Uut ja vana alternatiivi
Muusikafestival “OPERATSIOON B” Von Krahli teatris 11. XI ja 12. XI.
Eelmisel nädalavahetusel kogunesid alternatiivse muusika sõbrad jällegi Von Krahli teatrisse, et saada oma närvilõpmetele taju juurde. Nonde paari päeva jooksul ei keskendutud alternatiivsele muusikale läbi aegade, vaid luubi alla võeti praegused linnakultuuri muutused ja hetkeolemised muusikas. See asjaolu muutis “Operatsioon B” ka ühekülgseks; muusikale lisaks polnud linnakultuurilist fotonäitust või videoinstallatsioone, mis kajastanuks alternatiivi käekäiku urbanistlikus areaalis.
Kui reedel oli festival elektroonilise muusika poole kaldu, siis laupäev (ühtlasi ka põhipäev) lubas rokkida nii, et ihukarvad lupsudes küljest lendavad. Niisiis – tulge, vaatame ukse vahelt sisse.
Väikesed sisekujunduslikud muutused üle elanud Von Krahl hakkab täituma, kell on 21.30. Kesköö paiku ronib lavale elektrobiit-duo Orelipoiss ja Köök. Rahvamassist kummis lavaesine elavneb ning esimesed helid tekitavad ühtlase rahulolu tunde, algab ühine mõmisev tõmblemine. Jaan Pehk (Orelipoiss) hüüab ühiskonnakriitilisi lauseid ja kitarr täiendab teda biidi taustal. Tjah, tore ta on, aga muutub pikapeale tüütavaks. Kusjuures, see ei pruugigi muusikast olla. Koht on tõesti üle mõistuse täis, inimesed ka.
Inimeste alternatiivsus enam välispidiselt ei avaldu. Täpsemalt, ei joonistu enam massist teravalt välja. Ennemalt olid mingid kindlad tunnused, mis viitasid, et sa oled kas selle või hoopis tolle subkultuuri esindaja. Aga nüüd on kõigil mingid ühtlased jooned, on mingid viisakad kasuaalsed või teismelised, ma-olen-ivake-teistsugune mekk juures.
See tähendab, et kui punk või rock oli enne pigem elustiil, siis nüüd erilist vahet pole, klubiinimene või punkar: küsimus on lihtsalt riietumises. Selline jaburus paistab eriti silma Põhjamaades, kus suvalisel beibel on ka neetidega rihm roosade retuuside peal. Reedene “100%” öö ammendab ennast, ehk on laupäeval parem – põhipäev ju.
Pisuke eeluurimus foorumeis üllatas pisut, sugugi kõik pole rahul, et “Operatsioon B” uuesti alustab. Eelmisel aastal jäi nimelt ära. Põhjused kipuvad olema ühesed: polevat enam see, mis vanasti. Minu arvamused on veebipõhised, kuna tänavune sündmus on esmakordne ehk veel neitsikingades minugi jaoks, nii et võrdlus varasematega puudub. Räägitakse, et üritused olid vihasemad ja kuidagi alternatiivsemad, ent nüüd kipub sinna mittemidagiütleva “külasüldi” kanti minevat. Üheks põhjuseks on kindlasti ka see, et sellelaadseid üritusi on terve linn täis.
Loomulikult polnud 90ndate keskel palju sääraseid “teistmoodi” asju ja kui tekkis üks, oli ta kohe ka kõigi lemmik. Rääkimata sellest, kui saadi veel esinema maailmanimega bänd Clawfinger. Teisalt on praegune üritus täpselt samamoodi hull nende jaoks, kes alles nüüd võivad nina tatist puhtaks pühkida ja lubada endale midagi, mis laseb nad seaduslikult sisse. Samuti nagu siis, esinesid ka praegu väga tuntud bändid (22 Pistepirkko, Aavikko, Paul Cole pluss kodumaised tegelased). Vanad ja uued, peerud ja udemed – kõik räuskavad, maailm on viltu vajunud ja keegi ei oska midagi ette võtta.
Aga polegi vaja, sest see, mis oli, oli kindlasti tore – see, mis on praegu, on ka kellelegi tore. Ja kui pole, mis siis! Pigem tuleks vaadata, mäherdune see linnakultuur (muusikas) nüüd siis on. Tundub, et noor ja vihane attitude on asendumas pehme ja õhulise olekuga. Muusika on küll kohati päris raju, aga publik ei ole endast eriti väljas.
Pehmus ja loidus iseloomustavad ehk kõige paremini praegust n-ö subkultuuri, mis pole sugugi halb, ehkki asi lõhnab mittekultuuri/subkultuuri järele. Eks ole ka hullud ajad: igapäevane rutiin on raju, vahepeal tahaks lihtsalt puhata ja mängida. Bändid üritavad pisut šokeerida, aga eesmärk ei täitu.
Punkrockitaat Villu Tammegi oli kohal ja tõestas, et kogu oma väsimuse juures suudab ta ikka veel vanade heade aegade mälestuseks nii mõnegi säravama J.M.K.E. ballaadi lõõritada. Tore oli, aga kurb hakkas. Hullust ja arutust pole enam, aga võib-olla ongi nii parem – maailm on parem ja meie oleme paremad. Tõsi küll, pole eriti millegagi võrrelda, sama hästi võib parem ka lihtsalt hea olla. Niikuinii on ühtlane pilvine ja sumune olek.
Armas trio 22 Pistepirkko suutis näidata ka kogu selle õhulise oleku psühhedeelset külge ning Von Krahli teine korrus imes endasse peaaegu kõik linnakultuuri ballikülalised. Nii muuseas oli kakskendkaks lepatriinu ka üheksa aastat tagasi selsamal üritusel. Või oli see ikka toosama?