selle vajalikkus on küsitav ja kindlasti leidub külastajaid, kes olid rahul ka praeguse tulemiga. Mulle tundub siiski, et ürituse eri tahud ja nende suhe üksteisesse oleks võinud olla paremini läbi mõeldud. Näiteks oleks salongliku ürituse matkimise puhul võinud eraldada söögi- ja kontserdiosa. Samuti oleks võinud söömisprotseduuri teataval määral juhtida: nii oleks see ehk sarnanenud rohkem osalusteatriga, kuid oleks loonud üritusest parema terviku.
* Vt Barbara R. Hanning, Conversation and Musical Style in the Late Eighteenth-Century Parisian Salon, Eighteenth-Century Studies, Vol. 22, No. 4, 1984, pp 512–528. Hanning peab eelkõige silmas XVIII sajandi keelpillikvartetti või selle erivormi quatuors concertant’i.